sõrmega puudutama.
Freyja alustas otsinguid avatud planeeringuga köögialalt elutoa otsaseina ääres. Siin olid samasugused lood – polnud mingeid elule viitavaid märke peale üksiku eredavärvilise paki köögilaual. Freyja läks lähemale ja silmitses kirja selle peal. „Hallberale Helgilt”. Käekiri oli naiselik. Freyja keeras ennast ülejäänud kööki uurides pikkamisi ringi.
Kõik pinnad nägid välja nii, nagu oleksid need olnud just nüüdsama puhtaks pühitud, tühi roostevabast terasest valamu oli läikiv ja kriimustusteta ning vähesed näha olevad esemed paistsid kõik asuvat oma õigel kohal. Üks sein hooples kolme pliidiga, millest ükski ei näinud välja nii, nagu oleks keegi seda kasutanud, ja sisseehitatud kohvimasinaga, mis paistis olevat äsja pakendikarbist võetud. Siinne elanik pidi olema palganud terve koristajate meeskonna, samas kui Freyja-sugused inimesed tohtisid üksnes unistada sellest, et saavad endale mõne naisterahva, kes neil paar tundi nädalas abiks käib. Freyja pidurdas ennast viimasel hetkel ega avanud külmikut ja kappe. Ühessegi nendest poleks mitte keegi saanud peitu pugeda ja tema ei olnud siin oma uudishimu rahuldamas, vaid pidi ainult järele vaatama, kas korteris on veel keegi.
Järgmisena läks ta koridori, mis viis pererahva magamistuppa, kus olid rõivistu, vannituba ja kabinetiala. Korteris oli ka veel teine, väikese omaette vannitoaga varustatud magamistuba. Viimase kui ühe ukse tagant, mille ta lahti tegi, tuli nähtavale järjekordne plekitult puhas ja korras ruum. Freyjat huvitas iseäranis rõivistu, sest see pani kahtlusi välistavalt paika, et siin elab üksik mees ehk oletatavasti seesama Helgi, kes oli Hallberale kingituse ostnud. Oli see Hallbera siis, kes ta oli, aga siin ta ilmselt ei elanud, sest näha ei olnud ainsatki naisterahva rõivaeset. Kambri ühes seinas olid ridadena ühelaadsed moekunstniku loodud ülikonnad, jäigaks pressitud särgid igaks kujuteldavaks olukorraks ja arvutud väikesed erinevates pruunides varjundites elegantsed nahkkingad. Teine sein oli pühendatud vabaajarõivastele – seal oli virnade viisi korralikult riiulitele volditud teksapükse, T-särke ja kampsuneid, mille all olid jooksukingad ja mokassiinid. Freyja ei suutnud keset rõivistut seistes vastu panna kiusatusele kiigata ühtaegu nii laua kui ka kummuti ülesandeid täitva koguka mööblitüki sisemusse. Polnud sugugi üllatav avastada, et selle sahtlites olid mitmesugused rulli keeratud siidlipsud, nahkrihmad, värvikirevad sokid ja muud manused. Ta oli näinud piisavalt palju rikaste poissmeeste elust jutustavaid filme, et teada, mida siit oodata. Ainus erinevus selle ruumi ja filmi-rõivistute vahel seisnes asjaolus, et siin ei olnud riiete taha peidetud salakappi, milles on kuhjadena võltspasse ja dollaripakke ning seinatäis tulirelvi.
Hoolimata niisugusest säravast pealispinnast kõikjal, kuhu pilk langes, oli see korter Freyja meelest masendavalt hingetu ja isikupäratu. Isegi töökabineti kirjutuslaual ei olnud midagi peale selle keskele asetatud kuvari, juhtmeta klaviatuuri ja hiire. Ka siin polnud näha tolmukübetki. Ainsaid jälgi inimese kohalviibimisest võis märgata suures magamistoas. Voodi oli küll üles tehtud, ent selle uksepoolsel küljel oli näha lohk, mille jätnud väike keha kuulus oletatavasti tollele poisikesele. Voodi juures öökapil olid suur vanamoodne äratuskell ja poolenisti tühjaks joodud apelsinimahla pudel. Pudeli kõrval oli kaks kasutatud pastellkriiti – üks punane ja teine roheline.
Freyja naasis esikusse ja raputas Diðriku poole vaadates pead. Ta ei osanud Diðriku reageeringu põhjal öelda, mida arvab tema uudisest, et rohkem ei ole korteris kedagi. Noormees lihtsalt pöördus uuesti poisi poole, kes nägi siin oma odavas jopis ja kobakates lumesaabastes välja täiesti kohatu. „Kas sa oled juba ammu üksinda siin?”
„Ma ei tea.”
„Kas sa mäletad, kes su siia tõi? Kas see oli sinu ema või isa?”
„Ei olnud.”
„Kes see siis oli?”
„Üks mees.”
„Kas mõni selline mees, keda sa tunned?”
„Ei.”
„Kas see mees elab siin?”
„Ma ei tea.”
„Kas tema nimi on Helgi?”
„Ma ei tea.”
„Kas sa tunned mõnda naist või tüdrukut, kelle nimi on Hallbera?”
Siggi raputas pead, mistõttu Freyja valis teise suuna:
„Kas sa tulid siia täna hommikul või eile?”
„Ma ei tea.”
Diðrik tõusis püsti. „Kuidas oleks, kui me läheksime siit välja ja ostaksime sulle ühe viinerisaia või jäätise? Kas sul on kõht tühi?”
„On küll.”
„Pärast seda võime minna minu töökohta ja hakata sinu ema otsima.”
Poiss ajas silmad suureks ja muutus paugupealt rõõmsamaks. „Kas ema on seal? Kas ta peidab ennast?”
„Ei ole.” Diðrik naeratas jopet selga tõmmates. „Aga me võime minu telefoniga mõne kõne võtta ja minu arvutit kasutada, et ta üles otsida. Minu arvutiga saab leida ükskõik mida. Sinu ja sinu ema kohta. Me viime su peagi tema juurde.”
Freyja sirutas käe välja, et Siggil käest kinni võtta, kuid just siis, kui pisikesed sõrmed olid usaldavalt tema pihku pugenud, helises uksekell. Poiss tõmbas käe kähku tagasi ja jäi ärevalt ust põrnitsema. Ka Freyja ja Diðrik ehmusid selle valju ja ootamatu heli peale ega reageerinud jalamaid, sest mõlemad ootasid, et teine juhtimise enda peale võtab. Ent kui kell uuesti kiledalt tirises, läks Freyja ust avama.
Ukse taga seisis pisike punapäine politseivormis naine.
Ja tema taga ei keegi muu kui Huldar.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
