„Selle juhtumiga tegeleb ikkagi Per ju?“ imestas Gunnar.
„Täpselt,“ ütles Henrik, „ja nagu sa tead, on ta Danilole täieliku liikumispiirangu seadnud. Per otsustab, kellega Danilo rääkida tohib.“
„Aga miks ta Janaga kokku tahab saada?“
„Ta ei öelnud, miks.“
„Kummaline.“
Gunnaril on õigus, mõtles Henrik. Danilo soov Janaga kohtuda oli kummaline. Henrik ja teised olid Janaga mitme raske juhtumiga koostööd teinud ja ta paistis olevat väga hea prokurör. Kuid see ei selgitanud sugugi, miks Peña just temaga rääkida tahab.
„Ja mida Per ütleb?“ küsis Gunnar. „Kas temal on mõni selgitus, miks Peña Janat kohata soovib?“
„Ei, aga ta pidi proovima välja uurida.“
„Tore, siis pääseme sellest. Sõida nüüd koju pere juurde.“
„Sõidangi,“ vastas Henrik. „Ootan juba õhtut.“
„Ah soo? Mis teil siis täna plaanis on?“
„Ei midagi. Ja seda ma just ootangi.“
* * *
Jana Berzelius sulges korteriukse ja tundis mõnu vaikusest, mis teda järsku ümbritses. Ta läks magamistuppa, poetas trennikoti omale kohale garderoobitoas ja käis kiirelt duši all. Kui ta oli pikkade käistega pluusi selga ja musta värvi püksid jalga tõmmanud, astus ta töötuppa ning istus piinlikult korras kirjutuslaua taha.
Pilk aknast välja suunatud, võttis ta peas läbi kogu matši. Ta mõtles vastase peale, sellele, et too ta kukalt nägi.
Ta tõstis käe ja vedas aeglaselt sõrmeotstega mööda ebatasast nahka niiskete juuste all, tundes kolme tähte, mis pidid talle alatiseks meenutama, kes ta tegelikult on.
KER.
Surmajumalanna.
Lapsena oli ta oma perekonna ja paljude teiste perekondadega istunud peidus kaubakonteineris. Nad olid teel üle Atlandi Rootsi poole, unistuse poole uuest ja paremast elust. Ent kui laev sildus ja konteiner avati, sai unistusest luupainaja. Konteineri ees seisis kolm meest ja, relvad käes, valisid nad välja mitu last. Tema pääses valguse kätte, eemale emast ja isast. See oli viimane kord, kui ta neid nägi.
Mehed suunasid oma relvad konteinerisse ning ta ei unusta iialgi laskude kaikumist. Seejärel uputati surnukehi täis konteiner merre.
Tema aga tõugati kaubikusse. Ta istus tihedalt ülejäänud kuue lapse vastu surutult ning kuulas nende nuttu.
Nad toimetati saarele ning õpetati välja lapssõduriteks.
Palgamõrvariteks, kelle ainus ülesanne oli tappa.
Ja neile anti uued nimed. Nimed, mis kraabiti nahale, et meelde jätaksid, kes nad sestpeale alatiseks on.
Ta oli mõelnud sisse kraabitud nime eemaldamisele, ent see leevendaks temas peituvat vägivalda ja ta oli õppinud elama seda pidevalt varjates.
Vaid kaks inimest teadsid kraabitud jäljest ta kuklal. Üks oli ta kasuisa Karl Berzelius. Ent Jana kahtles, kas temast talle enam mingit ohtu oleks. Mees riskiks pika vanglakaristusega, oma nime ja mainega eduka endise peaprokurörina, kui tuleks välja, et ta tütar oli välja õpetatud kaitsma illegaalset tegevust, mille üle mees ise valitses.
Teine oli Danilo Peña. Ja tema kujutab endast alatist ohtu. Sest tema kuklalgi seisab nimi: Hades. Surmajumal.
Nad toimetati samale saarele, külg külje kõrval treeniti neid peaaegu kui õde ja venda. Koos olid nad otsustanud põgeneda, ent olid põgenedes üksteist silmist kaotanud. Janaga oli juhtunud õnnetus ning kui ta haiglas ärkas, polnud tal aimugi, kes ta on või kust ta tuleb. Ent mälupildid hakkasid ilmuma unes. Pärast jutustas ta elamustest, oma ebameeldivalt realistlikest luupainajatest kasuvanematele, Karl ja Margaretha Berzeliusele.
Vaid Karl teadis, et see, mida ta unes näeb, on päriselt sündinud, aga iseenda ja oma tegevuse kaitsmiseks oli mees käskinud tüdrukul nendest unenägudest alatiseks vaikida. Too hakkas neid selle asemel hoopis üles kirjutama.
Aastaid oli ta kirjutanud täis ühe päeviku teise järel. Ta oli püüdnud mõista, kes ta enne lapsendamist oli olnud, ent polnud kuhugi jõudnud. Alles täiskasvanueas õnnestus tal Danilole jälile saada. Temalt saadud vastuseid oli rohkem, kui ta tegelikult kuulda jaksas. Mees teadis ka seda, mida tähendasid nimed nende kukaldel.
Jana ei tahtnud temast enam midagi kuulda, enam mitte. Neil oli ühine verine minevik, aga see oli ka ainus, ning Jana oli valmis tegema mida tahes, et see saladuseks jääks.
Teadmine sellest, et nüüd on veel üks võõras mees neid tähti näinud, näris teda. Keegi ei tohtinud ju neid näha. Mitte keegi! Ta oli tundud kanget tungi võidelda, et päästa valla eneses peituv vägivald, ent nüüd ta mõistis, et sellesse illegaalsesse klubisse minek oli olnud suur viga.
Muidugi mõista polnud vastasel aimugi, kes ta on, ja võib-olla ei tee ta kunagi katsetki seda teada saada, mida need tähed kuklal tähendavad. Kuid kindel ei võinud ta olla. Kas selle teadmatusega on võimalik elada?
Ta mõtted katkestas innukas koputamine.
Ta väljus töötoast, astus korteriukse juurde, vaatas uksesilmast välja ja naeratas.
* * *
Tema ees ICA Kvantumi poe kassajärjekorras seisis vaid üks inimene. Sam Witell asetas toidukoore kassalindile, tõmbas taskust välja oma krediitkaardi ja ootas maksmist. Mobiilihelinat kuuldes võttis ta kohe vastu.
„Tere, issi,“ hakkas Jonathan kohe rääkima.
„Tere, poja,“ vastas Sam ja noogutas kassapidajale.
„Issi?“
„Jah?“
„Mis sa teed?“
„Ostan koort.“
„Ikka veel?“
„Ma olen kohe tagasi. Mida sina teed?“
„Ma mängin. Aga … oh!“
„Kas sa salvrätte ei pidanud voltima?“ uuris Sam ja asetas krediitkaardi kaardilugejasse.
„Aga ma sain juba ammu valmis,“ vastas Jonathan.
„Nii et sa läksid üles telekatuppa?“
„Jah.“
„Ja mis emme teeb?“
„Ma ei tea. Noh, sure nüüd, lollakas zombi!“
„Olgu,“ ütles Sam, „ma pean nüüd lõpetama, et saaksin rahulikult ära maksta.“
„Ma mõtlesin,
