astusid koos Argyll Street’i ja mees pakkus talle oma käe.
„Loodan teid jälle kohata,“ ütles ta, kuid ei maininud oma nime — mis oli King Kerry — kuigi oli lugenud tütarlapse oma raamatul ta kaenlas.
Elsie tundis end veidi ebamugavana, kuid lahkus tast naeratusega. Mees jäi mõneks ajaks talle järele vaatama.
Kasimatu hulgus liikumatu klaasistunud pilguga oli valvanud lifti ust teinepool tänavat. Ta hakkas minema üle tänava, kui ilmus hallpäine võõras. Äkki kõlasid kaks pauku ja kuul vuhises vihaselt halli mehe näost mööda.
„Säh sulle, sina!“ ulgus metsik hääl, ja järgmisel hetkel kaks kordnikku haarasid ta omaniku.
Aeglane naeratus tükkis halli mehe suunurki.
„Horace,“ hüüdis ta ja raputas halvakspanevalt pead, „oled sa aga halb laskja!“
Oxford Street’i vastasküljel keegi mees jälgis seda stseeni kaubamaja ülemisest aknast.
Ta nägi jooksvaid politseinikke, hetke kestel kogunduvat suurt rahvajõuku ja seaduse esindajate ning nende poolhullu vangi kõikuvaid kujusid.
Ta nägi ka hallijuukselist meest, vigastamatut ja rahulikku, aeglaselt ära minevat, kõnelevat ühe politsei seersandiga, kes oli parajasti jõudnud sündmuse kohale.
Jälgija raputas valget rusikat King Kerry’ suunas.
„Tuleb päev, mu sõber!“ ütles ta kokkulitsutud hammaste vahelt, „küll ma leian kuuli, mis tabab märki — ja siis tüdruk Denver City’st on vaba!“
PEATÜKK III
Hr. Tack seisis kassa kõrval rõivaste osakonnas. Ta näol oli inimese solvatud ilme, kes oli endale teinud meeldivaks ülesandeks olla ebaviisakas kellegi vastu, ent siiski kartis, et talt võetakse see võimalus.
„Ta ei tule; saame kell üksteist telegrammi, et ta on haige, või ta ema on viidud kliinikusse,“ ütles ta kibedalt, ja kolm talle meeldida püüdvat aupaklikul kaugusel seisvat ülemmüüjat, laitmatult rõivastatud täiuslikult istuvaisse viisitkuubedesse, tähendasid kuuldavalt, see olevat tõesti häbematu.
Nad oleksid naernud hr. Tack’i üteluse üle haigest emast, ent ei teadnud, kas talle meeldiks nende naer, sest hr. Tack oli veendunud kristlane ja tavaliselt vaatles haigust kui elu pühaliku rituaali tähtsat osa.
„Ükspuha mis on juhtunud, aga ta lahkub laupäev nädala pärast,“ ütles hr. Tack tigedalt, vaadates kella. „Ta lahkuks silmapilk, kui ma ainult võiksin leida kedagi ta asendamiseks praegusel hetkel.“
Üks ülemmüüja, tundes, et tema kauaaegse teenistuse tõttu talt oodati midagi, tähendas, ta ei teadvat, millega see küll kõik lõpeb.
Selle õnnetu grupi juurde ruttas õhetav ja veidi hingeldav Elsie Marion, umbsest rõivastusruumist, millise Tack & Brighten olid määranud oma naisteenijaile.
„Kahetsen tõesti väga!“ ütles ta avades kassa klaasukse ja asudes istuma oma kõrgele pukile.
Hr. Tack vaatas teda. Seal ta seisis, nagu Elsie oli ennustanud, kuld kronomeeter käes ja kõuepilv näol, igati rõhuv kuju.
„Kell üheksa olin ma siin, preili,“ ütles ta.
Elsie ei vastanud, avades oma lauda ja võttes välja oma töö abiriistu: rahaaluseid ja tšeki orasid.
„Kell üheksa olin ma siin, preili,“ kordas kannatlik hr. Tack, — kes õieti polnud kaugeltki kannatlik, vaid vastupidi, suurimas vihahoos.
