tõsi, kuigi meelelahutuse definitsioon paistab ebaselge. Eriti kui 1992. aastal käivitatud Powerballi loto mängutingimusi on lausa kuus korda muudetud, et seda oleks raskem võita. Igal juhul on USA suured finantsilised klassivahed korraga täiesti arusaadavad ja eeldatavad. Kuna inimesed ostavad lotopileteid vabatahtlikult, on see kummaline vaatemäng, kus mõned valivad vaesuse vaid selleks, et jahtida kiire raha unistust. Kas pole see mitte kurb?
Ilmselgelt on oma iva naljana mõeldud ja veidi õelal ütlusel, et loto on varandus inimestele, kes ei tea ega mõista statistikat. Napp seltskond professionaalseid mängijaid teenivad pokkeri ja teiste mängudega siiski raha, aga nad kõik mängivad teiste inimestega. Enamasti teiste pokkerimängijatega, kes ei ole sama head. Seevastu mänguautomaatide, niinimetatud ühekäeliste bandiitide vastu mängides on pikemas perspektiivis teoreetiliselt võimatu raha teenida.
Sama kehtib ka loto kohta. 2016. aastal müüs riiklik lotofirma, praeguse nimega Svenska Spel muu hulgas kiirloteriipileteid 3,2 miljardi Rootsi krooni eest. Viimaste aastate kasumiteenimiskava kohaselt oli miljoni või enama Rootsi krooni võitmise võimalus üks miljonist.
Igal aastal tabab välk Rootsi kümnest miljonist elanikust keskmiselt 17 inimest. Seega on keskmisel rootslasel statistiliselt suurem oht saada välgutabamus kui võimalus kiirlotos miljonit võita, kuigi välgutabamuse ohtu saab vähendada toas püsides. Lotos kaotamise võimalust on jälle võimalik kahandada, kui jätad mängimata.
Vaieldamatult on kergem raha teenida, kui sul on mõne hasartmänguvahendaja, näiteks Evolution Gamingu, Netenti või Kambi aktsiad, kui olles mängukorraldajate nagu Betsoni, Kindredi või Svenska Speli klient. Tuntud kõnekäändu parafraseerides on rohi rohelisem õigel pool piirdeaeda. Siiski valivad paljud lotopiirdeaia tarbijate poole. Imelik, sest põnevust pakuvad ka aktsiad ja hea tulu saamise võimalus on tunduvalt suurem.
Hea selgituse leiame Rootsi majanduslehest VA Finans. 2017. aastal kirjutas Mats Larsson selles eksperimendist, mille tulemusena selgus, kui tugevalt tudengid lotovõidu võimalust üle hindavad. Neilt küsiti, kui palju nad oleksid nõus maksma tuhandikusuuruse võimaluse eest võita 4000 dollarit. Mõistlik vastus on kõige rohkem neli dollarit, aga tudengite arvates on teised valmis maksma keskmiselt viis dollarit ja nad ise kümme. Suurt rolli mängivad tunded, unistused ja lootused. Mina ei usu, et üliõpilased selle asja korralikult läbi arvutasid.
Ent isegi kui loto peavõit lõpuks tuleb, ei pruugi see end ära tasuda. Nagu sellest raamatust edaspidi loed, andis mitmemiljonine võit Arne Talvingu ema tubakapoes võitjatele tagasi vähemalt osa nende rahast, kuid sellegipoolest oleks kogu varasematel aastatel mängimiseks kulutatud summa investeerimine end paremini ära tasunud.
„Umbes aasta pärast ollakse tagasi võidueelsel tasemel – kes oli enne õnnetu, see tunneb end nüüd jälle samamoodi. Meid ei tee õnnelikuks mitte palju raha, vaid head sotsiaalsed suhted ja teiste aitamine.“ – Sakari Kallio, Skövde ülikooli kognitiivse neuroteaduse dotsent
„Samahästi võiksid kaks korda samal kohal sama auto alla jääda. Mängijad nii muidugi ei mõtle – nemad mõtlevad: „Taevake, kui ma selle võidu nüüd kätte saaksin!““ – Brian Wicklin, mängustatistik
7
Tarbi targalt
„Ära tarbi rohkem, vaid enam.“
– Micael Dahlen, majandusteadlane
Täiesti võimalik on igal kuul raha säästa ja iga päev luksuslikult elada. Säästmine muudab luksuse kättesaadavaks. Samas ei tee tarbimine sind alati õnnelikumaks.
Majandusteadlase Micael Dahleni sõnul kipub tarbimise kasu hääbuma. Seepärast soovitab ta tarbimisharjumusi aeg-ajalt muuta. Alati ei pea kõik, mida tahad tarbida, sulle kuuluma. See, mida teed, on tähtsam kui see, mis sulle kuulub. Seda nõuannet on kerge kuulda võtta ajal, kui tekib järjest rohkem nutikaid veebiteenuseid, mis põhinevad tellimisel ja voogedastusel.
