olen teraapia tavalise ajakava ümber pööranud. Minu valdkonnas õpetatakse, et kõigepealt tuleb uurida, mis seisus on suhe, ja alles siis, kuidas see seis magamistoas avaldub. Sellisest vaatepunktist lähtudes pannakse seksi ja suhte vahele võrdusmärk. Eeldatakse, et kui suudame parandada suhet, paraneb ka seks iseenesest.
Aga minu kogemus ütleb, et asjad ei käi alati nii.
Teraapias on traditsiooniliselt eelistatud suulist kõnet keha väljendusrikkusele. Kuid seksuaalsus ja emotsionaalne lähedus räägivad eri keeles. Tahaksin kehale tagasi anda tema õiguspärase esikoha paarisuhet ja erootikat puuduta vates aruteludes. Keha kätkeb endas sageli emotsionaalseid tõdesid, mida sõnadega on lihtne varjata. Needsamad asjaolud, mis paarisuhtes konflikte tekitavad – eriti need, mis on seotud võimu, kontrolli, sõltuvuse ja haavatavusega –, võivad muutuda ihaldusväärseks, kui neid kogetakse keha kaudu, erootiliselt. Seksi kaudu saab läbi valgustada läheduse ja iha ümber kerkinud konflikte ja segadust ning neid ohtlikke lõhesid ühtaegu ka ravima hakata. Partnerite kehadest, millesse on oma jäljed jätnud nii nende isiklik kogemus kui ka kultuurilised ettekirjutused, saavad tekstid, mida me koos loeme.
Kui lugemisest rääkida, siis on paras aeg lahti seletada mõned terminid, mis siin raamatus ette tulevad. Selguse huvides kasutan sõna „abielu” pikaajalise püsisuhte, mitte juriidilise staatuse kohta.
Mina ise, nagu nimigi näitab, kuulun naissoo hulka. Ilmselt torkab vähem silma aga tõsiasi, et ma olen kultuuriline hübriid. Mul on elukohti siin ja sealpool ookeani ning ma tahan käesoleva raamatu teemat vaadelda kultuurilise –
või mitmekultuurilise – teadlikkuse abil. Kasvasin Belgias, õppisin Iisraelis ja sain magistrikraadi Ameerika Ühendriikides. Olen juba üle kolmekümne aasta eri kultuuride vahet pendel danud ja nõnda omandanud rahuliku kõrvaltvaataja pilgu. See võimaldab mul näha eri vaatenurkadest, kuidas me inimestena seksuaalselt areneme, kuidas üksteisega sidemeid loome, kuidas me armastusest räägime ja kuidas suhtume kehalistesse naudingutesse.
Olen oma isiklikud elukogemused üle kandnud oma töösse terapeudi, õppejõu ja konsultandina. Et olen keskendunud probleemi dele, mis kaasnevad üleminekuga ühest kultuurist teise, siis töötan ennekõike kolme grupiga: pagulasperedega ja rahvusvaheliste peredega (kaks inimrühma, kes tänapäeval kõige rohkem rändavad, kuigi väga erinevatel põhjustel) ning eri kultuuridest (sealhulgas eri rassidest ja eri uskudest) pärit paaridega. Eri kultuuridest paaride puhul ei tulene kultuurilised nihked geograafilise keskkonna vahetusest, vaid leiavad aset inimeste endi elutoas. Eelkõige huvitab mind see, kuidas eri kultuuride sulandumine mõjutab sugudevahelisi suhteid ja lastekasvatusmeetodeid.
Mõtisklesin abielu mitme suguste tähenduste üle ja selle üle, kuidas abielu funktsioon ja koht laiemas perekonnasüsteemis kultuuriti erineb. Kas see on kahe üksikisiku omavaheline või kahe perekonna kollektiivne asi? Paariteraapias olen püüdnud eritleda enese sidumist, lähedust, naudingut, orgasmi ja kehaga seonduvate arutelude taga varjuvaid kultuurilisi nüansse. Armastus võib ju olla universaalne, aga iga kultuur konstrueerib selle määrat lused omas keeles – nii otseses kui ka kujundlikus mõttes. Eriti tähele panelikult jälgisin vestlusi laste ja teismeliste seksuaalsusest, sest lastele suunatud sõnumites peegelduvad kõige selgemini kultuuri lised väärtused, eesmärgid, suunamis võtted ja keelud.
Ma kõnelen kaheksat keelt. Mõned neist sain selgeks kodus, teised koolis, reisidel ja ühe või kaks armastuse kaudu. Oma töös läheb mul vaja nii keelteoskust kui ka teadmisi eri kultuuridest. Mu patsientide hulgas on nii heteroid kui ka geisid (transsooliste patsientidega ma praegu ei tööta), nii abielus kui ka registreerimata püsisuhtes paare, nii lahutanud ja uuesti abiellunud kui ka üksikuid inimesi; vanu, noori ja keskealisi. Neid on paljudest kultuuridest, rassi dest ja klassidest. Nende isiklikud lood toovad nähtavale kultuurilised ja psühholoogilised eripärad, mis kujundavad seda, kuidas me armastame ja kuidas ihaldame.
