sajandist oli õhtumaades (sh piirkonniti Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Hollandis) välja kujunenud vaba, ennast ise haldava kodanikkonnaga linnatüüp, mille sakslased kandsid üle Põhja- ja Ida-Euroopasse. Esimene linn Läänemere ääres, kus raad kehtestas niinimetatud raekorra, oli Lübeck, ja selle mudeli järgi viidi ka Riias, kus algul oli sõnaõigus maahärral piiskop Albertil, 1226. aastaks sisse kord, mille kohaselt valitses linna raad. Teised Liivimaa linnad järgisid Riia eeskuju.
Piiskop Albert andis Riiale linnaõiguse, mis kehtis sakslastele Ojamaal. Keskaegne linnaõigus reguleeris eraisikute õigussuhteid, majanduselu ja administratiivset korraldust linnakogukondades. Riia raad arendas Ojamaa õigust edasi, ent võttis 13. sajandi lõpul suuresti üle hoopis Hamburgi linnaõiguse. Sel viisil tekkinud Riia õiguse võttis üle enamik Liivimaa linnadest. Tallinnale ja 14. sajandil ka Rakverele ja Narvale andsid Taani kuningad aga Lübecki õiguse, et tõrjuda oma valitsusalal Riia võimalikku mõju. Eraldi kohtuastme läbimise Lübeckis – st õigusabi hankimise sealsest apellatsioonikohtust – võttis küll ette üksnes Tallinna raad.
Liivimaa linnades valitses pikka aega üldine kauplemisvabadus, mis meelitas kohale välismaiseid kaupmehi. Täiesti võrdsed õigused olid ka eestlastel, lätlastel ja liivlastel. Ent kestvalt ei suutnud nad kaugkaubanduses siiski läbi lüüa, sest saksa kaupmeestel oli enamasti rohkem kapitali ja paremad sidemed lääne tarnijate ning vahendajatega. Eemale tõrjuti ka skandinaavlastest ojamaalased, kes Saksa vallutuste eelsel ajal olid olnud kuralaste, liivlaste ja eestlaste tähtsad partnerid.
Varase Hansa külaliskaupmehed saabusid Liivimaale peamiselt elava kaubanduse ja tööndusega Vestfaalist ja Lübeckist. On iseloomulik, et 13. sajandil olid Riias suhtluskeskusteks ja vastava päritoluga kaupmeeste majutuskohtadeks „Soesti” ja „Münsteri kamber” ning „lübecklaste hoov”. „Kambrite” puhul oli tegemist kaupmeestele kuuluvate majadega. Saksa kaupmeeste seas, kes kauplesid Liivimaa linnades, olid mõnda aega ülekaalus ajutised kohalviibijad; alles 1230. aastatest alates jäi üha rohkem kaupmehi paikseks. Ootuspäraselt pärinesid needki sissesõitnud enamjaolt Vestfaalist, sageli elas perekond esialgu Lübeckis, kust uue põlvkonna esindajad siis edasi liikusid. Ka Liivimaale ümber asunud käsitöölised olid Põhja-Saksa päritolu. Algusest peale oli sisserändajate hulgas ka vaesemaid sakslasi, kes Liivimaa linnades õnne otsisid. Paikseks jäänud kaupmeeste olukord paranes aga seeläbi, et ühel ajahetkel jäi väikekaubandus linnas nende eesõiguseks. Näiteks piiras Taani kuningas Erik Klipping 1279. aastal Tallinnas õigust kangalõikamisele – st üksikute kangatükkide müügile tervete rullide asemel – ja andis selle ainult kohalikele elanikele, peale selle keelas ta 1282. aastal välismaistel kaupmeestel sealses väikekaubanduses osaleda ja kaubelda heeringate, soola ja muude kaupadega.
Liivimaa tähtsamad linnad kuulusid asutamisest peale Hansa Liitu, kes valitses Läänemere kaubanduse üle alates 13. sajandist, tõrjudes sealt välja skandinaavlastest ojamaalased. Üks eriline funktsioon, mis lisandus Liivimaa linnadele nende asukoha tõttu, oli vahendaja roll Hansa Liidu kauplemisel idaslaavi piirkonnaga. Siin on tegemist selliste partnerlinnadega nagu Novgorod, Pihkva ja Smolensk Loode-Venemaal ning Polatsk ja Vitsebsk tänases Valgevenes. Juba 1200. aasta paiku olid varase Hansa kaupmehed maitsi ette võtnud reise Daugava suudmealalt Pihkvasse. Tartust sai sel teekonnal tähtis peatuspaik. Pihkvast pääses mööda maanteed ja jõeteed edasi Novgorodi, kus 1200. aasta paiku tekkis vanim suurtest hansakontoritest, milletaolisi leidus järgneval ajal vaid Brugges, Londonis ja Bergenis. Daugava suudmest võis Novgorodi jõuda ka laevateed pidi Soome lahe, Neeva jõe, Laadoga järve ja Volhovi jõe kaudu. 13. ja 14. sajandil mängis Riia märkimisväärset rolli suhetes Novgorodiga, tänu oma võtmepositsioonile Daugava suudmes oli ta aga äärmiselt oluline kauplemisel Valgevene Daugava-äärsete linnade Polatski ja Vitsebskiga, samuti Smolenskiga Dnepri ääres.
Novgorodiga kauplemisest võtsid osa ka Tallinna kaupmehed. Esialgu kasutasid nad juba mainitud veeteed, mis kulges mööda Neevat, Laadoga järve ja Volhovi jõge. 1293. aastal rajasid rootslased aga Viiburi kindluse, mis ohustas Neeva-teed, seejärel andis Taani kuningas Erik Menved hansalastele 1294. aastal privileegi reisiks läbi Põhja-Eesti Novgorodi. See tõstis Tallinna osatähtsust suhtlemisel Venemaaga, kellel lisaks ühendusele Tartu kaudu avanes veel üks maitsi, täpsemalt mööda maad ja jõge Liivimaale kulgev tee. Liivimaa kaugkaubanduse juurde tuleme allpool veel tagasi.
Iseseisvate linnade, läänisüsteemi ja teiste uute majandusja kultuurivormide leviku kohta kasutatakse tänapäeva ajalookirjanduses sageli mõistet „euroopastumine”. Ent kuna ka õigeusklik Venemaa, kus ei tuntud kodanike omavalitsust ega läänistamist, kuulub vastuvaidlematult Euroopasse, siis ei ole see mõiste päris asjakohane. Täpsemalt öeldes oli Liivimaa ja ka teiste põhjalikest uuendustest haaratud Põhja- ja Ida-Euroopa maade puhul tegemist nende ühinemisega katoliikliku (hiljem katoliiklikprotestantliku) õhtumaaga.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
