räägin koerale, libistades käega üle ta kõrvade ja lõuaaluse. Stitchi häälepaelad vibreerivad kiires staccato’s, juhtides nii mu tähelepanu ta niutsumisele.
Nõjatun ettepoole, kannad ohtlikult mudase kalda serva lähedal. Üks vale samm ja ma lendan ülepeakaela alla. Kulub hetk, enne kui mu aju lõplikult registreerib, mida tegelikult näen, ja esiti arvan, et keegi on vana mannekeeni jõkke visanud. Siis aga mõistan, et see kuju ei ole tehtud klaaskiust ega ka plastikust. See ei ole mingi halloween’i vingerpuss. Ma näen naise paljast rinda, naha kahvatut valget sügisvärvide gobelääni taustal. Süda taob metsikult rinnus ja ma koperdan tahapoole. Kuigi üritan kukkumist kätega pehmendada, prantsatan siiski täiega maapinnale: pea põrkub vastu mudast maad, hambad laksatavad kokku ja jään oimetult lamama. Vaatan silmi pilgutades taevasse, püüdes end koguda, ja näen, kuidas üle minu liugleb aeglaselt haigur – tiivaulatus vaat et täismehe pikkune –, heites mulle viivuks varju. Tõusen aeglaselt, uimasena istuli ja mu käed tõusevad pea juurde. Kui sõrmedega üle pea libistan, saavad need veriseks.
Ajan end püsti, aga mu pea käib ringi. Ma ei tohi siia ära minestada, sisendan endale. Keegi ei tea, kust mind leida. Veri valgub suhu, sest olen keelde hammustanud, ja ma sülitan, püüdes vabaneda vase maitsest suus. Pühin käed vastu pükse puhtaks ja katsun taas ettevaatlikult tagantpoolt oma pead. Seal on väike muhk, aga ma ei tunne, et lahtist haava oleks.
Vaatan oma käsi ja näen nüüd, kust tuli see veri: mu pihkude õhuke ja õrn nahk on marraskil ja peene kiviklibuga kaetud.
Mets tundub end minu ümber mähkivat ja ma tahan joosta – ära siit, nii kaugele kui vähegi võimalik. Aga ehk ma eksisin. Äkki oli see, mida arvasin nägevat, hoopis valguse trikitamine, varjude mäng. Sunnin end tagasi kaldaveerele minema; püüan end koguda, saavutamaks rahulikku kliinikuseisundit, mille poolest ma kiirabiõena tuntud olin. Piilun alla ja mulle veikleb vastu alasti naisekeha, vaevu veepinnal hõljudes. Kuigi ma ei näe kehal tuvastatavaid vigastusi, olen kindel, et ei ole mingit võimalust, et ta siia mingi õnnetuse tõttu sattuda võis. Näen sinakaid, üllatusest avali huuli, nöbinina, pärani tühje silmi ja blonde juuksesalke, mis tihkelt poolenisti vee all kasvavatesse murakaokstesse takerdunud on, takistades nõnda kehal edasi triivida.
Mu silme ees virvendab ja hetkeks olen šokist, hirmust ja õudusest pime. Ja nüüd teen ma midagi, mida pole meditsiiniõena kunagi teinud, ka mitte surnukeha nägemisel: kallutan üle kaldaserva ja oksendan. Tugevad oksespasmid jätavad mu mao õõnsaks ja teevad jalad nõrgaks. Pühin suu käeseljaga puhtaks. Ma tunnen teda. Tundsin teda. See surnud naine on Gwen Locke ja kunagi olime me sõbrad.
2
Gwen Locke. Me mõlemad olime meditsiiniõed. Sõbradki mingil ajal. Head sõbrad. Mu sisikond tõmbub taas krampi ja ma öögin, aga seekord ei tule mul suust midagi. Stitch on transist jagu saanud ja tammub erutatult ringi, võimsad lõuad liikumas, ja ma olen kindel, et ta laseb ühtejärge kuuldavale nii niutsatusi kui haukumist. Rahmeldan vöökoti kallal, millel on hulganisti taskuid asjade jaoks, mida jõel olles kaasas kannan. Veekindlas kinnises karbis on turvaliselt peidus mobiil, mida lubasin oma korravalvurist sõbrale Jake’ile alati jõele minnes kaasas kanda. Sellest pole lugu, et hädaolukorras – nagu praegu – on mul mobiilist vähe või üldsegi mitte kasu. Valin 911 ja loodan parimat. Ootan kolm sekundit ja hakkan rääkima. ”Mu nimi on Amelia Winn,” ütlen ja olen veendunud, et mu hääl kõlab liiga kiledalt ja tuleb läbi nina. „Ma leidsin surnukeha. Palun saatke abi. Ma olen Five Minesi jõel, kaks miili Old Mine’i teest põhjapoole. Ma olen kurt ega kuule teid.”
Telefon sõrmede vahele surutud, kordan seda sõnumit veel ja veel, enne kui ühenduse katkestan. Ma leidsin surnukeha. Palun saatke abi. Ma olen Five Minesi jõel, kaks miili Old Mine’i teest põhjapoole. Ma olen kurt ega kuule teid.
