karjusin, kui 911 dispetšeriga rääkisin. Mis siis, kui see inimene teisel pool liini ei saanud minust aru. Mis siis, kui nad ei tea, kuhu abi saata ja kedagi ei olegi tulemas?
Olen juba valmis uuesti 911-le helistama, kui Stitch jalule kargab ning nina põhja suunas ehk jõe poole suunab. „Tullaksegi jõe poolt,” ütlen ma, hoides Stitchi kaelarihmast kinni, et ta jooksu ei pääseks.
Ja umbes kuuekümnene tugeva kehaehitusega mees tüürib Iowa looduskaitselogoga paadi meie suunas. Stitch vaatab küsivalt minu poole ja ma patsutan kergelt ta selga. Paat aeglustab käiku ja ametnik ütleb midagi, aga ta on liiga kaugel, et saaksin huultelt lugeda, mida ta räägib.
„Ma ei kuule teid,” ütlen ja ametniku suu läheb suureks, millest järeldan, et nüüd ta karjub midagi.
„Ei, olen kurt,” seletan, pannes peopesa kõrva äärde. „Ma ei kuule teid. Tulge lähemale.” Mees vaatab mind kahtlustavalt, käsi relvakabuuril. Ei saa öelda, et teda süüdistaksin: küllap kõlasin 911-te helistades kui maniakk. Üsna tõenäoline, et dispetšer lisas kõne detaile edastades lause: „Lähenege subjektile ettevaatlikult.”
„Ma oskan huultelt lugeda,” selgitan, „mul on lihtsalt vaja näha teie nägu.”
Ametnik sõidabki paadiga kaldale, ronib mõningate raskustega üle parda ning tuleb meie juurde kase alla. „Kas ta on sõbralik?” küsib mees, vaadates närviliselt Stitchi suunas.
„Vägagi,” kinnitan. Pöördun Stitchi poole, keeran peopesa ülespidi ja tõstan käe õla poole. Koer istub jalamaid maha. Surun käe taskusse ja tõmban sealt välja koeramaiuse ning Stitch napsab selle pika keelega lennult. „Tubli poiss.” Seda trikki harjutasime me kolm nädalat.
Ametnik teeb veel ühe ettevaatliku sammu edasi. „Ma olen looduskaitseosakonna ametnik Wagner. Kas teiega on kõik korras?” Mehe huuled vormivad hoolikalt iga sõna. Olen harjunud, et inimesed minu kuulmiskaotusest kuuldes sedaviisi toimivad.
„Minuga on kombes,” vastan enesekindlamalt kui ennast tunnen. „Surnukeha on sealpool.” Osutan vahtrapuule. „Vees, just üle kaldaveere.”
„Jääge siia,” käsib mees. Teesklen, et ei saanud aru, ning järgnen talle kaldanõlvale, ja me mõlemad peame haarama kinni madalal rippuvatest okstest, et mitte maad katvatel kõdunevatel, ligastel lehtedel libastuda. Kui kaldanõlva äärele jõuame, libisevad mu silmad kohe kohta, kus Gweni keha kerges lainetuses hõljub. Ametnik Wagneri pea käib vasakult paremale, ja kui ta selg tardub, tean, et mees märkas viimaks laipa. Ta käsi sukeldub taskusse ja tõmbab välja mobiili, surudes selle siis vastu kõrva.
Kummardun ja tunnen taas pearinglust. Ma olin kaheksateist ja enamgi aastat kiirabiõde. Nägin, kuidas toodi sisse inimesi, kelle vigastused olid üle mõistuse tõsised. Olen ennegi näinud surnukehi ja inimesi katastroofiliste vigastuste tõttu suremas. Aga see on alati juhtunud haiglas, steriilses ja kontrollitud keskkonnas.
Sunnin end selga sirgu ajama ja hingan sügavalt sisse. Tunnen end kasutuna. Kui oleks olnud mingigi võimalus, et Gwen veel hinganuks, oleksin teda elustama hakanud, aga on selge, et ta on surnud. Gwen oli minust pisut noorem ja ta oli heas vormis – tal oli tõsise jooksuharrastaja sale keha. Kas ta oli jooksmas või matkamas, kui mingi kiskja teda varitses ning siis teerajalt kõrvale tiris ja tappis, viimaks keha kui prügi jõkke visates?
Siit kõrgelt ei näe ma mingeid silmaga nähtavaid vigastusi. Ei tulistamisjälgi ega muid haavu, ka raipesööjad pole teda veel avastanud. Ta ei ole kaua jões olnud. Mõtlen nüüd lainetele, mis Stitchi sõudelaualt maha ja minu põlvili paiskasid, just enne kui ma Gweni surnukeha leidsin. Soovin, et oleksin näinud, mis paadiga tegu oli. Soovin, et mul oleks politseile midagigi rohkemat öelda. Arutlen, kas Gweni abikaasa Marty üldse naisest veel puudust tundma on hakanud. Või mis veelgi halvem, äkki tema ongi see, kes Gweniga nii tegi? Ma ei tunne Martyt hästi, aga olen temaga siiski mitmeid kordi kohtunud. Gwen ei maininud kunagi, et neil abielus probleeme oleks ja Marty tundus olevat kena mees. Ja siis on neil ju veel tütar – Lane. Laps saab olema ahastuses, mõistes, et ema ei tule enam kunagi koju.
