seda ei läinud miski tegelikult nii, nagu olin lootnud. Olin arvanud, et asjad hakkavad paranema. Mu elu oli nagu maja, millele Jumal pidi andma värske ilme: uued aknaluugid, ilusa eeskoja, uue katuse. Aga selle asemel jäi mulje, et niipea, kui olin maja Jumalale üle andnud, lammutas Ta selle maatasa. „Andesta, kullake,“ andis Ta mõista, „vundamendis olid praod, rääkimata rottidest, kes magamistoas pesitsesid. Alustame parem otsast peale.“
Olin lugenud Jumalale alistunud inimestest ja sügavast rahust, mis seejärel rüüna nende õlgadele laskus. Minagi tundsin seda, aga üksnes viivuks. Seejärel jäi mulle lihtsalt mulje, et mind on ninapidi veetud. Aga see ei pannud mind Jumalast ära pöörduma, vaid austama Tema tarkust. See näitas seda, et Ta sai olukorrast paremini aru, kui olin lootnud. Kui mina oleks Jumal, oleks ka mina iseennast ninapidi vedanud. Olin pigem tänulik kui pahane. Mul oli hädasti abi vaja.
Selleks et olla Jumala jaoks valmis, on enamasti tarvis teatud koguses meeleheidet. Ma ei võtnud vaimset alistumist seni tõsiselt, kuni olin täiesti põlvili surutud. Segadus läks nii suureks, et ükski vägi ei aidanud Marianne’i enam jalule. Hüsteeriline naine mu sees vahutas vihast ja süütu laps oli vastu seina surutud. Kaotasin tasakaalu. Ületasin piiri „valus on, aga tulen ikkagi toime“ ja minust sai lootusetu juhtum. Mind tabas see, mida nimetatakse närvivapustuseks.
Närvivapustused on võimalus vaimseks muutumiseks, ehkki neid sellena sageli alahinnatakse. Neid ei saa kindlasti tähelepanuta jätta. Olen näinud, kuidas inimesed elavad aasta-aastalt läbi väikseid närvivapustusi ja iga kord jääb neil täielikust murdumisest pisut puudu. Arvan, et olen õnnega koos, et minu oma sai ühe ropsuga mööda. Selle ajal õpitud asju ei unusta ma kunagi. Olgugi et kogemus oli piinarikas, näen nüüd, et see oli tähtis ja vajalik samm mu teekonnal õnnelikuma elu poole.
Esiteks muutusin äärmiselt alandlikuks. Mõistsin selgesti, et ma ei tähenda iseenesest midagi. Kuni sa pole seda taibanud, proovid kõiki oma vanu nõkse: neid nippe, mis pole kunagi aidanud, aga mille kohta loodad, et seekord äkki aitavad. Kui sul ükskord kõrini saab ja sa ei suuda seda enam teha, kaalud sa võimalust, et äkki on olemas mõni parem moodus. Just siis lõhkeb su pea ja sisse astub Jumal.
Neil aastatel tundsin, nagu oleks mu aju plahvatanud ja tuhande killuna kosmosesse lennanud. Killud hakkasid väga aeglaselt uuesti ühinema. Aga kuigi mu emotsionaalne aju oli nii alasti, paistsid selles tekkivat uued seosed, nagu oleksin käinud mingil psüühilisel operatsioonil. Mul oli tunne, et olin teistsuguseks muutunud.
Neid, kes tunnevad, et nende pea on kuidagi lõhkenud, on rohkem kui neid, kes on julgenud seda oma lähedastele tunnistada. Tänapäeval pole see ebatavaline nähtus. Nüüdisajal joostakse sotsiaalses, bioloogilises, psühholoogilises ja emotsionaalses mõttes peaga vastu seina. Aga see pole iseenesest halb. See on omamoodi hea. Kuni sa pole lõplikult põlvili surutud, teed sa lihtsalt näo, et elad, aga sa oled kuidagi hirmul, sest tead, et see on kõigest mäng. Alistumine ei tähenda, et elu on koos alistumisega lõppenud. Elu hoopis algab sellega.
See ei tähenda, et sellest heureka-hetkest, sellest Jumala poole hüüdmisest piisab ja edaspidi on ainult paradiis. Sa oled lihtsalt hakanud mäkke tõusma. Kuid sa ei tiiruta enam mäejalamil, ilma et tegelikult kuhugi jõuaksid, ega unista tipust, teadmata, kuidas sinna pääseda. Paljudel inimestel peavad muutumiseks asjad väga halvasti minema. Kui käid tõesti põhjas ära, tabab sind vaimustav kergendus. Sa taipad, et universumis leidub sinust tugevam jõud, kes võib teha su heaks seda, mida sa ise ei suuda. See viimane õlekõrs paistab korraga olevat väga hea plaan.
