kaheteistkümne minuti tee kaugusel. Ta kehitas oma nägusaid õlgu. Mõni minut enam või vähem, halvasti läheb ikka, mõtles ta, kuid vihastus siiski iseenda lolluse üle. Järgmine lift on ju samuti täis kiilutud — ta ei saanudki kahelda selles, sest uste avanedes oli see otsekohe täis — ning ta oleks võinud säästa kolm väärtuslikku minutit.
Surutud lifti ühe seina vastu, ta oli tänulik, et tema ja sel liinil antud tunnil sageli mustade ja räpaste sõitjate vahel seisis pikakasvuline mees.
Ta oli paljapäi ja ta hallid juuksed hoolikalt harjatud ning pomaaditud. Ta kõrge otsmik, selgelõikeline kotkanina ja tugev lõug andsid talle peene ilme ja lasksid aimata päritolu seltskonna kõrgemast kihist. Ta silmad olid sinised ja sügavad, huuled veidi õhukesed ja sarnad, kuigi mitte silmatorkavad, olid siiski tähelepandavad ta pruunikspõlenud näol. Kõike seda tütarlaps nägi ühe pilguga. Ta imestas, kes see mees küll oli ja mis põhjusel ta oli väljas nii vara hommikul. Ta oli hästi rõivastatud ja ainus must pärl ta kaelasidemes märgitses jõukust. Oma kübarat hoidis ta kahe käega rinna kohal. Arvatavasti oli ta ameeriklane, kuna need ikka paljastasid pea liftis, kui seal viibis naine.
Lift langes alla raudtee platvormile kuuekümne jala sügavuses ja enne kui ta seisatas, kuulis tütarlaps jaamast lahkuva rongi häält. See tähendas jälle kolm minutit ootamist. Ta oleks tahtnud parima meelega nutta. See oli tõsine asi talle — täiesti üksildasele orvule maailmas, sõltuvale elamiseks iseenda jõupingutusist. Kassapreilisid oli üliküllalt tööturul ning stenograafia ja masinkirja tundidel oli ta ka juba jõudnud surnud punktini ega näinud tegevat enam edusamme.
Kakskümmend viis šillingit nädalas pole palju tütarlapsele, kes oli kulutanud selle summa ainult kingadele endisil päevil, enne kui armas vana pillaja tädi Marta oli surnud, jättes oma kasutütrele elatiseks tulevikus vaid Cheltenham’is saadud hariduse, kümnenaelalise paberraha ja massiivse prossi, mis sisaldas juukseloki tädi Marta armsama peast läinud sajandi kuuekümnendaist aastaist.
Lifti tõusust kuni hetkeni, mil uksed uuesti avanevad, elumuredest vaevatud tütarlaps võib läbi mõelda enam kui mees kirjutada aasta jooksul. Enne kui tohutu tõstemasin jõudis alla, Elsie Marion oli vaadanud näkku tulevikule ja leidnud ta olevat veidi lootusetu. Väljudes oli ta teadlik, et ta ees seisnud pikk mees vaatles teda kaunis veidrasti. See polnud tas viisakusetu vahtimine, mille vastu ta oli juba muutunud ükskõikseks, vaid tõeliselt huvitatu inimese sügavam, läbitungivam pilk. Tütarlaps arvas juba, et tal on, nagu ikka sääraseil puhkudel möödapääsmatult, tahmane nina, ja otsis taskurätti.
Võõras astus kõrvale, et lasta teda esimesena väljuda, ning ta oli sunnitud tänama selle viisakuse eest kerge pealiigutusega.
Mingi vaist ütles talle, et mees järgib talle lähedalt; ent nii palju inimesi järgisid ju lähedalt sel rutulisel tungimisel platvormile.
Tuli oodata mõni aeg — tervelt kaks minutit — ja ta kõndis platvormi tühjema otsa poole, et pääseda rahvamurrust. Ta kunagi ei sallinud jõuke ja sel hommikul lihtsalt vihkas neid.
„Vabandage!“
Ta oli kuulnud sedalaadi pöördumisi ennemgi, ent praegub kõlavas hääles oli midagi erinevat häbematutest tülitamistest, millistega ta oli harjunud.
Ta pöördus ja vaatas otsa tundmatule. Too vastas ta pilgule meeldiva naeratusega.