Neelan pisarad alla, kisun pilgu surnukehalt eemale ja uurin maapinda enda ümber. Kõikjal on mudaseid jalajälgi. Suudan eristada vähemalt kolme erinevat kingatallamustrit. Kaks neist üsna tõenäoliselt minu enda ja looduskaitseametniku omad, aga võimalik, et üks ka tapja oma. Samuti on ära tuntav Stitchi võimsate käppade erutatud siksakitamine. Võsas paistab äravisatud õllepudel. See võib kuuluda mõnele neist lugematutest nädalalõpusõdalastest, kes on siinse jõe avastanud tänu firmale Five Minesi Varustus, mis otse minu maja kõrval paikneb ja kus hulganisti igasuguseid vaba aja veetmise teenuseid pakutakse, sealhulgas renditakse välja kanuusid, süstasid, sõudelaudu ning talvel lumelaudu ja uiske.
Nõlvaku all ootab meid kannatamatult väänlev Stitch, kelle asendit enam küll kuidagi istuvaks ei saa nimetada. Teen käega märgi, et ta paigale jääks ja koer kuuletub. Ametnik Wagner tirib mind varrukast, osutades meie all laiuvale metsale. Puude vahelt ilmuvad nähtavale mõned ATV-d. Võimetu paigale jääma, kargab Stitch käppadele ja hakkab erutatult ringe tegema.
Viis või kuus inimest maastikumasinatel on korrakaitseohvitserid, nende seas ka Jake. Ainukese tsiviilisikuna tunnen nende hulgast ära oma naabri, Five Minesi Varustuse omanikust ettevõtja.
Me ei ole kunagi ametlikult kohtunud, aga ma nagunii juba vihkan teda. Sellest päevast alates, kui ta oma äri avas, hakkasid mu tagaaeda voolama lakkamatud soovimatute võõraste hordid, tehes lõpu mu ihalatud üksindusele. Need ATV-d kuuluvadki ilmselt Five Minesi Varustusele ja Mathiase politseijaoskond rekvireeris need, paludes ühtlasi mu naabril läbi metsa teed juhatada, et võimalikult kiiresti sündmuskohale jõuda. Jake ja veel neli ohvitseri tulevad nüüd ATV-delt maha ja liiguvad meie suunas, jättes mu naabri seljataha.
Stitch tunneb Jake’i ja tervitab teda, innukalt oma pudeliharjakujulist saba liputades, sättides end seejärel mehe kõrvale. Kui ohvitserid üles nõlvaku tippu on jõudnud, lausub Jake midagi ülejäänutele ja nood jäävad üles, samas kui ta ise ja Stitch minu ning Wagneri juurde tulevad.
Jake’il on ikka samasugune poisilikult meeldiv välimus nagu kolmkümmend aastat tagasigi. Nähes aga teda politseiuurija vormiülikonda ja lipsu kandmas, sigineb mu suule naeratus, meenutades, kui erinev on see riietus tema lapsepõlveaegsest välimusest. Jake oli pidevalt meie majas, eelistades oma kodule meie oma. Ta isa oli pahur, ettearvamatu ja õel mees, nii et Jake võis ilmuda mis iganes kell oma liivakarva sasipeaga meile mu venda otsima, seljas räpased teksad, lääpas tennised ning lilla- ja kullakarva Minnesota Vikingsi T-särk. Kuid lõhnates värske rohu ja piparmündinätsu järele.
Jake’i muidu rõõmus nägu on praegu karm ja tõsine ning ta ei pane tähelegi, et ta kingad ja püksisaared mudaga kokku on saanud. Ta isegi ei hingelda, kui üles meieni jõuab, mis on märk suurepärasest füüsilisest vormist. Selle asemel et pärida, kus ohver on, mõõdab ta esmalt mind pealaest jalataldadeni pilguga üle. Ta kortsutab kulmu, nähes mu verist särki, sirutab siis mõlema käe nimetissõrmed välja ja paneb sõrmeotsad kokku, väänates paremat kätt ühele ja vasakut teisele poole, mis viipekeeles tähendab vigastada saamist.
„Ma komistasin,” selgitan ja sirutan käed ette. „Välja näeb hullem kui tegelikult on.” Jake võtab mu käed pihku ja pöörab need ümber, et marraskil ja kraabitud peopesi uurida. Ta haare on mu jahedate sõrmede vastas soe ja mulle jõuab kohale, kui läbikülmunud tegelikult olen.
„Selle naise nimi on Gwen Locke. Ma tundsin teda. Me töötasime koos. Ta on mul külaski käinud,” räägin. „Ja mina olen tema pool käinud.”
Jake tundub üllatuvat,