Kui irooniline. Oled terve elu osutanud vastupanu mõttele, et kusagil leidub keegi sinust targem, aga ühtäkki tunned suurt kergendust teadmisest, et see vastab tõele. Sa ei häbene korraga enam abi paluda.
See ongi Jumalale alistumine.
2. PEATÜKK
Jumal
Sina oled Jumalas.5
1. JUMAL ON KALJU
Pole aega, kohta ega seisundit, kust puudub Jumal.6
Mu elus on olnud aegu – ja on siiani, kuigi praegu on need pigem erand kui reegel –, mil olen tundnud kurbust enda üle võimust võtmas. Midagi on läinud teisiti, kui tahtsin, olen sattunud kellegagi vastuollu või kartnud, et tulevikus juhtub midagi või ei juhtu. Nendel hetkedel on elu raske välja kannatada ja meel otsib valust lakkamatult väljapääsu.
Õppisin „Kursusest“ seda, et muutus, mida tegelikult otsime, peab toimuma meie peas. Asjaolud muutuvad alati. Ühel päeval sind armastatakse, järgmisel rünnatakse. Ühel päeval lähevad asjad ladusalt, järgmisel valitseb kaos. Ühel päeval tunned end normaalse inimesena, järgmisel täieliku läbikukkujana. Elus toimuvad pidevalt sellised muutused ja need käivad inimelu juurde. Aga meie saame muuta seda, kuidas neid olukordi tajume. Ja taju muutumine ongi imetegu.
Jeesus jutlustab piiblis, et võime ehitada oma maja liivale või kaljule. Maja tähistab inimese emotsionaalset tasakaalu. Kui see on rajatud liivale, võib see tuules ja vihmas kokku variseda. Üks pettumust valmistav telefonikõne ja lööme vankuma, üks torm ja maja vajub kokku.
Kui maja on ehitatud kaljule, on see tugev ja vastupidav ning tormid seda ei raputa. Elumured, mis tulevad ja mööduvad, ei tee enam nii haiget. Meie tasakaal rajaneb millelgi, mis kestab kauem kui praegune ilm; millelgi püsival ja vastupidaval. Me toetume Jumalale.
Mulle polnud varem kohale jõudnud, et Jumalale toetumine tähendab toetumist armastusele. Olin kuulnud ütlust, et Jumal on armastus, kuid ma polnud kunagi aru saanud, mida see täpselt tähendas.
„Kursust“ uurima hakates avastasin järgmist.
Jumal on armastus meie sisimas.
See, kas otsustame kummardada Jumalat või mõelda armastavalt, sõltub täiesti meist endist.
Kui otsustame armastada või lubada oma meelel ühineda Jumalaga, on elu rahulik. Kui pöördume armastusest ära, võtab võimust valu.
Iga päev ja igal hetkel me ise otsustame, kas armastada või sulgeda oma süda armastuse ees.
2. ARMASTUS ON JUMAL
Armastus ei võida kõike, kuid ta seab kõik asjad korda.7
Armastuse tõsiselt võtmine on radikaalne väljavaade, mis lahkneb maailmas levinud psühholoogilistest suunitlustest. See mõte pole hirmutav mitte sellepärast, nagu see oleks tähtsusetu, vaid sellepärast, et see on midagi mõõtmatut.
Mõte Jumalast tekitab paljudes inimestes hirmu. Jumalalt abi palumine ei lohuta eriti, kui mõtleme Temast kui kellestki kaugel asuvast, kes on tujukas ja mõistab kohut. Aga Jumal on armastus. Oleme loodud Tema näo või meele järgi, mis tähendab, et me oleme Tema armastuse kandjad. Sellepärast nimetataksegi meid Jumala lasteks.
Usume, et meie lõime Jumala, selle asemel et tunnistada, et Tema lõi meid. „Kursus“ ütleb, et meil on võimuprobleem. Selle asemel et tunnistada, et oleme Tema loodud armastavad olendid, arvame üleolevalt, et suudame luua iseennast ja seejärel ka Jumalat. Kuna meie ise oleme vihased ja mõistame kohut, omistame need jooned ka Jumalale. Oleme loonud Jumala enda näo järgi. Aga Jumal jääb ikka selleks, kes alati: energiaks, tingimusteta armastuseks. Ta ei mõtle vihaga
„Kursus imetegudes. Tekst“, 7. ptk, IV 2:2.
„Kursus imetegudes. Tekst“, 29. ptk, I 1:1.
„Kursus imetegudes. Tekst“, 4. ptk, VI 7:6.
