Oma isa poeg. Emelie Schepp

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Oma isa poeg - Emelie Schepp страница 3

Oma isa poeg - Emelie Schepp

Скачать книгу

siis,“ kordas Sam.

      „Olgu.“

      Jonathan neelatas ja hüppas diivanilt maha.

      Samil tõmbus sisikond ängistusest kokku, kui Jonathan oma peenikesed käed ümber naise pani.

      „Aitäh jalgpalli eest, emme.“

      Felicia ei vastanud embusele, ei teinud teist nägugi, isegi ei vaadanud Jonathani, kui too temast lahti lasi.

      Selle asemel tõmbas ta kampsuni tugevamini ümber.

      „Jonathan?“ küsis Sam. „Tule, istu jälle minu juurde.“

      Poiss noogutas ja tuli alistunud ilmel jalgpalli käes hoides tagasi.

      „Äkki mängime?“ küsis ta ja vaatas Samile anuval pilgul otsa. „Sa võid mulle trahvilööke lüüa ja nii …“

      „Kell on kuus,“ katkestas Felicia oma monotoonse häälega. „Me peame sööma.“

      „Juba?“ imestas Sam.

      „Kell on kuus,“ kordas Felicia ja lahkus toast.

      „Kas ma aitan sul süüa teha?“ hüüdis Sam, aga teadis, et see oli tarbetu küsimus.

      * * *

      Mia Bolander lükkas tormakalt ukse lahti ja nad astusid koos Henrikuga ülekuulamisruumist välja. Nüüd saadab ta küll töö pikalt ja kiirustab koju, et jõuaks riided vahetada, enne kui oma uue rikka kallima Gustaf Silverschöldiga õhtust sööb.

      Koridoris märkas ta Per Åströmi. Kolmekümne viie aastase mehe kohta paistis too oma ülikonnas pagana nooruslik, seda tuli küll tunnistada, aga oli liiga pikk ja liiga ambitsioonikas. Peale selle, et ta oli edukas prokurör, mängis ta ka tennist ja oli just osalenud Vätternrundanil, mis olla ilmselt maailma suurim jalgrattaralli. Kolmsada kilomeetrit väntamist keset ööd. Kes midagi sihukest teeb? Tal peab küll mõni kruvi logisema. Või rohkemgi, sest neil paistis olevat midagi kolleeg Jana Berzeliusega, tolle nipsaka karjäärimutiga.

      „Ülekuulamine siis tehtud,“ nentis Per, kui nad temani jõudsid.

      „Ma ei tea, kas ma seda ülekuulamiseks nimetaksingi,“ kirtsutas Mia nina. „Ainus asi, mida Danilo Peña ütles, oli see, et tahab Janaga rääkida. Miks ta temaga rääkida tahab?“

      „Pole aimugi,“ vastas Henrik, „aga paistab, nagu tahaks ta ise mängureeglid dikteerida.“

      „Mida ta siis tegema peaks?“ kostis hääl nende selja tagant. Nad pöörasid ringi ja nägid lähenemas advokaat Peter Ramstedti.

      „Äkki peaks su klient hoopis küsimustele vastama?“ arvas Mia.

      „Miks? Võib-olla tekitavad teie küsimused temas psüühiliselt kehva tunde,“ vastas ta.

      „Vaeseke, temast on tõesti kahju,“ haletses Mia.

      „Jah, sest ta pole isegi sellesse segatud, milles te teda süüdistate.“

      „Väidad sina.“

      „Seda ma väidan,“ kinnitas Peter, „ja ma tõesti ootan kohut. Per, sinuga kohtumisest saab seal tõeline nauding,“ ütles Ramstedt prokuröri poole pöördudes. „Või mõtled ennast seal ka kõrvalasuvasse ruumi peita? Äkki võiksidki seda teha. Sinu süüdimõistvate kohtuotsuste statistikal on oht langeda ja äärmiselt piinlik, kui mu klient vabadusse lastakse. Kuidas see nüüd oligi, üheksakümne protsendi ümber?“

      „Üheksakümmend üheksa tegelikult, püüa pisut kursis olla,“ vastas Per. „Ja sa tead väga hästi, et mul on küllalt palju tõendusmaterjali. On üsna väljaspool kahtlust, et Danilo Peña on süüdi.“

      „Arvad, et võidad?“ päris advokaat.

      „Asi pole võitmises või kaotamises, asi on tõe päevavalgele toomises.“

      Advokaat irvitas.

      „Mitmendat aastat prokurörina sa tähistadki? Kümnendat?“

      „Täpselt.“

      „Mul on tõesti kahju,“ ütles mees ja noogutas Perile, enne kui ringi keeras ja lahkus.

      „Alati sama alandlik ja meeldiv, see advokaat,“ pomises Per.

      „Sama alandlik ja meeldiv nagu Peñagi,“ arvas Mia.

      „Nii et mida sa teha mõtled?“ küsis Henrik Peri poole vaadates.

      „Millega?“ küsis too vastu.

      „Kas sa lased Peñal Janaga kohtuda?“

      „Ei,“ vastas ta. „Muidugi mitte. Aga mind huvitab, miks ta just temaga kokku tahab saada. Teie teate?“

      „Ei,“ vastas Mia.

      „Mina ka mitte,“ ütles Per. „Aga ma kavatsen selle välja uurida.“

      * * *

      Vastane lähenes, rusikad püsti. Jana Berzelius nägi, et mees võtab hoogu, ja tõmbus kähku eest. Mees lõi paremale ja vasakule, rusikad vihisesid läbi õhu, ikka ja jälle ta näost mööda. Seejärel liikus vastane ette- ja tahapoole, hoides end mustal matil pidevas liikumises.

      „Sa tahad mind vigastada, ma näen,“ ütles mees. „Arvad, et suudad?“

      Jana noogutas.

      „No lase siis käia!“

      Mehe liigutused olid nüüd pöörasemad. On aeg, mõtles Jana, ja läks talle otse peale, võttis löögid õlaga vastu ja virutas seejärel rusikaga vastu lõuga.

      Teine paistis üllatuvat, kuid kogus ennast kiiresti ja vastas jõhkra üllatusliku tagantkäelöögiga Janale kõhtu.

      Ja sai pihta.

      Jana seisatus, kuid ei tundnud valu, veel mitte. Seejärel läks kõik väga kiiresti. Meeletu jõuga virutas ta küünarnukiga vastu mehe nägu, lõi kiiresti ja jõuliselt. Liigutus, mis oli juba ammusest ajast sisse harjutatud ja töötas automaatselt.

      Mehe pea vajus tahapoole.

      Seejärel vajus ta põlvili, käed mähitud ümber nina.

      „Põrgusse,“ lõugas mees, kui nägi sidemetel verd.

      Jana mõistis, et oli reageerinud liiga jõuliselt, ning sirutas mehe poole käe, kuid too tõrjus selle hooga eemale. Verd voolas suhu, mees köhis ja sülitas.

      Ninaluu oli murdunud.

      Jana oleks tahtnud jätkata, kuid mõistis, et matš on juba läbi.

      Ta pööras mehele selja, keskendumine hajus ning ta hakkas just käsi lahti siduma, kui kuulis selja tagant möiret. Pareerida polnud võimalik, ta paiskus ettepoole,

Скачать книгу