olen kirjanik, mulle pakub selle kandi ajalugu huvi. Olen palju lugenud siinsete kamisaaride[3.] ja nende võitluste kohta ja mõtlesin, et …“
Sõna „kamisaarid“ avaldas Fernandile hämmastavat mõju. Mees klammerdus Melissa käsivarre külge, silmis lõõmamas fanaatiline pilk.
„Mina olen Rolandi liitlane!“ kuulutas ta käheda sosinaga. „Villars'd ei tohi usaldada. Öelge teistele ka!“ Ta lasi naise käe lahti ja vehkis ärritatult raja suunas, kus seltskonna viimased liikmed parasjagu puude varju kadusid. „Öelge neile! Hoiatage neid ja saatke nad salavarjupaika!“
„Salavarjupaika?“ Melissa ei saanud midagi aru. „Kus see asub?“
Fernand muutus korraga vaenulikuks. „Kes te olete? Mõni Villars' spioonidest?“
„Ei, muidugi mitte,“ vastas naine ebakindlalt ja taganes sammu võrra. „Mina … ma olen samuti Rolandi pooldaja … aga ma tulen Floracist.“
„Ahaa! Te toote uudiseid?“
„Ainult nii palju, et … võitlus jätkub,“ vastas Melissa meeleheitlikult käigu pealt improviseerides.
Mees noogutas innukalt. „Kuni surmani!“ Ta pilk pöördus taas rajale, mida mööda rühm lahkunud oli. „Kiirustage! Hoiatage neid!“
„Jah, muidugi … ma kohe.“ Melissa tegi kiirustades minekut. Taas rajale jõudes vaatas ta üle õla tagasi. Fernand sorteeris rahulikult puitmaterjali ja näis olevat tema olemasolu unustanud.
Teistele järele jõudes avastas naine, et need olid peatunud vahetult enne kohta, kus tee metsa vahelt välja keeras, ja Gebreci ümber kogunenud.
„Millega sina siis tegelesid?“ tahtis Iris teada.
„Uurisin ühte ja teist. Ära muretse, hiljem räägin,“ lisas Melissa, kui Iris kahtlevalt laupa kibrutas.
„Daamid ja härrad, palun kuulake mind tähelepanelikult,“ ütles Gebrec. „Me läheneme vaateplatvormile. Kalju on siin paiguti kahesaja meetri kõrgune ja otse all on jõgi. Piire on küll olemas, aga see on kohati katki. Palun ärge mingil juhul kaljuservale liiga lähedale minge, kuna jalgealune ei pruugi seal kindel olla. Kas kõik said aru?“
Paar inimest vahetasid omavahel kõhklevaid pilke ja raputasid pead.
„Palun, kas te saaksite seda inglise keeles öelda?“ päris Daphne pilku reisijuhilt tõstes.
„See on küll reeglitevastane, aga ohutuse huvides …“ Gebrec kordas oma hoiatust laitmatus inglise keeles.
„Ja saksa keeles ka, kui tohib paluda!“ See soov koos süütu naeratusega tuli Dieter Erdle poolt. „Mõistagi ohutuse huvides!“
Gebrec seda kuuldes ei naeratanud. „Vabandust, aga ma ei räägi saksa keelt,“ vastas mees prantsuse keeles jäigalt.
„Te üllatate mind. Mulle jäi mulje, et te olete … mitmekeelne.“
Gebreci nägu tõmbus juba teist korda punaseks. „Ma valdan üksnes prantsuse ja inglise keelt,“ teatas mees.
„Minu viga.“ Erdle tegi kerge kummarduse. „Entschuldigen Sie bitte … palun vabandust.“
„Kas te saite mu hoiatusest piirete kohta aru?“
„Aber natürlich. Ma lihtsalt mõtlesin, et meie seltskonnas võib olla teisigi saksa keele rääkijaid.“ Mees vaatas kulme kergitades ringi, kuid keegi rühma liikmetest ei reageerinud. „Sel juhul …“ Erdle pöördus taas Gebreci poole. „Kas jätkame oma jalutuskäiku?“
„See tundus küll meelega korraldatud rünnakuna,“ sosistas Melissa. „Huvitav, mis mängu see mees mängib?“
„Mõlemad jahivad sama naist?“ pakkus Iris.
