Autoriõigus: Katrin Pauts ja Petrone Print OÜ, 2020
Toimetaja: Eda Allikmaa
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9916-605-32-5 (trükis)
ISBN 978-9916-605-33-2 (epub)
ISBN 978-9916-605-34-9 (epub)
www.petroneprint.ee
„Kogu maailma keskpärased, ma lunastan teid kõiki. Aamen!“
SISSEJUHATUS
„Sel armsal emakesel on teravad küüned. Praha ei lase sinust iialgi lahti,“ kõlavad mu vabas tõlkes Praha ühe kuulsaima elaniku Franz Kafka prohvetlikud sõnad. Ega mul olegi tarvis Kafkat rohkem lugeda, sellega olen tema kirjutistest oma tõe juba leidnud.
Ma ei saa öelda, et olen Prahas elanud, aga kuna olen viimase kolme aasta jooksul igal kevadel ja sügisel sinna kokku viis pikka reisi teinud, tundub mulle nii. Oma mõtetes olen kogu aeg Tšehhimaal. Mind häirib Eesti lame maa, jõe ja metroo puudumine Tallinnas ning pealegi on meil ainult üks korralik park – kriteeriumid, millist haljasala tasub üldse pargiks nimetada, on Praha-reisidel muutunud. Tallinnas on kümme korda liiga vähe trammiliine ja solvavalt kallis õlu. Eestlased tunduvad tšehhidega võrreldes lärmakad, rahutud ja tahumatud, kuigi meil on ka positiivseid külgi nagu võime sarkastilist huumorit taluda ja lõputult vaielda.
Kui eestlane valib endale meelepärase välismaa, leiab ta, et seal on enam-vähem kõik parem kui kodus, aga lõpuks naaseb ikka isamaale, meel alandlik ja saba jalge vahel. Mul ongi Tšehhi-vaimustuses praegu käsil juba teine faas – suudan oma lemmikmaalt ka vigu leida, mulle ei meeldi enam mööndusteta kõik tšehhi inimesed (mõni neist võib koguni siga olla), ja aeg-ajalt luban endale tunnistada, et paar asja on meil siin paremini.
Olen jõudnud tõdemuseni, et kui oled mingi koha omaks võtnud ja end tema essentsist läbi immutanud, pole enam vahet, kus su keha asub. Igal reisil jätan endast maha sama palju, kui kaasa võtan, ja kuni mul on meeltes elavad mälestused ja tuhanded telefoni salvestatud pildid, võin end suvalisel hetkel Prahasse kujutleda. Originaalset põhjendust, miks mulle just Praha meeldib, ei ole lihtne leida, sest vähe on seal käinud inimesi, kes poleks jalapealt vaimustusse sattunud. Õieti tundubki sõge armumine kõigile meeldivasse linna sama labane nagu Brad Pitti postrit seinal hoida. Mis lootust üldse on, et sihuke omakorda sind kõigi vigaste pruutide hulgast välja valib ja vastu armastab?
Võin ette kujutada, mis tundega loevad mu oodi Prahale mu sünnisaare Muhu inimesed. Kui ilmus mu esimene armastuskiri lemmiklinnale – „Minu salajane elu“ –, leidis ema meie Muhu-kodu postkastist anonüümkirja, kus mind keelitati jumala rüppe tulema, sest siis ehk ei pea ma hingerahu enam võõral maal taga otsima. Muhu on mu tunnetuse põhjal Eesti keskmisega võrreldes üsna religioosne piirkond ning Tšehhi omakorda usuleige maa. Vähemalt statistikas. Sõber Tomáš kuulutab, et ta on nüüd budist, kuna tal on tarvis leivajahu, mida just budistid kõige paremini valmistavad. Seda nimetatakse švejkilikuks pragmatismiks.
Praha on mu hingelinn – suursuguselt ilus, jahedalt viisakas, lollusega põrkudes küüniline, külaliste eest varjatud soppides jahmatavalt räpane, korraga hiilgav ja depressiivne, ülev ning tume, petlikult avatud, aga tegelikult salatsev. Mulle meeldib Prahat kirjeldades laenata William Butler Yeatsilt oksüümoroni „kohutav ilu“, sest midagi täpsemat ei ole ma leidnud. Ilu hulka kuuluvad lõpmatud pargid Vltavat piiravatel mägedel, kus fotode jaoks poseerivad Aasia ja Vene pruudid võistlevad kevaditi nõlvadelt valge vahuna alla voolavate kirsiõitega, ning just sama palju meeldivad mulle pigem kohutavaks liigituvad Lasnamäe-sarnased magalarajoonid äärelinnas, kus nõukogude aja lapsena käin keelatud nostalgias kümblemas.
