arutelu järel otsustas ka ülejäänud seltskond pisut pingutada. Gebrec juhatas nad läbi aia ja seda ümbritsevas metalltaras oleva värava kaudu välja.
„See värav on öösiti turvalisuse tagamiseks lukus, kuid päevasel ajal võivad keskuse õpilased soovi korral vabalt metsas käia,“ andis mees neile teada. „Aga õnnetuste ärahoidmiseks palun teil ilma giidita vaateplatvormile mitte minna.“
Mees asutas rahulikus tempos minekule ja kõik ülejäänud järgnesid talle looklevas rivis. Pärast mõneminutilist jalutuskäiku mööda puudevahelist mõnusat muruga kaetud rada ronis mees läbi kivimüüris oleva tühimiku ja korraga leidsid teelised end mööda järsku ja konarlikku, pealtnäha alles hiljuti läbi võsa rajatud teed ülespoole ukerdamas.
Jutuajamine oli juhutine ja võrdlemisi üldsõnaline. Selle põhjuseks polnud üksnes palavus; suurem osa inimestest üritas ikka veel alles teiste osalejate nimesid ja nende valitud kursuseid meelde jätta. Erandiks olid kaks keskealist inglannat ja nägus noor sakslane, kes kõik, nagu selgus, olid juba prantsuse keelt täiendades terve nädala keskuses veetnud. Nimetatud kolm inimest kõndisid teistest pisut eraldi.
Neid kirjanikupilgul jälgiv Melissa pani tähele, mismoodi Rose Kettle hädavajalikust pisut rohkem Dieter Erdle ligi hoidis ja iga kord, kui noormees talle midagi ütles, malbelt naeratades ja ripsmeid plaksutades reageeris; kuidas naine aeg-ajalt rõhutatult komistas ja mees varmalt teda käsivarrest toetama tõttas. Dora Lavender marssis nende kõrval, kasutas oma võimsat vihmavarju jalutuskepina, andis tema poole pöördujatele ühesilbilisi vastuseid, kuid püsis muidu vakka ja mornina, silmis valvas pilk.
„Kas ma tajun siin mingit kentsakat õhkkonda?“ sosistas Iris Melissale kõrva.
„Ma ütleks, et teatavat halvakspanu on teravalt tunda,“ sosistas Melissa vastu.
„Küllap noolib mees ta raha.“
„Miks sa arvad, et naisel seda on?“
„Millegagi ta ju peab seda meest võluma.“
„Iris, nüüd sa oled küll õel.“
Rada tõusis järsult kõrgemale, esialgu pakkusid teelistele varju suured kastanipuud. Ebaühtlasel maastikul hoolikalt jalgealust valiv Alain Gebrec pöördus aeg-ajalt endale lähimal olijatega paari sõna vahetama. Viimaks jõudsid nad laiemale teelõigule, mis neist paremal mäest alla viis.
„Miks me seda teed ei kasutanud?“ nõudis Daphne riiakalt. „See tundub palju lihtsamini läbitav olevat.“
„See on ühtlasi palju pikem,“ selgitas Gebrec. „See jõuab teele välja majast umbes kilomeetri kaugusel. Kui soovite, võime lühikese puhkepausi teha.“
„Oh, katsuks selle asja parem kaelast ära saada,“ porises naine, kuid Eric reguleeris parasjagu binoklit, et oksalt oksale kargleva orava teekonda jälgida, ja ülejäänud seltskond ajas kaela õieli ja sihtis sõrmega okste vahele kaduvat ja siis taas nähtavale ilmuvat elukat.
Melissa vaatas tuldud teed tagasi. Puud varjasid suuremat osa majast, kuid latvade kohalt paistis selle keskmine osa, meepoti kaant meenutava katusega torn.
„Ülemise korruse akendest avaneb ilmselt hunnitu vaade,“ ütles ta kadedusega enda kõrval seisvale Irisele. „Siin elades ei saaks ma üldse tööd teha, vaid aina vahiksin neist välja.“
„Jah, vaade on tõesti võimas,“ nõustus Iris. „Tornis on aknad ümberringi.“
„Sa oled seal üleval käinud?“
Iris punastas. „Philippe näitas mulle maja, kui ta selle ostmiseks läbirääkimisi pidas. Tahtis teada, mida ma asjast arvan,“ lisas ta pisut õigustaval toonil, otsekui võimalikku halvakspanu ennetades.
