Saul, oleme peaaegu veerand sajandit koos olnud. Ma tean, et sa hindad mu teemavalikut! Ma poleks suutnud seda projekti lõpule viia ilma sinu pideva toetuse ja innustuseta.
Sa panid alati õla alla, kui mina kippusin alt ära hüppama.
Adam, mu vanem poeg, sina oled mu arvuti võlur. Mind liigutab väga, et sa minu töö vastu nii suurt huvi tunned, isegi kui töö mind vahel sinust eemale viib. Noam, mu noorem poeg, luban sulle, et kui sa täiskasvanuks saad, annan sulle rõõmuga oma raamatut lugeda.
Vangistuses metsik loom
Metsik loom, kes vangistuses
püsib õilsas metsikuses –
konutab, sureb, ei paaritu.
Kõik inimloomad on vangistuses,
visklevad vangivingerdustes,
parim osa neist jääbki sugutuks.
Taltsa koduse elu mugav puur
tapab seksi, me iha lihtne juur
saab käändu ja moondu väänatud.
Nõnda kammitsais verele hõõrdudes,
loomuvastaselt, kibedalt paarudes
noorte osaks jääb nutt ja tülgastus.
Seks on seisund, õnnis ja vaba.
Puuris inimest see ei taba.
Võta kätte ja lõhu see puur.
D. H. Lawrence
Sissejuhatus
Kui räägime seksist tänapäeva püsisuhtes, siis teeme pahatihti juttu hoopis raugevast kirest ja toome hulga ettekäändeid, miks erootika on justkui paratamatult hävingule määra tud. Tundub, et viimasel ajal võtavad sel teemal sõna kõik alates televisiooni hommikuprogrammides osalejatega ja lõpetades New York Timesi kirjatsuradega. Nad juhivad meie tähelepanu asjaolule, et liiga paljud paarid seksivad järjest harvemini, isegi kui mõlemad partnerid kinnitavad, et armastavad teineteist. Tänapäeva paaridel on liiga kiire, liiga palju stressi, liiga palju tegemist laste kasvatamisega, nad on seksiks liiga väsinud. Ja kui see kõik nende meeli veel piisavalt ei tuhmista, siis annavad viimase hoobi stressi leevendamiseks mõeldud antidepressandid. Beebibuumi põlvkonna jaoks, kes umbes kolmkümmend aastat tagasi seksuaalrevolutsiooni ajastu sisse juhatas, on selline asjade käik paras saatuse iroonia. Nüüd, kui need mehednaised ja kõik järgmised põlv konnad on saanud seksida nii palju, kui süda lustib, on see lust justkui kuhugi kadunud.
Ajakirjanduses esitatud ülevaated on kahtlemata tõepärased – meie elus on kindlasti rohkem stressi kui vaja –, aga mulle näib, et üksnes seksi sagedusele ja kvantiteedile keskendudes näeme ainult kõige pinnapealsemaid põhjuseid paljude paaride hädade taga. Minu meelest on lugu keerulisem.
Psühholoogid, seksiterapeudid ja sotsioloogid on pikalt pusinud selle Gordioni sõlme kallal, mis seisneb seksuaalsuse alalhoidmises argipäevas. Püsisuhtes paaridele pakutakse tohutul hulgal nõuandeid seksi vürtsitamiseks. Meile selgitatakse, et närbuv iha on pelk aja planeerimise probleem, mille lahendamiseks tuleb lihtsalt paremini prioriteete seada ja oma tegemisi korraldada, või et see on kommunikatsioonitõrge, mille parandamiseks tuleks oma seksuaalseid soove sõnades täpsemalt väljendada.
Mul pole kombeks läheneda seksile statistilisel meetodil:
„Kas te seksite endiselt? Kui pikalt vahekord kestab? Kes saab orgasmi esimesena ja kui palju neid orgasme on?”.
Selle asemel tahaksin tegeleda küsimustega, millele pole nii lihtne vastata. Selles raamatus tuleb juttu erootikast ja seksi poeetikast, erootilise iha olemusest ja sellega kaasnevatest dilemmadest. Mis tunne on kedagi armastada? Mille poolest erineb see tundest kedagi ihaldada? Kas meeldiv lähedustunne tähendab ka suurepärast seksi? Miks just lapsevanemaks saamine voodielule tihti hukatuslikult mõjub? Miks keelatu on nii erootiline? Kas on võimalik, et tahame seda, mis meil juba olemas on?
