tehakse ja mis need maksavad. Kui üht raamatut soovin ja võõrustajad mulle selle e-poest tellivad, pean pakile poodi järele minema – pakiautomaate ei ole. Kõikjal eeldatakse viipemakseid ja kui ilmud vanamoodsa pangakaardiga, otsitakse tülpinult puhisedes leti alt teine aparaat. Mitmes populaarses kesklinna restoranis saab maksta ainult sularahas. Hämmeldust külvavaid vastuolusid on rohkesti.
Praha on parim linn jalutajale: pikad romantilised promenaadid jõekallastel, jalgradade labürindid aedades ja parkides, rahulikud tänavad, kus autojuhid on sama viisakad kui Kuressaares, ja rohkelt pinke, kus jalga puhata. See on Euroopa rohelisemaid linnu, mille südames võib kohata jäneseid ja üks silt Petříni aedades hoiatab kärnkonnade eest. Kesklinnast veidi kaugel Barrandovis pääses ühe mu reisi ajal lahti mamba – oh seda elevust, nii lootsin teda näha, aga ta ei olnud kaugele roomanud, vaid redutas kodu lähedal õunapuu otsas. Parkides ajavad jultunud paabulindude parved turiste taga. Nad võivad olla agressiivsemad kui koduhaned – olen näljaste paabulindude eest Vojanovy sady iluaias ära jooksnud, hing paelaga kaelas. Kui leiba või raha pakkuda ei ole, mis sa, võõramaalane, siin Prahas üldse teed? Juhmaka turistina koheldakse kõiki, kes ise nii käituvad. Kui loll oled, vastu pükse ka saad. Ometi on Prahas pügada saamist vältida nii lihtne.
„Sa siis varem ei teadnudki neid kutte? Vau. Kus sa elanud oled? Need mehed on tõeliselt erilised!“ imestab Ally, kui vestan talle vaimustunult oma suurest avastusest – Honest Guide’i nime all tegutsevatest ajakirjanikest Janekist ja Honzast, kelle õpetlikud ja väga populaarsed Youtube’i videod seletavad lahti kõik Prahas levinud petuskeemid ja lõksud. Et Honest Guide’i nippidega brošüürid on saadaval ka igas endast lugu pidavas turismiinfopunktis, on Prahas pügada saamine minu meelest tõesti juhmi turisti oma mure. Kas ma ise olen vastu pükse saanud? Loomulikult! Enne targaks turistiks saamist on igaüks loll. Tänase päevani on valus mõelda, kui meenutan, kuidas kolm aastat tagasi võtsin oma esimesel reisil raha välja just niisugustest automaatidest, mille eest Janek ja Honza hoiatavad. Jah, Malá Stranas asuvas Švejki-restoranis söömas käisin ka ja laadisin veel uhkelt toidupilte Facebooki. Kui oled Prahas jõudnud käia Janeki ja Honza infopagasiga tutvumata ning siis lõpuks nende videoteni jõuad, hakkab vaheldumisi kahju ja häbi. Praha pole milleski süüdi, hoopis lihtsameelsus ja rumalus on.
Praha turistide lemmikmaiust, Instagrami-geenset trdelník’ut (mille eest Janek ja Honza kirgliku meelepahaga hoiatavad) pole ma õnneks isegi esimesel reisil maitsnud, sest tunnetasin kuidagi vaistlikult, et see rüvetaks mu hellitlevat kujutlust endast kui teadlikust inimesest, kes eelistab turisti-Prahale päris Prahat ja oskab neil tingimata vahet teha. Trdelník on süütu vardas küpsetatud tainatoru, millesse topitakse kuhjaga jäätist ja värvilisi kaunistusi. See ei tapa kedagi, aga kuna mu tšehhi sõbrad seda nii häälekalt põlastavad, ei tihka ma riskida, et mõnele neist tänaval vahele jääksin, see tobe toru näpu otsas. Tšehhid viskavad nalja, et trdelník inimese pihus on nagu karilooma ihule söövitatud märk, mille järgi eksimatult mittekohaliku ära tunneb. Kardetavasti on selle teadmiseks võtnud ka taskuvargad. Lihtsameelsed võõrad peavad trdelník’ut tšehhi rahvustoiduks, kuigi tähelepanek, et neid müüakse ainult vanalinnas, peaks igaühele vihjama, millega tegu.
