läinud.
Naisterahvas manas ette niisuguse näo, nagu oleks Freyja teda milleski süüdistanud, ja raputas pead. „Ei olnud. Tegelikult ma alles jõudsin koju. Ja mina pole midagi märganud.” Tema hoolikalt meigitud silmade pilk nihkus koridoris nende vahel seisvale suurele lillevannile, milles kasvas mingisugune eksootiline taim. Tema ilme põhjal oleks võinud arvata, et ta märgib maha nähtamatut piiri, millest üle ei tohi midagi halba tulla. Naine pani käed rinnale vaheliti. „Kas te olete kindlad, et tulite õigele aadressile?”
Freyja kõhkles ja pidas viivukese endamisi aru, kas nad võisid tõesti eksida. Võib-olla viibib see vaene lapsuke, keda nad peavad aitama, hoopiski kõrvalmajas või koguni naabertänaval. Sedalaadi hoonesse ei kutsutud sotsiaaltöötajaid just sageli, kuigi mitte tänu sellele, et nende asukad olid jõukad – väärkohtlemist võib tulla ette kõikides ühiskonnarühmades –, vaid seetõttu, et laste saamise iga oli neil enamasti juba ammu seljataha jäänud.
Diðrik vastas Freyjast ette jõudes veendunud häälega: „Jah, see on kindlasti õige aadress.”
Naine vedas otsaesise kortsu. „Veider lugu. Selles korteris ei ela ühtki last, kui nad pole just äsja siia kolinud. Korteris elab vallaline mees. Te olete ilmselt vales kohas. Minu teada ei ole kogu majas ainsatki last. Perekonnad ei saa endale sääraseid kortereid lubada ja iseäranis veel seda, millesse te püüate sisse pääseda. See on kogu maja kõige peenem korter.”
„Võib-olla on laps siia külla tulnud või hoida toodud.” Freyja mõtles, kas rääkida naisele, et lastele on omane kalduvus minna omapäi uitama, kuid ta ei tahtnud, et see kõlaks nagu noomitus. Ta nägi silmanurgast, et Diðrik surub kõrva ukse vastu, otsekui oleks ta midagi kuulnud. Järgmisel hetkel arvas ta, et kuuleb ka ise äratuskella tirina sarnast nõrka heli, aga mõtles siis, et see võib tulla ka naise korterist.
Naine ei vaadanud siiski selja taha, nii et tema äratuskell see oletatavasti ei olnud. „Minu naaber ei ole just lapsehoidja tüüpi inimene.”
„Ei, võib-olla ei olegi. Kuid me peame sellegipoolest kõiki teateid tõsiselt võtma.” Freyja sundis oma suu ebasiiralt naeratama ja naine vastas samasuguse külma huultekõverdusega.
Diðrik tuli veidi eemale. Uks oli ebatavaliselt kõrge, ulatudes peaaegu laeni, just nagu oleks arhitekt tahtnud jätta elanikele võimaluse pidada lemmikloomana kaelkirjakut. „Seal sees on keegi.”
Freyja pöördus naisest ära, too aga näis silmanähtavalt morniks muutuvat. Oma väidete valeks osutumine tekitab ju alati tuska.
Nõrk tirin, mida Freyja enda arvates kuulis, oli nüüd katkenud. Diðrik vajutas kellanupule ja kolkis taas uksele nii kõvasti kui suutis. Seejärel hakkas ukselink nende pilgu all pikkamisi liikuma ja viimaks läks uks paokile. „Tervist,” ütles mees läbi selle prao. „Minu nimi on Diðrik ja ma olen linnavalitsusest. Meile tuli teade, et sellel aadressil on üks laps hädas. Kas me saame teiega mõne sõna rääkida?”
Seest ei vastatud. Diðrik köhis kurgu puhtaks ja kordas oma palvet, kuid tulemuseks oli vaikus. Ta kergitas Freyja poole vaadates kulme ja astus siis kõrvale, andes talle käeviipega märku ise katset teha.
„Tervist,” lausus Freyja leebe häälega. „Minu nimi on Freyja. Kas te võiksite meid uksest sisse lasta? Me tahaksime lihtsalt veenduda, et kõik on korras. Kui te soovite, siis me lähme pärast seda jälle minema.”
„Ma tahan koju minna.” Peenike hääleke kuulus kahtlusi välistavalt lapsele. Ei olnud võimalik aru saada, kas selle omanik on tüdruk või poiss või kui vana ta täpselt on. Freyja oletas, et kusagil kolme ja kuue aasta vahepeal.
