ja tema lapsed: Denitsa ja Vetsera, päikeselise puuraiduri Gennili, samuti taevase seppjumala Svarogi ning niiske mulla ema Lada.
Ainult Velesi jätsid jumalad kutsumata. Sellest teada saanud, sai Allilma valitseja kurjaks ja haudus kättemaksu. Moondudes Voloti pojaks, hiiglaseks Targiks, läks ka tema nõupidamisele.
Jumalad pidasid lõbusat pidu kõikvõimalike hõrgutistega kaetud tammise laua taga. Joovastav mõdu ja magus mesi tilkusid vuntsides ja habemetes. Sütel küpsetatud hirved ja metsised võisid täita ka kõige nõudlikumad kõhud.
Samal ajal rääkis Svetovid kohalolijatele sellest, kuidas iidsetel aegadel oli ilmunud tema juurde Divija päikese, taeva, maa ja mere kujutistega; sellest, kuidas kaitsehaldjad olid tema käsul toonud merepõhjast peent liiva ja kuldse Alatõr-kivi …
Aga tema jutustuse lõpus kõlas kokkutulekusaalis Targi kahjurõõmus naer.
„Kõik, mida ma kuulsin, on vale puha!“
Nördinud jumalad kargasid oma kohtadelt püsti, kuid Svetovid hoidis neid tagasi õiendamast arveid jultunud külalise kallal.
„Siis räägi mulle, kust tulid valgus ja päike, tähed ja rohi?“
„Hiiglase hingeõhust ja hobusehigist,“ vastas Targ torisedes.
„Aga Tõde?“
„Valskusest.“
„Aga Laiskus?“
„Logarlusest, veel laisemast kui Laiskus ise.“
Svetovid kortsutas kulmu.
„Või nii. Kui sa tead, kuidas maailm loodi, siis võib-olla ütled, mis ootab seda tulevikus.“
Võltshiiglane muigas süngelt.
„Hea meelega, maailmavalitseja. Tuleb aeg, mil jumalate ja inimeste vahel puhkeb surmavaen. Isa läheb poja vastu, vend venna vastu. Allilmast murrab välja deemon Flints ja kuivatab oma surmatoova pilguga kõik jõed. Jumalad koguvad suure väe, kuid Podaga, ajades välja õigluse jumala Prove, kallutab vaekausi Velesi poegade ja tütarde poole.
Seejärel täidab kolmepäine lohe Tassan oma ähvardused ja põletab ilmapuu. Toeta jäänud taevavõlv variseb alla. Jessa tõstab kõrged lained, mis ujutavad maa üle.
Lõpuks läheb Strib Allilma poole üle. Tema lapselapsed lasevad nooli Svetovidi laste pihta. Nija ja Dirtseja laulavad rõõmulaulu. Karna karjatab haledalt, aga Želja ratsutab mööda maad, külvates tuld oma leegitsevast sarvest.
Svarogi pojad, pannud jalad kuldsetesse jalustesse, näevad enda ees sügavat pimedust, mis neelab Svetovidi ja kõik jumalannad. Metsikute loomade ja lindude hordid tormavad kallale Radegastile, aga rebased hauguvad Ldoni kilbi peale. Lahingus deemon Flintsiga langeb piksejumal Perun. Siis jõuab järg Ldoni kätte. Viimasena hävitab Strib Svarogi ja Radegasti ning neelab päikese!
Kuulates Targi jutustust, tardusid jumalad õuduses. Siis aga astus nende ette tark kaitsehaldjas Sudba (Saatus) ja ütles:
„Jah, niisugune tulevik ootab maailma, aga mitte kõik jumalad ja inimesed ei saa hukka. Jar ja Devana, Peruni ja Letnitsa lapsed, lähevad Rujani saarele. Sealt leiavad nad Alatõr-kivi. Aga ei jõua kivist välja hüpanud jänes ära joosta, jänesest välja tulnud part ära lennata, enne kui neid tabavad Jari oda ja Devana nool. Lüües katki pardist kukkunud muna, murravad Peruni ja Letnitsa lapsed selles peituva nõela. Ja siis saabub surm kõigile deemonitele ja koletistele.
Pärast seda loovad Jar ja Devana uue taeva ja maa.“
Jumalate näod lõid särama. Ja Svetovid otsustas panna võltshiiglase lõpuks proovile, sest hakkas juba aimama, kes peitub Targi kuju taga.
