vigurite hulgas, mida saatus su ümber üles seab! Imeasi!
Ja miks tunned sa kõhus iiveldust, kui su silmad neelavad inetuid asju? Jumala pärast, mis on sellel seedimisega pistmist?
Ei, see pole seotud inetusega,” mõlgutas ta edasi, “ka pikemat aega maaligaleriis viibides ajab äkki oksele. Peab olemas olema mingi muuseumitõbi, millest arstid veel midagi ei tea.
Või on see surm, mida hoovab kõigist inimese tehtud asjadest, olgu nad siis ilusad või inetud? Mina küll ei tea, et mul ka kõige lagedamat paika vaadates oleks halb hakanud, nii et ju see nõnda on.
Kõigel, mille nimi on “ese”, on küljes konservikarbi maitse; sa saad sellest skorbuudi.”
Võõras naeratas tahtmatult, sest talle meenus sõber parun Pfeill, kes oli ta pärastlõunaks kutsunud kohvikusse De vergulde Turk ning kes vihkas südamepõhjast kõike, mis oli seotud maalikunstis perspektiiviga, ja kellelt ta oli kuulnud pentsikut väljendit:
“Pattulangemine ei alanud üldse õuna söömisest; see on jõle ebausk. See sai alguse maalide riputamisest korterite seintele! Vaevalt on müürsepp neli seina kenasti siledaks teinud, kui juba tulebki kurat “kunstniku” näol ja maalib sinna “Perspektiiviga augu”. Sellest kuni hirmsa ulgumise ja hammaste kiristamiseni jääb veel kõigest samm, ning ühel ilusal päeval ripud, orden rinnas ja frakk seljas, Isidoros Ilusa või mõne teise pirnikujulise pea ja botokuudilõustaga kroonitud idioodi kõrval söögitoa seinal ning vaatad pealt, kuidas sa ise sööd.”
“Jah, tõepoolest peaks igaks võimalikuks juhuks naer valmis olema,” mõtles võõras edasi, “ega Buddha kujud põhjuseta naerata ja kristlike pühakute omad pisaraid vala. Kui inimesed sagedamini naerataksid, oleks arvatavasti vähem sõdu.
Ma olen nüüd juba kolm nädalat mööda Amsterdami ringi kõndinud ega ole meelega tänavanimesid meelde jätnud; ma ei küsi, mis hoone see või teine on, kuhu sõidab see või teine laev, ei loe ajalehti, et mitte teada saada “kõige uuemat uudist”, mis on juba aastatuhandete taguses aegade hämaruses täpselt samuti juhtunud; ma elan majas, kus kõik asjad on mulle võõrad, ma olen peagi ainus… eraisik, keda ma tunnen; kui mulle mõni asi silma puutub, ei uuri ma enam ammu, milleks seda kasutatakse (seda ei kasutata üleüldse, ta ainult laseb end kasutada!), ja miks ma seda kõik teen? Sest mul on villand võtta osa vana kultuuripatsi punumisest: kõigepealt rahu, et sõda ette valmistada, siis sõda, et jälle rahu saavutada jne; kuna ma nagu Kaspar Hauser tahan enda ees näha täiesti uut maad… tundma õppida uut imestust, nagu peaks kogema imik, kes on üleöö küpsenud täismeheks—kuna ma tahan saada lõpppunktiks ega taha igavesti jääda komaks. Ma ütlen riigi heaks lahti oma esivanemate “vaimsest pärandist” ning tahan parem näha vanu vorme uute silmadega kui—nagu seniajani—uusi vorme vanade silmadega; vahest omandavad nad siis igavese nooruse!
Tehtud algus oli hea; nüüd pean veel õppima kõige üle muigama ja mitte ainult imestama.”
Miski ei mõju nii uinutavalt kui sosin, mille mõte jääb kõrvale arusaamatuks. Balkanlase näo ning suulu kahvri vaikse tooniga ja üpris tõtlik jutuajamine eesriide taga uimastas võõrast oma hüpnotiseerivalt ühetoonilise lakkamatusega, nii et ta vajus viivuks sügavasse unne.
Kui ta kohe seejärel ärkas, oli tal tunne, et on saanud tohutu hulga seletusi; kuid põhituumana oli teadvusse jäänud üksainus kasin lause—äsja üle elatud muljete ja edasi kestvate mõtete fantastiline seos:
“Raskem on saavutada igavest naeratust, kui leida Maa musttuhandest hauast kolpa, mida oled mõnes eelmises elus kaela otsas kandnud; enne kui inimene saab maailma naeratades uute silmadega vaadata, peab ta vanad silmad peast nutma.”