„Kui seda süüa, siis täidiseta. Siis võib see täiesti talutav olla,“ arvab tšehhist sõbranna suuremeelselt, kui ühest putkast parajasti möödume. „Aga milleks seda üldse süüa?“ võtab ta sõnad kohe tagasi. Ta ei oska trdelník’u maitset kirjeldada, sest pole seda iial proovinud. „Ma ei mõtlegi maitse peale. Igaühe oma asi, mida suhu topib. Aga vaata hinda! Milline idioot nõustub mingi tainajuraka eest sihukest raha maksma?“
Kohalike sümpaatia kuulub väikestele pagariäridele ja supermarketite küllusliku valikuga saialettidele. Praha toidukauplustest võib puududa palju asju, aga saiahunnikud, kommid ja alkohol on seal alati olemas. „Ah, rohlík’ud! Vot neist võiksin end küll lõhki õgida!“ õhkab sõbranna igatsevalt. Ta mõtleb lihtsaid piklikke saiakesi, mis on tšehhidele samasugune uhkuseasi nagu prantslastele croissant’id või baguette’id. Ausalt öeldes ongi need baguette’id mis baguette’id, ainult poole lühemad. See on veel üks tšehhide tähelepanuväärne omadus – võtta populaarne välismaa asi, panna sellele oma nimi ja kiita seda siis kohaliku rahvusroana. Guljašist ja naaber-riigis Saksamaal armastatud hapukapsast ei hakka ma rääkimagi. Minu suurima imestuse on selles vallas pälvinud lahtised võileivad ehk chlebíčky, mida olen lapsest saadik puginud igas pulmas ja igal matusel, taipamata seda sellegipoolest originaalseks Muhumaa rahvustoiduks pidada.
Tšehhid oskavad turistidele pähe määrida kõikvõimalikku kaheldava väärtusega kitši ja glämmi, aga ma ei mõista neid selle eest hukka, vaid imetlen. Selles on talupojakavalust ja elegantset künismi. Pimestatud võõrad istuvad vanalinnas restoranides, kuhu ükski kohalik jalga ei tõsta – sattusin kord vihmase ilmaga (nõrk eneseõigustus!) kohvikusse, kus veepudel maksis kaheksa eurot. Eestist külla tulnud sõber tagus selle hambaid kiristades kinni, sest meie janu ületas seekord häbi, aga kohutavalt piinlik fopaa oli see siiski. Prahas kehtib põhimõte, et kui miski tundub jaburalt kallis, astu paar sammu edasi või mine üle tänava ja küll leiad sama asja normaalse hinnaga. Eriti käib see alkoholi kohta – slivovitsi ja muu sarnase, mida vanalinna putkadest koduste rõõmuks kaasa tassitakse.
Turistilõksust restoranide üks tunnuseid on, et sealsed teenindajad oskavad erinevalt keskmisest poemüüjast kahtlaselt hästi inglise keelt. Kuhu mujale umbkeelsel turistil minna olekski? Rohke jootraha jätmine on võõrkeelsele kundele kirjutamata reegel või muidu ei ole kelner su vastu järgmine kord enam nii ülevoolavalt armulik.
Turistid tunglevad ooperiteatris aasta ringi etenduvat „Don Giovannit“ vaatama (sest Praha on ju ka Mozarti linn – põlglikud kriitikud on öelnud, et böömimaalastele meeldis Mozarti muusika lausa arutult ja helilooja leidis siit fänne teostele, mis kusagil mujal peale ei läinud). Nad kondavad efektsetel miimietendustel ja kuulavad Rudolfinumis tunnipikkuseid klassikalise muusika poplugude kontserte, kus kohalikku publikut kohtab haruharva ning vahepeal tõuseb mõni pillimees püsti ja annab lahkelt teada, kust nende plaati osta saab.
Pooled Praha vanalinna muuseumidest on naeruväärne palagan, eriti kõik kummituste ja alkeemiaga seotu. Armastan neid siiski, sest kogu selles turistivärgis on võrratut üle võlli jaburust. Maailma kõige halvem, Grévini vahakujude muuseum asub Prahas (olen veendunud, et kogu maailma Grévinitest tõesti halvim!) – kuulsused ja muinasjutukangelased on nii kohutavalt halvasti tehtud, et inetuse veetlus ei saa puudutamata jätta. Esimest korda sattusin Grévinisse üksi, eksisin peletiste rägastikus ära, ei leidnud enam väljapääsu ega ka ühtki töötajat või teist külastajat, kellelt küsida, ja mulle kangastus muuseumis veedetud öö, pärast mida ei oleks ma enam iial endine. Läheksin sinna iga kell tagasi.
Prahalased suudavad kiiskava fassaadi taha peita kõik, mis on neile päriselt oma ja kallis, nõnda ei lörtsi nende kodu pühadust ühegi suvevõõra higihaisused sandaalid. Pealegi kui turist on pakutavaga rahul, mis on selles näitemängus halba? Selge, et üsna tuima mekiga tšehhi rahvusköök pole igaühele. Eestlane surub oma külalistele nüri järjekindlusega peale kiluleiba, kama ja mulgiputru, kuigi meiegi võiksime leiutada kireva, maitsva ja Insta-sõbraliku kreemitoru!
Kui oled mõneks päevaks linna saabunud, ei viitsi sa kuhugi Sirtsu sohu sõita või ürgmetsas tuiata, aga kus on meie jaburad muuseumid? Prahas on muuseum kummitustele ja seksimasinatele. Ainult sadist sunnib pahaaimamatuid välismaalasi soome-ugri joigumist ja regilaulu kuulama. Nutikam ja ahnem taipab, et puhkusele sõitnu tahab kogeda midagi kerget ja magusnunnut. Miks mitte igale vähegi arenenud ilumeelega inimesele