„Kas jätkame teekonda?“ Alain Gebrec hakkas rahutuks minema. „Valgus muutub väga kiiresti.“ Seltskond läks taas kuulekalt liikvele. Veidi maad eemal jõudsid nad lagendikule, kus keegi mees väikese traktori taga olevalt järelkärult prusse maha laadis.
„Kas see on sama mees, kes meid sisse laskis?“ küsis Melissa.
Iris vaatas mehe poole. „Tundub küll.“
„Hé, Fernand!“ hõikas Gebrec, kui nad mehest möödusid. Too vaatas üles, noogutas ja jätkas tööd. „Fernand on väga väärt töötaja,“ jätkas Gebrec hiljuti mainitud reegleid järgides prantsuse keeles rääkides ja seejuures pisut häält tõstes. „Ta tuleb kõigega toime. Eks ole nii, Fernand?“
Mees silmitses hetke seltskonda, näoilme niisama puine nagu kärust just maha tõstetud pruss. Siis viskas ta selle sõnagi lausumata kasvavasse virna ja küünitas uue järele. Ta kas polnud kiidusõnu kuulnud või ei läinud need talle korda.
„Pole just eriline jutupaunik,“ tähendas keegi.
„Tundub paras veidrik olevat,“ lisas teine.
„Ta on Juliette’i vend,“ ütles Dora Lavender. „Ma olen aru saanud, et nad kuuluvad ühte Roziaci kõige vanemasse suguvõssa.“ See oli esimene spontaanne märkus, mida nad teeleasumisest saadik naise suust kuulnud olid.
„Huvitav, kas ta töötab alati pühapäeviti?“ arutas Eric.
„Mulle on jäänud mulje, et tema seisundi tõttu ei lähe nädalapäevad talle korda,“ vastas Dora. Oli ilmselge, millele naine vihjas. Sellele reageeriti pomina ja uudishimulike pilkudega. Üks matkajatest küsis, kas Fernand oli kuulunud vastupanuliikumise ridadesse.
Gebrec vangutas pead. „Mul pole aimugi. Väga võimalik.“
Rose Kettle’i suust vallandus erutatud viuksatus. „Äkki ta peab meid gestaapoks!“ kihistas ta naerda ja teenis oma sõbralt ära põlgliku pilgu, sellal kui Erdle naerda turtsatas ja ta käsivart pigistas.
„Või spioonideks?“ pakkus mees Gebreci suunas kavalat pilku läkitades.
Prantslane tõmbus näost punaseks ja tõrjus närviliselt laubalt juuksetukka. Ta oli päikeseprillid eest võtnud ja ta kahvatusinised silmad pilkusid tugeva valguse käes.
„Oh, Fernand on tegelikult igati tubli mees,“ selgitas ta kiirustades. „Võõraste suhtes ehk pisut kahtlustav – nagu väga paljud siinkandi inimesed.“
„Teda ei oskaks peale vaadates küll prantslaseks pidada, on ju?“ tähendas Iris Melissa poole pöördudes.
„Gebreci või? Ei, tüüpilise prantslase moodi ta tõepoolest pole.“
„See nali ei paistnud talle eriti meeldivat.“
„Mind see ei üllata. Sel noormehel oleks pidanud rohkem aru peas olema – nende inimeste elu polnud okupatsiooni ajal naljaasi.“ Melissale tuli korraga üks mõte. „Mine sina edasi, ma tulen kohe järele.“
Ta pöördus tagasi lagendikule, kus Fernand oma prussivirna juures toimetas. Mees ajas end Melissa lähenedes sirgu, ta mustad silmad olid valvsad. Mees oli lihaseline, umbes viiekümneaastane, tugevate ilmastikust parkunud näojoontega; ta soonilised käsivarred olid pruunid nagu kastanid, mille poolest see kant kuulus oli.
„Nii palava ilmaga on seda