„Ütle mulle, kas tead, millest on tehtud inimeste luud ja veri?“
„Savist ja mereveest,“ vastas Targ rahulolevalt.
Siis aga ei pidanud enam vastu Svetovidi poeg Svarog ja karjus: „Sa valetad! Valgus, päike, tähed ja rohi tekkisid mereliivast ja minu isa kehast! Inimeste luud ja veri aga nartsust, millega ta end kuumas saunas hõõrus!“
Nende sõnade saatel virutas seppjumal hiiglasele oma vasaraga. Külaline muutus otsemaid Velesiks ja kadus hirmsa ulgumise saatel Allilma.
Pärast seda, et kellelgi ei tekiks enam kiusatust saada enda valdusse sügavuse raamatut, andsid jumalad selle hoiule kaitsehaldjate kätte.
SVETOVID JA NIJA
Nukker oli Nijal Allilmas olla. Õhkus seal ju kõik surma ja õudust. Pealegi käis Veles tihtipeale ära oma asju ajamas. Iga kord, kui ta tagasi tuli, rääkis Veles naisele kadedusega, kui rikas ja külluslik on Svetovidi loodud maailm.
Naises tärganud uudishimu võis teda hulluks ajada. Pole ime, et pärast mehe jutustusi tahtis Nija iga hinna eest näha Svetovidi. Ta ei saanud aga ülailma tõusta enne, kui keegi Iria elanikest on teda sinna kutsunud.
Ükskord, soovides teada tulevikku, läks Svetovid kaugesse Mere-ookeani pühakotta. See juhtus suvel, imelisel ööl, kui küngastel ja kõrgendikel lõõmavad lõkked, aga vaikuses on kuulda näkineidude laule.
Õhinal pöördus Svetovid mere valitseja Jessa, tuulte vanaisa Stribi ning vampiiride ja kolme kaitsehaldjast õe poole, paludes neil kergitada loori tuleviku eest. Mõistes, et sellest ei piisa, hakkas ta tantsima püha tantsu.
Aina kiiremini ja kiiremini keerles Svetovid mustade kukkede verega pritsitud ohvrikivi ees, kuid hiljem, tundes, et mõistus hakkab kaduma, peatus raskelt hingeldades.
Äkki lahvatas kõrgustesse süüdatud lõkke leek ja samas kustus. Svetovidi ette astus Nija kauni lumivalgeis rõivastes neiu kujul, peas põlevatest küünaldest kroon.
Svetovidi südames tärkas vastupandamatu iha. Samal hetkel kandis Nija neid mõlemaid kaugele. Seal, nõiakirjadega kaetud asemel sigitatigi jumalannad-ettekuulutajad Klimba ja Kigala.
Saanud teada oma naise truudusetusest, sattus Veles metsikusse raevu. Truudusetul abikaasal tuli Allilmast põgeneda. Jõudnud Karpaadi mägedeni, moondus Nija Velesnitsja jõeks. Siis saatis Veles kohale ühesilmalise deemoni Flintsi, kelle pilgu all kuivas kogu vesi, kuid Velesnitsja murdis end läbi mujal. Veles lausus hirmsa needuse ja jõkke ilmus kohutav lohe. Koletis asus elama koopasse Visla kaldal, kus kõrgus Waweli küngas.
Alles palju aastasadu hiljem võitis Lechi poeg, kangelane Krak lohe ja asutas künkale linna, pannes sellele enda nime.8
Kui Klimba ja Kigala suureks kasvasid, muutusid nad kauniteks ja rühikateks jumalannadeks. Klimbat kujutati kivikrooni kandva neiuna, vasakus käes kilp ja paremas kuldne oda. Kigala välimusest on teada ainult see, et tema nahk helkis hõbedaselt.
SVETOVID JA NONTSENA
Ükskord Nija juures külas olles, pööras Svetovid tähelepanu tema tütrele, ööjumalannale Nontsenale. Neiul oli üll kuukiirtest kootud keep.
Mõne aja pärast said Svetovidist ja Nontsenast armukesed. Svetovidi köitis see, et neiu ei olnud üldsegi oma ema moodi. Kui Nija saatis unedesse painajaid, siis Nontsena jälgis, et magajad näeksid ainult häid ja meeldivaid unenägusid. Lisaks sellele aitas ta loomadel ja lindudel leida teed oma urgude ja pesade juurde.
Meeletus
Tänapäeval Poola linn Krakow.