Melissa raputas pead. „Siin on midagi enamat teoksil.“
Seltskond liikus edasi. Hõrenevate puude vahelt hakkasid vilksamisi paistma pea kohale kerkivad mäetipud, mis kollaaži meenutades üksteise taga rivis seisid; mägede jalamit kattis mets ja lagedad kaljused tipud olid päikesest kõrbenud. Õhk ei liikunud, metsast väljudes tabas neid kõrvetavkuuma õhu pahvakas. Lõõsa tõrjumiseks pandi ninale päikeseprillid, peakatted veeti silmile. Daphne põikas puude varju tagasi ja kasutas brošüüri lehvikuna.
„Mulle aitab, hoidke oma vue panoramique endale!“ kuulutas naine õhku ahmides.
Naise abikaasa tupsutas taskurätikuga hellalt ta laupa.
„Puhka veidi, musi, ja küll sa kosud,“ lubas mees. „Me ei saa ju pärast nii pika maa maha käimist vaadet nautimata jätta.“
Dora Lavender lõi oma vihmavarju valla ja viipas Rose Kettle’it enda juurde. „Tule varju alla,“ kamandas naine. „Sa ei saa niimoodi päikese käes seista.“ Ta hääl oli vali ja käskiv, täielik vastand sõbranna kiledale ja erutatud jutuvadale.
Endiselt Dieter Erdle külje alla hoidev Rose raputas pead. „Mul pole häda midagi. Mul on müts päikesevarjuks ja lisaks uued päikeseprillid.“ Naine kohendas Erdlele säravalt naeratades nimetatud aksessuaare. „Balenciaga!“ kuulutas ta mehe poole vaadates. „Päikeseprillid. Otse loomulikult pööraselt kallid, aga ma ei suutnud neid ostmata jätta. Kuidas tundub, kas need sobivad mulle?“
„Lihtsalt suurepäraselt,“ kinnitas mees. „Aga imetleme nüüd õige seda suurepärast vaadet, millest see vennike kogu aeg jahvatab.“
„Pole tarvis kogu aeg nii torssis olla, Dora,“ ütles Rose üle õla vaadates nipsakalt.
„Õhtul on sul migreen.“
„Ei ole midagi.“ Naine sörkis Erdle kannul edasi. Dora kehitas õlgu ja pöördus huulde hammustades kõrvale.
„Mida ma sulle ütlesin?“ sosistas Iris Melissale kõrva. „Tal on pappi nagu putru.“
„Tühja nendest. Sa vaid vaata seda!“
Gebrec ei olnud liialdanud. Kaugel all mäsles ja vahutas siledate, pealtnäha ainsagi pidepunktita kaljuseinte vahel rahnude ümber voolates väike Mauzère’i jõgi. Päikesevalgus tungis kanjonisse otsekui võimas prožektorikiir, muutis õhku paiskuvad pritsmed vikerkaareks ja pani lagedad kaljuseinad sinitaeva taustal kullakarvaliselt sillerdama.
Seltskonna liikmed jagunesid vaimustus- ja heameelehüüdeid kuuldavale tuues kahe- ja kolmeliikmelisteks rühmadeks ja uitasid mööda vaateplatvormi kõrgel kaldal, jutustasid ja osutasid, pöördusid aeg-ajalt mõne küsimusega teejuhi poole. Fotoaparaadid otsisid sobivaid kaadreid ja klõpsusid. Daphne, kes endiselt ninapidi brošüüris oli, meelitati samuti lagedale.
„Tule nüüd, sa pead seda nägema!“ innustas teda abikaasa.
„Mis selle koha nimi on, Eric? Ma ei leia seda siit.“
Paari meetri kaugusel seisev Gebrec kiirustas asja selgitama. „Asi on selles, madame Lovell, et võrreldes näiteks Gorges du Tarniga on see koht võrdlemisi tundmatu. Aga küllap te nõustute minuga, et tegemist on sellegipoolest
