ja isikunimedesse, siis kasutatakse tõlkes enne 1918. aastat aset leidnud sündmuste kirjeldamisel vastavalt kas eesti-, läti- või leedukeelset nime, millele lisatakse esimesel mainimisel sulgudes naaberkeeles levinud nimi. Ajaloolistele nimedele lisatakse tänapäevane normeeritud nimekuju. 19. sajandi teisel poolel alanud rahvuslike liikumiste ajajärgu puhul sõltub kasutatud kohanimede valik siiski kontekstist. Nii näiteks toimus 1895. aasta läti laulupidu Jelgavas, mitte Miitavis; rääkides iseseisvate riikide tekkimisele järgnenud sündmustest kasutatakse eranditult vastavates riigikeeltes kehtivaid nimevorme.
Ajajärku kuni 18. sajandini on käsitlenud Norbert Angermann, 19.–21. sajandit Karsten Brüggemann.
Keskaeg ja reformatsioon
ÜLEVAADE AJAJÄRGUST
Baltimaade piirkonda on tuhandete aastate jooksul asustanud eestlased, lätlased ja leedulased või nende esivanemateks peetavad hõimud. Erinevaist etnilistest gruppidest, keda võib lähemal vaatlusel lisaks neile täheldada, olgu siinkohal mainitud üksnes liivlasi, kes sulandusid lätlastega ja on tänaseks rahvana hääbunud. Kui Balti regioon 1200. aasta paiku kirjaliku pärimuse vaatevälja jõudis, ei olnud sealsed hõimud veel mingite keskvõimude kaudu ühendatud.
12. sajandi lõpul algas areng, mille tulemusena tekkisid Läti ja Eesti aladel õhtumaadele omased struktuurid. Tollal kasvas varase hansakaubanduse osatähtsus Daugava (Väina) ääres ja Eesti sadamates ning saksa kaupmeestele järgnesid peagi kristlikud vaimulikud, kes alustasid misjonitööd liivlaste, läti hõimude ja eestlaste seas. Ent põliselanikud hoidsid oma religioonidest kinni ning alistusid sakslastele ja taanlastele alles pikaajalise võitluse käigus, mis kestis terve 13. sajandi. Suur osa vallutatud maast läks maaomandiks saksa vasallidele, kelle ees eesti ja läti talupoegadel oli maksu- ja sõjateenistuskohustus.
Liivlaste järgi, kellega sakslased olid loonud tihedamad sidemed kõige varem, nimetati kogu tänast Eesti ja Läti ala kuni varauusajani (Vana-)Liivimaaks. Juba vallutamise käigus tekkisid seal saksa vürstpiiskoppide ja Mõõgavendade ordu (või tema järglase Saksa ordu) ning hiljem Taani kuninga Eestimaa hertsogkonna territooriumid. Ainsana suutsid oma iseseisvuse säilitada leedulased. Alates 1230. aastast eksisteeris isegi Leedu suurvürstiriik.
13. sajandil tekkinud poliitiline süsteem püsis pisut kauem kui 16. sajandi keskpaigani. Olulised muutused toimusid vaid aastal 1346, kui Saksa ordu ostis Taanilt Eestimaa hertsogkonna ja liitis selle oma valitsusaladega, ning 1385. aastal, kui Leedu suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi vahel rajati dünastiline unioon. Selle tulemusena võtsid seni paganlikud leedulased vastu katoliikliku ristiusu.
Vana-Liivimaa vaimulikud väikeriigid lagunesid 1561. aastal, tsaar Ivan Julma poolt 1558. aastal vallandatud Liivimaa sõja tagajärjel. Sõtta olid haaratud ka leedulased, kes sõltusid poolakate abist ja pidid 1569. aastal nõustuma Poola-Leedu reaaluniooniga, mis võttis neilt ära suure osa nende seni säilinud iseseisvusest. Niisiis tähistavad aastad 1558, 1561 ja 1569 olulist pööret. Kuna meie käsitluses paneb see teatava punkti, vaatleme reformatsiooni koos eelneva ajavahemikuga. Viimase võiks küll peaaegu niisama õigustatult paigutada varauusaja alla, sest võrreldes keskajaga tõi reformatsioon kaasa väga olulisi muutusi mitte üksnes religiooni ja kiriku vallas, vaid ka kultuurilises ning isegi poliitilises ja sotsiaalses elus. See kehtib ennekõike Liivimaa kohta, ent reformatsioon andis tugevaid impulsse ka Leedule, mida me tunneme kui katoliiklikku maad. Baltimaadele tähendasid aga nii Vana-Liivimaa väikeriikide lagunemine kui ka Poola-Leedu reaalunioon sedavõrd suuri murranguid, et ajalookirjanduses on need kinnistunud vastavate epohhide piiridena. Käesolev raamat lähtub sellest periodiseeringust.
BALTIMAADE ELANIKKOND ENNE 1200. AASTAT
Esimesed inimesed ilmusid Baltimaadele jääaja lõpul. Umbes 10 500. aasta paiku eKr, kui Põhja-Eestit kattis alles jää, tulid lõuna pool asuvale ja juba jääst vabale Leedu alale põhjapõdrakütid. Mõne aja pärast elasid küttide ja korilaste salgad ka Läti aladel ja lõpuks Eestis.