Pööran end palavikuliselt ikka ja jälle ringi, mu süda vasardab rinnus ja õhust jääb puudu. Püüan silmadega iga pisematki detaili ümbritsevast maastikust endasse ahmida. Kaldapealse orasheina õõtsumist, iga puuoksa värinat, sest kaldapealse varjulises võsas või mõnes kaljulõhes võib keegi end varjata. Jõetuule sosin mu kaelal tundub kui tapja puudutus. Mitte midagi. Siin ei ole kedagi. Päikesekiired lipsavad pilvede vahelt sisse ja välja ning iga valgusvarjundi muutus tundub kurjakuulutav. Viimaks vajun kurnatuna ja oimetuna maha istuma, toetades selja vastu potentsiaalse paberikase valget turritavat tüve. Kuigi olen hirmul, ei karda ma tegelikult, et keegi võiks käratult minu juurde hiilida. Stitch, kes on end minu kõrvale kerra tõmmanud, pea mu süles puhkamas, teavitaks mind jalamaid, kui keegi läheduses järsku välja ilmuks. Ma lihtsalt ei tea, mida peaksin tegema, kui keegi peaks siin raiesmikul ootamatult mu teele astuma. Kas pistma jooksu? Jääma paigale ja võitlema? Kas Stitch jääb mu kõrvale ja kaitseb mind? Ma ei tea.
Ja just siis, kui arvan, et olen saanud hingamise kontrolli alla, algavad külmavärinad taas. Gwen lebab minust vaid mõne meetri kaugusel. Tirin vöökotitaskust välja pipragaasi, mille Jake mulle kunagi andis.
Jake Schroeder on Mathiase politseiuurija ja mu venna Andrew’ parim sõber juba lapsepõlvest. Ise olen ma Jake’i juba kaheksandast eluaastast saadik alati veidike armunud olnud.
Tema peab mind tüütuks väikeõeks, kellel silm peal tuleb hoida, eriti nüüd, kui Andrew kolis Denverisse ja mu isa, kellel sai Iowa talvedest villand, suundus Arizonasse pensionipõlve nautima.
Jake oli esimene inimene, keda nägin, kui pärast Stacey Barnesi autole otsa sõitnud ja sündmuskohalt põgenenud juhi süül toimunud õnnetust haiglas silmad avasin. Stacey sai silmapilkselt surma ja minul tuvastati murdunud jalaluu, tõsine peavigastus ning sisekõrva pisikeste luude ja närvikanalite täielik purunemine. Olin kindel, et see juht oli toosama lurjus, kes Staceyga ka enne vägivallatses, aga nii see paraku polnud. Ja kuna mingeid muid juhtlõngu ei leidunud, jäi juhtum lahendamata.
Kaks aastat hiljem olen ma peaaegu et lahutatud, töötu, täiesti kurt ja ikka veel veidike vihane. Ning võib-olla ka alkohoolik. Olgu, alkohoolik. Mitte võib-olla alkohoolik. Mul on ikka veel raske seda tunnistada. Ainsad inimesed Mathiases, kes minu suhtes veel lootust pole kaotanud, on mu kasutütar Nora, sest ta on seitsmene ja ma olen tema jaoks ainuke emme, keda ta mäletab, ning Jake, kellele endalegi südamevalu võõras pole. Jake oligi see, kes mu voodist välja tiris ja esimesele AA koosolekule viis ning siis ka kohaliku kolledži ameerika viipekeele kursusele kaasa võttis. Ta oli juba enne minu õnnetust viipekeeles üsna asjatundlik. Ühes naabermaakonnas tulistas ja tappis politseinik kogemata kurdi teismelise, kuna nooruk ei kuulnud peatumiskäsku. Et tulevikus taolisi tragöödiaid vältida, korraldasid kohalikud õiguskaitseorganid viipekeele kursused ja Jake õppis ära põhitõed. Ja kõige tipuks ilmus ta ühel päeval mu maja juurde tšehhist koertetreeneri Vilem Sarka ja Stitchi – kangekaelse abikoeraga.
Stitch saabus mu ellu oma pagasiga. Lai, tõmblukku meenutav haavaarm ulatub vertikaalselt koera kõhu alaosast kuni kõrini. Sellest tuleb ta nimigi. „Keegi haige värdjas. Üle saja õmbluse1,“kirjutas Vilem märkmepaberile, kui uurisin, mis koeraga juhtunud oli.
Silitan Stitchi pead ja ootan abi, teades, et see võib saabuda kas minutite jooksul või siis mitte enne tundi. Siinsesse kõrvalisse kohta jõudmiseks on kolm võimalust: paadiga, ATV-ga või jalgsi. Keskendan tähelepanu Stitchi kõrvadele: kui need kikki lähevad, kuuleb ta midagi. Pakun, et abi tuleb jõe kaudu looduskaitseametnike paadiga. Siiani ei ole ma kunagi surnute lähedust kartnud, aga praegu olen hirmu täis.
Ma ei suuda uskuda, et Gwen surnud on, ja paratamatult meenub mulle mu oma õnnetus, mis minu veendumuse kohaselt aga sugugi õnnetus ei olnud. Mis siis, kui Gweni mõrv ja minu mõrvakatse omavahel seotud on? Hull mõte, ma tean. Aga Gwen ja mina, me mõlemad põetasime patsiente, keda oli kuritarvitatud väga halbade ja ohtlike inimeste poolt. Kas ongi nii väga vale mõelda, et nad jahivad meedikuid, kes koguvad kohtuekspertiisi tarvis