„Arvate vist, et olen hull,“ ütles ta, „kuid pidin kuidagi tulema ja kõnetama teid. — Te kardate lifti?“
Oleks võinud käituda jäiselt, — vähemasti püüda seda teha — aga mingil seletatamatul põhjusel tütarlapsel oli heameel kõnelda temaga. Mees oli nende liigist, keda ta taotses tunda tädi Marta jõukuse päevil.
„Kardan jah natuke,“ ütles ta kiire naeratusega. „See on muidugi lollus, kuna nad ometi on nii kindlad.“
Mees noogutas pead.
„Ma ise kardan ka veidi,“ tunnustas ta kergelt. „Mitte seepärast, et kardan surra, vaid kui mõtlen tuhandeile inimolendeile, kelle tulevik sõltub minust ja mu elust — tõesti, mul tõusevad kõik juuksekarvad püsti, kui lähen üle tänava.“
Ta ei püüdnud äratada tütarlapse huvi. Tundus, et ta vaid pani sõnusse talle täiesti lihtsal ja loomulikul viisil pähetulnud mõtte. Elsie vaatles teda suurema huvitusega.
„Ma vast praegu ostsin hullumaja,“ ütles mees ja süütas sigari küsiva kulmutõstega, mis ühtlasi palus luba ja avaldas tänu selle saamisel.
Elsie jäi ta otsa vahtima ja ta naeris.
Kahtlustuse kogunedes tütarlapse silmi, rong sõitis tossutades jaama.
Elsie nägi hirmuga, et seegi oli täis kiilutud ja igast uksest sisse tungiv jõuk täitsa takistas läbipääsu.
„Ega te ei saa sellele peale,“ ütles mees rahulikult. „Silmapilk tuleb teine.“
„Kardan, et pean katsuma,“ vastas tütarlaps ja ruttas edasi sinna, kus rabelev jõuk võitles sissepääsu pärast.
Ta kummaline seltsiline järgis pikkade sammudega, ent isegi tema abiga polnud lootust leida jalatäitki ruumi, ja ta jäi maha ühes paarikümne teisega.
„Aeg on raha,“ ütles hallpäine võõras rõõmsalt. „Ärge olge väiklane ta kulutamisel.“
„Ma ei või endale lubada olla midagi muud,“ ütles tütarlaps vabandatavalt halvatujuliselt. „Teil võib-olla ei ole tegemist vihase šeffiga, kell käes ja kõuepilv näol.“
Ta naeris veidi hoolimata omast murest.
„Kahetsen,“ lausus siis: „kuid ma ei kavatsenud lubada endale luksust nuriseda oma seisukorra üle — ütlesite, et olete ostnud hullumaja.“
Mees noogutas pead, lõbusalt silmi pilgutades.
„Ja teie mõtlesite, et olen just pääsenud hullumajast,“ sõnas ta süüdistavalt. „Jah, ostsin Coldharbour’i hullumaja ja kõik mis selle juurde kuulub —“
Tütarlaps vaatles teda uskmatu ilmega.
„Kas tõesti?“ küsis ta ja ta uskmatus oli õigustatud, sest Coldharbour’i hullumaja on suurim Londonis ja mahult teine maailmas.
„Jah tõesti,“ vastas mees. „Kavatsen ehitada Londoni ilusaima klubi sellele kohale.“
Polnud aega öelda enam. Jõudis pärale järgmine rong ja, saadetud hallpäisest mehest, kes lühima aja jooksul oli võtnud ta oma ühtlasi mugava ja hämmastava kaitse alla, Elsie leidis istekoha suitsetajate vagunis.
Oli nii kerge lobiseda selle mehega, nii kerge usaldada talle lootusi ja kartusi, milliseid selle hetkeni ta polnud veel pannud sõnadesse.
Oxford Circus saabus liiga kiirelt ta arvates, ja täitsa tähele panemata jäi asjaolu, et jaama kella osutid näitasid kakskümmend minutit üheksa läbi. „Saagu, mis saab,“ kõmisesid ta sammud, kõndides aeglaselt võlvitud käiku mööda lifti poole.
„Kas kavatsesite ikkagi sõita Oxford Circusele?“ küsis ta äkki hirmul, et oli viinud kõrvale ta teelt selle hullumajade ostja.
„Imelikult küll, jah,“ ütles see. „Ostan mõned