Üks mind ja seda raamatut kõige enam mõjutanud kogemus võib näida teemaga vaid kaudselt seotuna, aga ma pean sellest jutustama, sest see heidab valgust sügavamatele põhjus tele, mis mu erialast kirge käivitavad. Minu vanemad elasid üle vangistuse natside koonduslaagrites.
Mitu aastat seisid nad iga päev surmaga silmitsi. Mu ema ja isa jäid kumbki oma perest ainsana ellu. Pärast nii sugust kogemust ihkasid nad seda suurema hooga elul sarvist haarata ja iga päeva võimalikult hästi ära kasutada. Mõlemad tundsid, et neile on osaks saanud ainulaadne kingitus: uus elu. Mulle näib, et mu vanemad olid ebatavalised. Nad ei tahtnud lihtsalt ellu jääda, vaid uuesti ellu ärgata. Neis oli elujanu, tegutsemine andis neile jõudu ja neile meeldis toredasti aega veeta. Nad oskasid nautida rõõme, mida elu pakub. Nende voodielust ei tea ma midagi peale selle, et nad said kaks last: minu ja mu venna. Aga selle põhjal, kuidas nad elasid, tajusin ma, et nad mõistavad erootikat sügavuti.
Ma ei usu, et nad seda sõna ise kunagi kasutasid, kuid neis kehastus see mõiste oma müstilises tähenduses – kui elususe üks mõõde, tee vabaduseni –, mitte ainult kitsas seksuaalses mõttes, nagu meie kaasaeg seda määratleb. Sellist avaramat arusaama tahangi ma rakendada, kui siin raamatus erootika üle arutlen.
Mu projektil on teinegi suur mõjuallikas. Minu abikaasa on nimelt Columbia ülikooli rahvusvahelise traumauuringute programmi juhataja. Tema pühendub oma töös põgenike, sõjas kannatanud laste ja piinamisohvrite aitamisele, et nad toibuksid tohututest traumadest. Andes ellujäänutele tagasi loomingulisuse, mängimis ja nautimisvõime, aidatakse neil taastada sidet eluga ja lootusega, mis on elu alus.
Minu abikaasa töötab valuga, mina töötan naudingutega.
Need on omavahel väga tihedalt seotud.
Inimesi, kellest ma kirjutan, pole tänusõnades nimepidi mainitud, kuigi olen neile palju tänu võlgu. Nende lood on ehtsad ja esitatud peaaegu sõnasõnalt, aga nende isikud jäävad varjatuks. Kogu kirjutamisprotsessi jooksul olen teinud nendega koostööd ja jaganud nendega katkeid sellest raamatust. Paljud siinsed ideed tulenesid mu töökogemustest – mitte vastupidi. Mu mõtted toetuvad ka rohketele tähelepanekutele, mida on teinud spetsialistid ja kirjanikud, kes on aegade jooksul armastuse ja iha ambivalentsusega rinda pistnud.
Oma töös kohtun iga päev statistika taga peituva tegelikkusega. Näen inimesi, kes on nii head sõbrad, et nad ei suuda olla armastajad. Näen armastajaid, kes hoiavad nii visalt kinni arvamusest, et seks peab olema spontaanne, et nad ei seksigi kunagi. Näen paare, kelle meelest teineteise võrgutamine nõuab liiga suurt vaeva – nagu ei tohikski seda enam teha, kuna nad on juba end sidunud. Näen teisi, kelle meelest lähedus tähendab seda, et nad teavad teineteisest viimset kui üksikasja. Nad ütlevad lahti igasugusest eraldiolekust, siis aga imestavad, kuhu kadus salapära. Näen naisi, kes laseksid end pigem elu lõpuni lahterdada „madala sugutungiga” inimeste sekka, kui seletaksid abikaasale, et eelmäng peab olema midagi enamat kui vaid kerge sisse juhatus põhitegevusse. Näen inimesi, kes üritavad paarisuhtes maad võtvat tuimust nii meeleheitlikult eemale peletada, et on valmis kellegi teisega kogetud erutava hetke eest kõigega riskima. Näen paare, kelle seksuaalelu puhub uuesti lõkkele kõrvalsuhe, ja teisi, kellel kõrvalsuhe tõmbab kriipsu peale sellele väheselegi ühisosale, mis veel säilinud oli. Näen vanemaid mehi, kes tunnevad, et nende äkitselt sõnakuulmatuks muutunud peenis on nad reetnud, ja tõttavad Viagrat appi võtma, et karmide tõsiasjade tekitatud ärevust leevendada; näen nende naisi, kellel hakkab ebamugav, sest ootamatult pannakse proovile nende enda passiivsus. Näen värskeid lapsevanemaid, kelle erootiline energia on väikelapse eest hoolitsedes kokku kuivanud – nad on lapsest nii haaratud, et neil ei tule meelde aegajalt oma magamistoa uks kinni tõmmata. Näen mehi, kes ei vaata internetipornot mitte sellepärast, et nad ei pea oma naist veetlevaks, vaid sellepärast, et naise huvipuudus tekitab neis tunde, et neil on midagi viga, kui nad tahavad seksida. Näen inimesi, kes häbenevad oma seksuaalsust nii väga, et üritavad armastatut