“Ja kui see ka nii raske on, kolpa otsitakse ikka!” haaras võõras kangekaelselt ulmamõttest, ise kaljukindlalt veendunud, et on täiesti ärkvel, ehkki oli tegelikult jälle sügavasse unne vajunud. “Ma sunnin asju minuga saksa keeles rääkima ja oma õiget mõtet reetma, nimelt uue tähestikuga, selle asemel et mulle nagu ennegi tähtsa näoga vana jama kõrva sosistada, nagu näiteks:
“Vaata, ma olen ravim, ja ma teen su terveks, kui sa oled liiga palju söönud, või ma olen mõnuaine, et sa liiga palju sööksid ja jälle arstimit võtta saaksid.”
Ma just sain aru naljast, et kõik hammustab end sabast, nagu ütleb mu sõber Pfeill, ja kui elul pole arukamaid ülesandeid esitada, lähen ma kõrbesse, söön rohutirtse ja katan end metsmeega.”
“Kas te tahate minna kõrbesse ja õppida kõrgemat võlukunsti—tühine inimene—, kui olete alles nii loll, et maksate naeruväärse pudelikorgitriki eest sularahas hõbedaga, oskate vaevu pilasalongi ja maailma vahet teha ega aima üldse, et elu raamatutes on kirjas midagi sootuks muud kui nende seljale on kirjutatud?
Teie nimi peaks olema Grün, mitte minu oma,” kuulis võõras korraga sügavat värisevat häält, mis vastas ta ähmastele mälestustele, ja kui ta üllatunult pilgu tõstis, seisis vana juut, poeomanik, toas tema ees ja vaatas talle otsa.
Võõras kohkus; niisugust nägu polnud ta veel iialgi näinud.
See oli kortsudeta, lauba ümber must side, ja ometi nii sügavaid vagusid täis, nagu merigi, kus on kõrged lained, kuid mis pole kunagi kortsus.
Silmad olid selles nagu pimedad kraatrid ning olid sellegipoolest inimese silmad, mitte koopad. Nahavärv oli oliivjas ning otsekui pronksist; nõnda nagu olid võinud olla eelaja näod, mille kohta öeldakse, et nad on otsekui mustjasrohelisest kullast.
“Sellest peale, kui rändur kuu taevas tiirleb,” rääkis juut edasi, “olen mina maa peal olnud. Ma olen näinud inimesi, kes olid just nagu ahvid ning hoidsid käes kivikirveid; nad tulid ja läksid puidust,” mees viivitas hetke, “puidusse, hällist puusärki. Nad on ikka veel just kui ahvid… ja neil on käes kirved. Nad vahivad maha ning tahavad pisiasjadesse peidetud lõpmatust välja uurida.
Nad ongi välja uurinud, et usside maos elab miljoneid pisiolevusi ning nendes omakorda miljardeid, kuid nad ei tea ikka veel, et see ei jõua niiviisi eales lõpuni. Mina olen mahavahtija ja ülespoole vaataja; ma olen unustanud nutu, kuid pole veel õppinud naeratama.
Mu jalad on veeuputuses märjaks saanud, kuid ma pole tundnud kedagi, kel oleks olnud põhjust naeratada; võib olla, et ma pole teda märganud ja olen temast mööda läinud.
Nüüd uhub mu jalgu veremeri, kas peaks tulema keegi, kes tohib naeratada? Ma ei usu.
Küllap ma pean ootama, kuni tuli ise voogama hakkab.”
Võõras tõmbas silindri silmile, et ei peaks kauem nägema hirmsat nägu, mis näris end aina sügavamale ta meeltesse ja pani hinge kinni, sellepärast ei pannud ta tähele, et juut läks kirjutuspuldi juurde tagasi, tema asemele tuli kikivarbail müüjatar, võttis kapist ja pani hääletult taburetile tainaspaberist kolba, samasuguse kui vaateaknal.
Kui võõra kübar peast libises ja põrandale kukkus, võttis neiu selle välkkiirelt üles, veel enne kui külastaja jõudis selle järele kätt sirutada, ning alustas ühtaegu ettekannet:
“Siin, mu härra, näete niinimetatud Delfi oraaklit; tema varal oleme suutelised igal ajal pilku tulevikku heitma ning saama isegi vastuseid küsimustele, mis uinuvad me südames,” piiga kõõritas teadmata põhjusel oma kaelaväljalõikesse. “Ma palun, mu härra, esitage mõttes küsimus.”
“Jajah,
