tabab nüüd ahvatlus põgusalt Haapsalus suvitanud Tšaikovski eesti heliloojaks kuulutada. Pärti ei mõista igaüks, aga „Pähklipureja“ tuntumad osad peaksid küll lollikindlad olema. Ja miks me enamikule maitsvat borši, seljankat ja piparkooke oma rahvustoitudena ei reklaami?
Selle pika sissejuhatusega olen põhilise turismiinfo kokku võtnud (kellel jäi midagi puudu, tuhlaku Youtube’is Honest Guide’i videotes – saate teada kõik ja enamgi) ning saan südame-rahuga pühenduda Prahale, mis on päriselt minu. Harva leiab mind restoranidest-pubidest, mida pean mõttetuks raharaiskamiseks – kui mõnesse satun, siis sõprade kutsel (kui seda sissejuhatavat teksti hiljem üle loen, taipan, et sellele järgneva teksti põhjal olen pubidesse, kus ma „kunagi ei käi“, sattunud siiski üsna tihti – oh meie ilustatud kujutluspilte iseendast!). Ma ei suuda ära imestada, millise kergusega käivad inimesed suuri summasid välja elamuse eest, mis paari tunni pärast haisva ollusena peldikusse potsatab. Selle asemel ostan raamatuid.
Gastronoomiaelamusi pole seega minu sulest loota, minu spetsialiteet on supermarketite valmistoidud, purgiõlu ja saiakesed. Turistirohkeid kohti väldin nagu vanakurat välku. Selle asemel kondan mägedel ja loodusparkides, mis jäävad südalinnast üsna kaugele. Kauplustest on mulle tuttavad ainult H&M ja mõned odavad drogerie’d, kust ostan vajalikud kosmeetikatarbed. Viimasel reisil avastasin kohalike kunstitudengite kujundatud maitsekaid suveniire müütavad Pragtique’i kauplused, mis on hoolimata Janeki ja Honza reklaamikampaaniast inimtühjad. Turistidele meeldib silmatorkavam träni. Ma ei käi kinos, ooperis ega teatris – pole aega ning piletid on välja müüdud ja/või kallid. (Siinkohal meenub hea tuttava Mart Juure etümoloogiline seletus, mis kõlas umbes nii: Praha sai oma nime kord hallil aal ühest eelajaloolisest Žižkovi kõrtsist välja visatud eestlaselt, kes üritas voorimehele selgitada, et tal pole raha. Voorimees aga kuulis joodiku pehmekeelsest läminast, et „praha“.)
Põhimõtteliselt elan nagu kohalik, sest ega ma Tallinnaski ühtki eelmainitud asjust naljalt tee. Siingi ma ainult jalutan, käin lemmikpoodides ja suhtlen lemmikinimestega. Elu on lihtne. Ära ela seda kulukaks ja keeruliseks.
Tallinn, Kalamaja,
suvi 2020
KAFKA MAJA
„Oh, eks haritumad ole teda kindlasti lugenud ja pea temast lugu. Kuid üldiselt on ta kirjanik, kelle puhul meilgi ainult väidetakse, et ollakse teda lugenud. Ei ole me selle poolest põrmugi paremad kui eestlased või kes tahes,“ nendib tõlkija Tomáš. Franz Kafka, nagu mõni teinegi rahvusvaheliselt tuntud Tšehhimaa suurkuju, lõi oma tähtsad teosed paraku võõras keeles. Igal juhul peaksin 2020. aasta talve just Kafka majas veetma – nii on kirjanduslinna projekti inimesed mulle lubanud. Ning korterist ahvatlevaid piltegi saatnud.
Esimest korda oma reiside jooksul olen Prahas aastaajal, mil puud on raagus. Kui bussiaknast ei paista õisi või värvilisi lehti, tundub linn veidi võõras. Ehk ongi tore? Ootan oma esimest talvekogemust selles linnas elevusega, sest oma kulul ei oleks ma jaanuaris siia küll trüginud.
Jõuan Florenci bussijaama hommikul kella kümne paiku. Baltimaid ja Poolat läbiv sõit keemilise tualeti järele haisva tibukollase liinibussiga kestis ligi 27 tundi ja mul ei tule bussis kunagi und. Olen Tallinna–Praha liinil juba kogenud reisija ja tean tsüklit peast. Kõige hullem on Pärnusse sõit – tüütult sirge tee ja masendavalt üksluine maastik. Edasi Riiga on juba enam-vähem okei, sest akna taha ilmub mändide vahelt välgatav merevaade. Riias tuleb teise bussi ümber kolida. Seekord oli mul õnneks taas „loožikoht“ bussi ninas teisel korrusel.
Kui sul veab ja keegi end su kõrvale ei litsu, on see maakaardil arutult pikana tunduv sõit kolmandal-neljandal korral juba tühiasi ning pilet maksab lennuga võrreldes umbes poole vähem. Läti ja Leedu saavad kiiresti läbi. Suurim katsumus on Poola, kuhu buss jõuab ööseks. Viietunnine Varssavi–Wrocławi ots näib kestvat igavesti.