Kõigil inimestel on loomupärane vajadus turvatunde järele ja seepärast otsimegi püsisuhet, aga sama palju vajame ka seiklusi ja põnevust. Nüüdisaegsed arusaamad romantikast kinnitavad, et neid kahte üsna erilaadset vajadust saab rahuldada ühes ja samas kohas. Mind see päriselt ei veena. Tänapäeval nõuame üheltainsalt inimeselt seda, mida vanasti saime kogu külalt: pidet, mõtestatust ja järjepidevust. Samal ajal ootame oma püsisuhtelt lisaks emotsionaalsele ja seksuaalsele rahuldusele ka romantikat. Mis siin siis imestada, et paljud suhted sellise taaga all murenevad.
Keeruline on äratada põnevust, ootusärevust ja iha samas suhtes, kust otsime ka turvalisust ja stabiilsust. Samas pole see ka võimatu. Kutsun üles mõtlema, kuidas segada turvalisuse hulka riske, tuttavliku hulka salapära ja püsiva hulka uudsust.
Sel teekonnal vaatleme, kuidas tänapäeva armastuseideoloogia satub mõnikord vastuollu iha seaduspäradega.
Armastus õitseb läheduse, vastastikuse tähelepanelikkuse ja võrdsuse õhkkonnas. Püüame oma armastatut tundma õppida, enda lähedal hoida, distantsi vähendada. Me hoolime nendest, keda armastame, muretseme nende pärast ja tunneme end nende eest vastutavana. Mõne inimese jaoks ei saa olla iha ilma armastuseta. Aga paljudel juhtudel pärsib emotsionaalne lähedus erootilist eneseväljendust. Hooliv ja kaitsev hoiak, mis toidab armastust, võib alla suruda muretuse, mis võimaldab tunda meelelist mõnu.
Et olen kakskümmend aastat töötanud terapeudina, siis usun oma kogemuste põhjal, et turvatunnet otsides ajavad paljud paarid armastuse segi ühtesulamisega. See valearusaam ei tõota voodielule head. Et kirge alal hoida, peab kahe inimese vahel olema sünaps, kus saaks ühendus tekkida.
Erootika vajab eraldatust. Teisisõnu: erutus täidab vaakumi minu ja teise inimese vahel. Et armastatuga ühtida, peame suutma seda tühja ruumi ja seal valitsevat ebakindlust taluda.
Nüüd, kui me selle paradoksiga juba maadleme, võtame ette ka järgmise: ihaga käivad tihti kaasas tunded, mis armastuse juurde justkui ei sobi. Alustuseks tulevad meelde näiteks agressiivsus, armukadedus ja tülid. Vaatlen siin kultuuri list survet, mille tulemusena on paljude paaride argine voodielu siiras, võrdne ja turvaline, aga vahel ka igava võitu. Minu arvates oleks seks märksa erutavam, mängu lisem, lausa kergemeelne, kui meie kultuuriline kalduvus demokraatia poole meid magamistoas nii palju ei piiraks.
Selle mõtte toetuseks teen kõrvalepõike ajalukku. Näeme, et tänapäeva paarid panustavad armastusse rohkem kui kunagi varem, ja ometi – saatuse nöök! – on just seesama armastuse ja abielumudel tohutult kasvatanud lahutuste arvu. Tuleb paratamatult küsida, kas traditsiooniline abielumudel saabki tänapäeva nõudmistele vastata, eriti kui keskmine eluiga, „kuni surm meid lahutab”, kestab kaks korda kauem kui eelmistel sajanditel.
Püsisuhte peaks toimima panema läheduse võluvits.
Uurime seda loogikat lähemalt erinevatest vaatenurkadest, kuid siin tasub ära märkida, et stereotüüp, nagu oleksid naised üdini romantikud, mehed aga seksuaalsed vallutajad, on oma aja ammu ära elanud. Sama kehtib väidete kohta, nagu oleksid naised olemuslikult truud pesapunujad ja igatseksid ainult armastust, mehed aga on bioloogiliselt määratud monogaamsust põlgama ja lähedust kartma. Läänemaailma lähiajaloos aset leidnud ühiskondlike ja majanduslike muutuste tulemusel on traditsioonilistest soorollidest eemaldutud