Kui sul on janu, siis on suurepärane osta suur klaasitäis mõnd maitsvat jooki. Seevastu viies klaasitäis tunni aja jooksul ei ole sama suurepärane, ehkki maksab sama palju. Ükskõik mida ka tarbitakse, me hindame seda järjest vähem. Sa ei pea olema ihne ega igav, ei pea kodus istuma ega vett jooma – sa jõuad tubli sammu edasi juba siis, kui jätad viimase klaasitäie või viimased maiuspalad vms ostmata.
Kui tahad, et raha üle jääks, siis tuleb loomulikult tarbimist kärpida. Pole vaja koguda asju, mida sa ei pea omama. Iga ostetud esemega väheneb nende asjade väärtus, mis sul juba olemas on. Kui sul juba on üsna uus mobiiltelefon, siis sellest saadud kasu väheneb, kui sa uue ostad. Kui muretsed ka kolmanda, siis väheneb kahe eelmise väärtus, sest ilmselt suudad korraga keskenduda ainult ühele ja ainult seda kasutada. Sama on ka muu elektroonikaga, rõivastega jne. Mida rohkem midagi ostad, seda vähem hindad seda, mis sul juba olemas on.
Me kõik vajame mõnikord uusi riideid ja koduelektroonikat, sest asjad kuluvad ja tulevad uued paremad tooted, aga põhimõtteliselt vajad sa endale koju iga asja vaid ühe või paar eksemplari. Kellelegi ei lähe tarvis 30 paari kingi ega telerit igasse tuppa. Asja kasu kahaneb sedamööda, kuidas tekib üleküllus. Võid küll osta allahindluselt, võib-olla on niimoodi odav vabalt poodelda, kuid see on ikkagi lisakulu. Ühest küljest hindad olemasolevaid asju rohkem, kui elad tagasihoidlikumalt, teisest küljest säästad raha. Võid oma kapitali hoopis investeerida ja rohkem raha teenida. Less is more, nagu kõlab käibetõde.
Hea näide toodi Rootsi taskuhäälingusaates „Lyxfällan“ („Luksuse lõks“). Üksikema töötas palju ja tõi seetõttu piinava südametunnistuse summutamiseks pojale iga päev uue mänguasja. Lõpuks märkas ta, et laps ei rõõmusta enam lelude üle. Mida rohkem sa midagi saad, seda vähem sa seda hindad. Kasu määr või rõõm veel ühest samalaadsest asjast kahaneb pöördvõrdeliselt kvantiteediga. Saateosalise laps nõustus üsna kergelt mängu- ja muid asju ära müüma, et hoopis raha saada.
Sarja 15. saates tuli jutuks, et keskmisel rootslasel on 30 000 Rootsi krooni eest kasutamata asju. Puhkus maksab keskmiselt 18 000 Rootsi krooni. Inimeste riiulitel ja kappides vedeleb hulk kasutamata puhkust.
Sina ise valid. Erinevates telesaadetes näed inimesi, kes kulutavad suuri summasid lõbustuste peale. Pere jätab ühel aastal jõulukingid tegemata, et osta majale ja aeda jõuluvalgustus. Muidugi, kui sa seda tõesti tahad ja selle üle rõõmustad, siis lase käia. Aga siis pead rohkem töötama ja saad investeeringutest vähem tulu. Teised panevad kõvasti raha väljas käimise, alkoholi, jookide, sigarettide ja mokatubaka alla. Kas sa tõesti muud oma elus ei tahagi? Igal juhul toimub see sinu edaspidise finantsvabaduse arvelt. Sina ise valid oma elu, kas siis teadlikult või mitte. Me kõik langetame kogu aeg valikuid investeerimise ja tarbimise vahel ning see juhib meie finantsstandardit. Kui investeerid kõigepealt, saad hiljem seda enam tarbida.
Kõneka näite leiame raamatust „Naabermaja miljonär“, kus suitsetav Friendside abielupaar oleks säästnud 100 000 dollarit, kui nad sigarettide asemel oleksid läbi elu ostnud indeksfondi osakuid. Kui nad oleksid ostnud tubakahiiu Philip Morrise aktsiaid ja dividendid reinvesteerinud, oleks 46 aastaga kogunenud kokku kaks miljonit dollarit.
Häid harjumusi tuleb harjutada ja õppida noorelt, nagu näitasid kuulsa vahukommikatse järelkontrolli tulemused. Walter Mischeli 1972. aasta uuringus anti lastele, kes suutsid 15 minuti jooksul vahukommist või koogist loobuda, lisaks veel üks maiustus. Muidu lisamaiust ei saanud. Kümneid aastaid hiljem selgus järelkontrollis, et targalt tarbinud ja preemiat oodanud lapsed olid distsiplineeritud ka hilisemas elus. Enamasti olid nad normaalkaalus ega tarvitanud meelemürke.
Nii