„Poolal pole põhimõtteliselt midagi häda, aga tead, ta on lihtsalt liiga suur. See ongi Poola needus, põhjus, miks kedagi sinna ei tõmba,“ nentis kord tuttav rekajuht. Alles oma Praha-reisidel sain pihta, mida ta silmas pidas – kui riik on nii pirakas, jäävad sellest meelde põhiliselt kiirteed, metsad ja väljad. Neid vahtides veedad seal kõige rohkem aega, su teekonna sihtpunktid A ja B kahvatuvad lõpuks kogu selle tagumikuvalu kõrval.
Kui Poola 2020. aasta kevadel koroonaviirust ettekäändeks tuues oma piirid lukku lööb ja läbirääkimistel millimeetritki paindumata ühtki võõrast oma pinnale ei luba, arvan aru saavat, millise kahjurõõmuga see päratu läbisõiduhoov ja hulgiladu kõiki kotib. „Halloo, siin nähtamatu pime maa, kus peatutakse ainult tualetis käimiseks. Lõpuks näete, et me oleme siiski olemas ja meil on teie üle võim,“ näivad nad ridade vahel teada andvat. Kui Poolat päevavalges kaeda, on see täitsa tore. Poola kõige hipimasse linna Wrocławisse olen jõudnud bussireiside ajal nii ära armuda, et kavatsen sinna suisa spetsiaalselt sõita.
Teise reisipäeva hommikul tervitab Poola oma kauneima osa, õhetavasse udusse mähkunud kõrgendikega – need on madalad ja lamedad, aga eestlasele pööraselt kõrged Góry Bardzkie väikeste asulate Bardo ja Kłodzko ümbruses ning enne piirilinna Náchodit Góry Orlickie ehk Kotkamäed ja suusahuviliste hulgas hinnatud Krkonoše rahvuspark. Kõik see on kokku Sudeedid, end tervele piirialale laotanud mäestik.
Maantee on kitsas ja kurviline, lainetab üles-alla ja teeb kergelt merehaigeks. Koidupunas terendavate mägede ja auravate orgude ülevus mõjub mulle iga kord ergutavalt, aga Prahasse jõudes olen nagunii unine nagu vanakurat.
Seisan terve igaviku järjekorras, kuni mu kompsud pagasikuhja alt nähtavale ilmuvad. Püsin unevõla tõttu vaevu püsti. Ilm tundub rammestavalt palav. On 7. jaanuar ja Tšehhimaal valitseb erakordne soojalaine. Mul on Praha ilmaga veider telepaatia – pärast esimest reisi, mille veetsin vihmasajus, on ta mind ainult hellitanud ja iga jumala kord saabun kuumalainesse.
„Mis kuradi ilm see on? Kunagi varem pole sihukest ette tulnud,“ ohivad hämmelduses kohalikud, kes ei ole harjunud jaanuaris õitsvaid lilli ja Bermuda pükstes inimesi nägema. Muigan. Mulle on kõik selge – Praha teadis, et mina tulen. Imelik, et mu sõpru ei hellita ta sugugi – iga kord, kui keegi neist mulle Eestist külla saabub, kostitatakse meid aastaaja jubedaimate loodusnähtustega. Raudselt on just selleks puhuks varuks mõni torm, nii et tuigume ringi jäises tuules ja paduvihmas ega näe õieti midagi. Küllap on mu lähedastele sestap tohutu mõistatus, mis ilmaimet mina siin küll leian.
Praha on kiivas armuke, kes ei salli mu kõrval kedagi teist. Kui mulle sõbranna Susan külla tuleb, taipan, et see funkab ka vastupidi – ma ei suuda Prahat jagada kellegagi, kes selle linna biiti hoobilt omaks ei võta. Oma lemmikus Dubais suurilmaliku glamuuriga harjunud Susan ei saa Prahast üldse aru, kuigi ta täiesti susanlikult arvab, et saab.
Järjekorras molutades nööbin bussis kinni pusitud palituhõlmad uuesti lahti. Aiman, et Praha libedate mägede hirmus kotti topitud jääkassid jäävadki sinna. Melanhoolselt hämar raske märja lumega kaetud Praha, mida on ülistanud Kafka, jääb mul kahjuks nägemata, aga see-eest hävitab ere päike iga minutiga Eestis kuhjunud kaamost.
Mu viies reis Tšehhimaale on eriline, sest seekord on keegi mind bussijaamas ootamas. Tunnen ta kohe ära – hoiab tagasi-hoidlikult seina äärde, traatsirgete tumedate poolpikkade juustega, viisakas mantlis, prillid ninal, märss õlal. Klassikaline intellektuaal.
„Tere! Mina olengi Alena,“ lausub ta kätt ulatades. Tema olek meeldib mulle kohe – mitte liiga läägelt magusviisakas, pigem tahumatu. Alena purtsatab välja kõik, mis talle