„Mul on väga kahju!“ vastas tütarlaps.
Keegi noormees oli astunud kauplusse ja kuna ametnikud, kes pidid juhtima teda soovitavasse osakonda, sel hetkel moodustasid hr. Tack’i imetlevat kuulajakonda, ta kõndis ringi sihitult. Ta näis olevat terane poiss, pruunis tolmumantlis, pehme viltkübaraga kuklas. Tal olid kõik kombed ja hooletu kindlus, mida tavaliselt ühendatakse ühe teatud elukutsega maailmas — ja vaid selle ühega. Peagi lähenes ta väikesele grupile, evimata igasugust väär-tagasihoidlikkust.
„Teil on kahju!“ ütles hr. Tack, ohjendades end. Ta oli tüse väike mehike, läikiva kiilaspeaga ja tihedate kollaste vurrudega. „Teil on kahju! Noh, see on küll lohutus! Olete täiesti tähele panemata jätnud reeglid, — minu reeglid. Olete ignoreerinud minu erilist palvet, olla siin kell üheksa — ja teil on kahju!“
Ikka veel tüdruk ei vastanud midagi, ja noormeest pehmes viltkübaras hakkas asi väga huvitama.
„Kui mina võin siin olla, prl. Marion, siis ka teie võite siin olla!“ ütles hr. Tack.
„Mul on väga kahju,“ vastas tüdruk jälle. „Jäin magama. Tõtt öeldes, tulin isegi hommikueineta.“
„Mina võisin tõusta õigel ajal,“ jätkas hr. Tack.
Elsie Marion pöördus tema poole lõppenud kannatusega. See oli selle mehe viis — ta võis norida viimase lahkumishetkeni. Tütarlaps aimas juba lahtilaskmist ja tahtis teha lõppu.
„Arvate, et ma hoolin,“ küsis ta, solvatud vihale, „ajast, mil teie tõusete? Olete hirmus vana võrreldes minuga; sööte enam kui mina ja teil pole ka minu seedimist. Tõusete vist üles seepärast, et ei saa magada. Mina aga magan, sest et ei saa üles tõusta.“
See kõne oli võõras ta loomule, kuid näägutused ärritasid teda.
Hr. Tack oli jalust rabatud. Siin olid vähemalt kuus ütlust, mõned neist mõeldamatult solvavad, mis nõudsid karistust.
„Olete lahti lastud,“ norskas ta.
Tüdruk libistus alla pingilt, kalbe näost.
„Mitte nüüd — mitte nüüd!“ hüüdis hr. Tack kiirelt. „Laupäev nädala pärast.“
„Läheksin meelsamini praegu,“ ütles Elsie vaikselt.
„Jääte nii kauaks, kui mulle meeldib,“ ähkis hr. Tack, „ja siis lahkute ilma soovituseta.“
Kummaliselt rõõmsana ronis tüdruk jälle üles pukile.
„Siis peate aga kohe jätma oma näägutamise,“ ütles ta julgelt. „Ma täidan oma kohut, kuid ei lase end hirmutada. Ma ei taha kuulda teie vürtspoodniku sarkasme,“ jätkas ta hoolimatult, julgustatud pehme viltkübaraga noormehe osavõtlikust naeratusest, „ega teie raskekaalulisi noomitusi. Olete ühe vastiku asutise pea, milles teie palgalised teotavad kaitsetuid tütarlapsi. Ükspäev ma viin kogu Tack & Brighten’i kaubamaja loo Monitorile.“
See oli haihtuvast julgusest sündinud hirmus ähvardus, sest tüdruk oli kiirelt kaotamas oma ajutise triumfi hetkel tekkinud rõõmutunde, ent hr. Tack, kes polnud psühholoog ega uurinud sündmuste algpõhjusi, muutus valgeks ja punaseks. Juba Monitor oli viidanudki lubamatuile olukorrile „ühes õitsevas, oma teenijaid ekspluateerivas kaubamajas Oxford Street’il,“ — ja hr. Tack evis õiglase mehe hirmu avalikkuse ees.
„Teie — teie julgete!“ puristas ta. „Teie — teie olge ettevaatlik,