„Me saame sind koju aidata. Aga kõigepealt pead sa ukse lahti tegema, et me sind näeksime.”
Avaus laienes aeglaselt ja nähtavale ilmus heledate juustega pea. Linalaka tuka alt vaatasid Freyja poole üles ehmunud pärani silmad. See oli väike, võib-olla neljane poiss. Ta kandis rohelist voodriga joppi, kuigi polnud alust arvata, et korteris on külm, ja jalas olid tal kogukad takjakinnisega lumesaapad, nagu oleks ta alles äsja saabunud või siis välja minemas. „Ma tahan koju minna,” kordas ta kaebliku häälega.
„Muidugi. Me viime su koju.” Freyja laskus äkilistest liigutustest hoolega hoidudes kummargile, kuni tema nägu jäi lapse näoga ühekõrgusele. „Mis su nimi on?”
„Siggi.”
„Tere, Siggi. Kas siin on mõni täiskasvanu, kellega me saaksime rääkida?”
„Ei ole. Ma olen päris üksi ja tahan koju minna. See ei ole minu maja.”
Freyja reageeris asjalikult, nagu poleks midagi ebatavalist selles, et üks väike poiss leitakse üksinda korterist, mis ei ole tema kodu. „Kus sa siis elad?”
„Islandil.”
Freyja naeratas. „Mina ka. Aga kuskohas Islandil?”
„Reykjavíkis. See on linn. Tal on linnapea.”
„See on ju tore.” Freyja osutas oma kaaslasele. „Tema on Diðrik. Ta töötab linnapea alluvuses. Kas sa võid meile ukse korralikult lahti teha, et me saaksime sinuga sees rääkida? Diðriku käsivarrel on kotka pilt. Kui sa tahad, siis ta võib seda sulle näidata.” Freyja oli käinud varem koos Diðrikuga väljakutsel, kus too veenis üht pisipoissi voodi alt välja tulema sellega, et keeras varruka üles ja näitas talle oma tätoveeringuid. Iseäranis tõmbas poissi ligi teiste värviküllaste kujutiste vahel hõljuv väljasirutatud tiibadega kotkas.
Rohelises jopis blond poiss mõtles. Ta silmitses huult närides seda, mis talle Diðriku ülimalt ehitud käsivarrelt paistis, ja avas siis ettevaatlikult ukse. Freyja ajas end sirgu ja kiikas väiksesse korterisse. „Kes siin elab? Kas sinu isa?” Poiss raputas pead. „Siis ema sõber?” Uus pearaputus. „Võib-olla onu?”
„Ma ei tea.”
„See pole tähtis. Sa ei saagi kõike teada.”
Freyja ja Diðrik läksid sisse, ilma et oleksid lausunud sõnakestki naisele, kes seisis ikka veel unustatuna koridoris. Tema ei olnud nende mure.
Korteri interjöörist oli ilmne, et elas seal siis kes tahes, aga raha oli tal raiskamiseks kuhjade kaupa. Esik avanes muljetavaldavasse disainermööbliga sisustatud minimalistlikus stiilis elutuppa, kust kiiskas vastu otsekui äsja poleeritud kroom. Ühes seinas oli aukohal pirakas gaasikamin, teises üksainus abstraktne maal. Kahtlemata edastasid need erinevat värvi pintslitõmbed tähendusrikast teavitust inimelu haprusest või mõnd muud sama sügavmõttelist sõnumit, ent kui see oligi nii, siis Freyja mõistus neist igatahes üle ei käinud. Mõned mööblitükid nägid välja pigem kunstiteoste kui kasutamiskõlbulike esemete moodi. Freyja ei olnud kordagi varem oma jalga niivõrd eksklusiivsesse korterisse tõstnud.
Toa otsaseinas reas paiknevad aknad asusid küll üheteistkümnendal korrusel, kuid särasid nii, nagu oleks neid just äsja pestud. Nende kõrval olev seinaosa kujutas endast klaasust, mis viis avarale terrassile, kust avanes vaade Faxaflói lahele. Freyja kõndis sinna ja vaatas välja. Terrass oli maitsekalt möbleeritud aialaua ja -toolidega. Oletatavasti kasutati seda ainult suvel – ja võib-olla isegi ka siis mitte. Mereäärsetes riikides kaasneb kauni vaatega sageli ka vihisev tormituul.
Igal pool, kuhu ta vaatas, torkas talle silma üks ja seesama asi – nimelt näis, et siin ei ela keegi. Puudusid kõik tavalised elanike olemasolule viitavad märgid – ei olnud