Armastan Vltava looduslikke kaldaid, saarekesi ja sildu, millest igal on oma ilme ja arhitektuur. Võrdselt kallid on mulle reisidelt nopitud tšehhi sõbrad ning võõrliigina Prahasse toodud ja seal ohjeldamatult paljunenud totakate nägudega nutriad, kes Karli silla ääres luikedelt peksa saavad ning kes tõtt-öelda tuleks kokku korjata ja hukkamisele viia. Tänavamuusikute bongotrummide sume tümin kuulub Praha õhustiku juurde nagu ka Karli sillal pühakute kujude ees päevade kaupa ebaloomulikus poosis lömitavad kerjused. Kanadalane Danielle imestab, kuidas nood vastu peavad – ta polevat kusagil mujal niisuguses poosis kerjajaid näinud. Põlvili palveasendis, laup sillutisel ja müts õieli käes, ootavad nad liikumatult, vaikides heldete andi.
Prahas on killukesi kõigest, mis juba kusagil nähtud. Mõni näeb temas Pariisi, mõni Roomat. Mulle meenutavad mõned piirkonnad ja tänavad Tallinna vanalinna ja Koplit, Toomemäge Tartus, Viljandit ja Pärnut. Vahepeal viirastub, et ma nagu poleks Eestist lahkunudki. Ehk see ongi võti? Prahas on eksootikat just paras doos, aga laias laastus on see katkematu déjà-vu – kombinatsioon tuttavlikest stseenidest, mis koosmõjus moodustab ometi kordumatu atmosfääri.
Jumaldan upsakate tornide ja küllusliku dekooriga juugendmaju jõukas Josefovis, aga ka lihtsaid tööstushooneid ja hipilik-pungilikku muretut hooletust Holešovices või Libeňis. Toredad on gooti kirikud, kubistlikud majad ja David Černý sõgedad skulptuurid. Vähem silmailu pakuvad vanalinna turistilõksud ja põhiliselt venelastele kuuluvad suveniiriputkad, kus kaup sarnaneb jahmatavalt Tallinna kõige häbiväärsemate urgaste omaga – vitriini on rivistatud ilmselt ühes ja samas Poola või Hiina tehases vorbitud matrjoškad ja Bangladeshis tehtud viletsad T-särgid kirjaga „Praha“. Tšehhi kristalli ja granaatide pähe pakutav bling võib vabalt klaasiks või Hiina plastiks osutuda.
Astun enne ärasõitu ühte Staré Město suurimasse suveniiripoodi, kus taustaks mängib vene estraad. See on vähemalt aus. Teine osa neist nipsasjakauplustest paistab olevat kohalike vietnamlaste käes.
Mulle meeldib, et Prahas on palju raamatupoode, mis ei asu kaubanduskeskustes, vaid kuhu saab tänavalt sisse astuda, aga moodne aeg röövib juba siitki – mu viimase reisi ajal pandi üks neist kinni nõnda järsku, et kui olin sealt paar köidet ostnud ja järgmisel päeval tagasi läksin, poodi enam ei olnudki.
Olen metrooga lõpuks ära harjunud, aga üle kõige armastan Praha tramme. Mulle meeldib, et prahalased jälestavad elektritõukse nagu minagi. Meeldib, et nad loevad kõikjal – trammipeatuses seistes, metroos, murul päikesevanni võttes, mõni entusiast koguni kõndides. Vahvad olevused on tšehhide koerad – hästi kasvatatud, tasased ja väärikad nagu kohalikud isegi, suurem osa neist ei vaja jalutusrihma. Meeldib, et tšehhid ei tekita lärmi. Kui Prahas valjemaid hääli kuuled, kõlab tavaliselt inglise, vene või itaalia keel. Sageli kuulen tänaval ja trammis eestlasi.
Mu sõber Ally on vaimustuses Praha võimest mõjuda korraga ultramoodsa ja vanaaegsena. Olen tähele