Aga otsustavat mõju Baltikumi rahvaste tekkele avaldas alles hilisem uute hõimurühmade sisseränne. Alates IV aastatuhandest eKr levis Baltikumis kammkeraamika kultuur ja III aastatuhandel järgnes sellele nöörkeraamika. Kui kammkeraamika viljelejad olid kütid ja korilased nagu vanem elanikkondki, siis nöörkeraamikud asusid tegelema põllunduse ja loomakasvatusega. Kammornamendiga keraamika oli esindatud laial alal Läänemere idakallastel ja selle kultuuri kandjaid peetakse läänemeresoome rahvaste esivanemaiks. Viimaste hulka kuuluvad soomlased ja karjalased, meie poolt vaadeldavale alale asunud eestlased ja liivlased ning muud rahvad Venemaa põhjapiirkonnas. Läänemeresoome keeled on osa soomeugri keelepuust, mille ühe haru moodustab ka ungari keel. Selle haralise keelepuu ürgrahvas elas Uuralist lääne pool.
Erinevalt soomeugrilastest kuulusid nöörkeraamikaga tegelevad uustulnukad keeleliselt indogermaani keelkonda. Keeleharu, mida nad esindavad, nimetatakse alates 19. sajandist balti keelteks. Vanad veekogude ja kohanimed viitavad sellele, et balti keelte kõnelejad asustasid suurt maa-ala alates Parsęta jõest Pommeris kuni Volga ülemjooksuni, lõunas kuni hilisema Kiievi lähiümbruseni. Ent slaavi ekspansiooni tagajärjel hakkasid idapoolsed baltlased alates 6. sajandist pKr üha enam assimileeruma; läänebalti keelerühma kuulunud preislased, kelle Saksa ordu alistas 13. sajandil, sulandusid hiljem Ida-Preisimaa uude saksa hõimu. Balti rahvastena jäid nüüd järele vaid lätlased ja leedulased.
Läti rahvas tekkis siiski alles muinasläti hõimude latgalite, semgalite ja seelide 17. sajandini kestnud ühtesulamise tulemusena. Sellesse sarnastumis- ja sulandumisprotsessi olid haaratud ka läti hõimudega suguluses olevad kuralased ja läänemeresoomlastest liivlased. Teisalt assimileerus osa semgalitest, seelidest ja kuralastest keskaja jooksul oma lõunapoolsete naabrite leedulastega.
Maanimi „Leedu” tähistas algselt vaid väikest maa-ala Nemunase keskjooksu ja Nerise jõe vahel. Hiljem sai sellest aga Leedu riigi süda. Esimesed tõendid maanime „Leedu” kasutamise kohta pärinevad aastast 1009. Tolle aasta „Quedlinburger Annales” teatab, et saksa misjoni peapiiskop Brun von Querfurt suri Russi riigi ja Litua piiril märtrisurma. Esmamainimise tuhande aasta juubelit tähistati Leedus 2009. aastal arvukate üritustega.
Seniöeldust nähtub, et seda regiooni või neid kolme riiki tähistavat nimetust „Balti” tuleb eristada „baltist” keelelis-etnilises tähenduses (st eestlasi ja liivlasi kaasa arvamata). Ent samas võib nimetust „Balti” kasutada kogu Läänemere ja selle äärsete alade kohta. Esimest korda jutustas Läänemerest kui Mare Balticum’ist Bremeni Adam juba 11. sajandil oma Hamburgi kirikuajaloos („Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum”); sama mõiste esineb muu hulgas ka ingliskeelses väljendis Baltic Sea. Selle geograafilises mõttes ulatusliku kujutluspildi järgi asuvad Eesti, Läti ja Leedu „Ida-Baltikumis”.
Järgnevalt võetakse vaatluse alla Baltikumis valitsenud olud viimastel sajanditel enne Läti ja Eesti alade vallutamist sakslaste ja skandinaavlaste poolt resp. enne Leedu oma riigi teket. Baltikumi ajaloo tavapärase periodiseeringu kohaselt pöörame seega pilgu nooremale rauaajale (9.–12. sajand). See on vajalik, kui tahetakse anda hinnang murrangule, mille tõi kaasa 13. sajand. Lisaks arheoloogilistele tõenditele saab tollaste, eriti 1200. aasta paiku valitsenud olude käsitlemisel juba kasutada üht kroonikat. Silmas on peetud Liivimaa kroonikat („Chronicum Livonia”), mille pani aastatel 1225–1227 kirja Magdeburgi lähistelt pärit preester Henrik (Läti Henrik ehk Heinrich von Lettland).
Henrik saabus Liivimaale 1205. aastal, võttis osa sealsetest lahingutest ja sai latgalite hingekarjaseks. Ta ei kirjelda mitte ainult iseenda läbielamusi, vaid kohalolnute jutustuste põhjal ka sündmusi ja olusid 12. sajandi lõpupoole.
1200. aasta paiku oli eestlaste käsutuses enam-vähem seesama eluruum mis
