„Maa esiletõusu“ vaatepunktist“ (Spier 2015: 179). Selle mõttekoolkonna juhtivaid eestkõnelejaid David Christian juhatab oma raamatu „Maps of Time: An Introduction to Big History“ (2004) sisse universumi tekkega ja lõpetab käsitlusega „moodsast ajastust“. Suurajalugu ei ammuta põhilist hulka andmetest mitte tavapärastest ajaloolistest distsipliinidest, vaid kosmoloogiast, astronoomiast, geoloogiast ja evolutsioonibioloogiast.
„Süvaajalugu“ (deep history) on suurajaloo noorem vend, mis veelgi selgemini keskendub inimkonna minevikule, ent nii pikas ajalises perspektiivis kui võimalik, pakkudes välja „inimajaloo uue arhitektuuri“ (Shryock, Smail 2011). Süvaajalugu tuletab meile asjakohaselt meelde, et tavapärane ajalookirjutus hõlmab kogu inimkonna ajaloost vaid tühise osa – kõigest mõned sekundid, kui inimkonna ajalugu samastada ühe ööpäevaga: „Kui me kujutame ette, et 5 miljonit aastat inimese evolutsioonilist aega on üks 24-tunnine periood, siis tervelt 300 000 aastat nüüdisaegset inimkonda hõlmab vaid umbes poolteist tundi, need 60 000 aastat, mil nüüdisinimene on Aafrikast välja rännanud, võtavad enda alla umbes 17 minutit ning 12 000 aastat pleistotseeni lõpust on veidi üle nelja minuti“ (Brooke 2014: 114). Daniel Lord Smail ja teised süvaajaloo poolehoidjad väidavad, et ajaloolased kirjutavad endiselt piibelliku „püha ajaloo kammitsais“ (Smail 2008: 12–39), mille järgi inimkultuuri lätted ei saa ulatuda kaugemale minevikku kui 4000 aastat eKr. Ometi ei peaks ajaloo määratlemine rajanema kirjakunsti leiutamisel, vaid anatoomiliselt nüüdisaegsete inimeste evolutsioonil. See tähendab, et „paleoajaloolased“, nagu süvaajaloo esindajad on ennast nimetanud, toetuvad antropoloogiale, arheoloogiale, geneetikale, neurofüsioloogiale ja evolutsioonibioloogiale: „Ajalugu saab kirjutada igat tüüpi jäljest, mälestustest luukildude ja veregruppideni“ (Shryock, Smail 2011: 13).
Edmund Russelli välja pakutud „evolutsiooniline ajalugu“ (evolutionary history), „mis uurib, kuidas inimeste ja teiste liikide populatsioonid on üksteise tunnusjooni aja jooksul vorminud ning mis tähtsus on nendel muutustel olnud kõigile neile populatsioonidele“ (Russell 2011: 5), asetub ajaliselt haardelt kahe eelneva lähenemisega samasse ritta. Mõistagi tähendab see ajaloolase vaatevälja avardamist terve inimevolutsiooni ajaskaala ulatuses ja pöördumist sootuks uue tõendusmaterjali poole kui see, millega ajaloolased tavapäraselt on harjunud töötama.
Sama soov ajaloolaste ajahorisonti laiendada väljendub selgesti ka Jo Guldi ja David Armitage’i palju tähelepanu pälvinud raamatus „The History Manifesto“ (2014). Kergelt liialdades väidavad nad, et nüüdisaegses ajalooteaduses kummitab lühiajalisuse tont, samal ajal kui „väljaspool ajaloo distsipliini õitseb pikaajaline käsitus minevikust ja tulevikust“ (Guldi, Armitage 2014: 61). Seega ärgitab nende raamat ajaloolasi naasma longue durée perspektiivi juurde, mis autorite sõnul iseloomustas ajalooteadust alles paar akadeemilist põlvkonda tagasi. Seda tagasipöördumist tõukab Guldi ja Armitage’i arvates tagant tehnoloogiline areng, mille all nad peavad silmas ennekõike allikate massilist digiteerimist ja nende uusi kvantitatiivseid analüüsivõimalusi (Armitage, Guldi 2015: 290).
Tänapäeva alternatiivset ajalisust iseloomustab aga veel üks tendents, mis eelnevale vastandub ja mida François Hartog (2015) on nimetanud „presentismi“ kui uue „ajaloolisuse režiimi“ esiletõusuks. Kui viimasel paarisajal aastal on Läänes domineerinud tulevikule orienteeritud „futuristlik ajaloolisuse režiim“, siis viimastel kümnenditel on tulevik meie ajaloolise kogemuse tõlgendusvahendina selgelt taandunud ja võimust on võtnud keskendumine olevikule. „Pärast „1990. aastat näikse nii minevik kui ka tulevik olevat orientiiridena kokku varisenud – ja akadeemiline ajalooteadus on selle tulemusena olevikku kinni jäänud“ (Lorenz 2010: 93). Märke sellest muutusest näeb Hartog näiteks pärandi, muuseumide, mälestuste, mälestamiste, tunnistajate, ohvrite jne tähtsuse kiires kasvus, üks kõige olulisemaid sümptomeid on aga tema hinnangul mälu-uuringute laialdane populaarsus. Presentistlikust ehk mäletamise perspektiivist ei ole minevik midagi lõplikku ega pöördumatut, vaid see elab mitmel moel edasi, minevik on saanud oleviku osaks. Selle kohta on teinud olulise tähelepaneku Berber Bevernage (2011: 5): „Käsitus „püsiminevikust“ ei lammuta lihtsalt arusaama puudu- ja eemalolekust, vaid veelgi enam hägustab aredat piiri mineviku ja oleviku vahel ning seeläbi seab koguni kahtluse alla nende ajaliste dimensioonide kui omaette entiteetide olemasolu.“ Ajaloo käsitlemine mitte sellena, mis „on parandamatult möödas“, vaid „jätkuva protsessina“ (Runia 2014: 57) on võimaldanud ajaloolastel esitada uusi küsimusi, mis ei käi enam minevikunähtuste algse tähenduse kohta, vaid uurivad, kuidas neid on hiljem edasi kantud, uute tähendustega varustatud, omastatud ja aktualiseeritud, kuidas need ajas põlistuvad ja milline on nende kummituslik vägi (Tamm 2013; Kleinberg 2017). Jan Assmann on nimetanud seda uut lähenemist „mäluajalooks“ (sks Gedächtnisgeschichte), mis ei huvitu „minevikust kui sellisest, vaid ainult minevikust niisugusena, nagu seda mäletatakse. … Ta keskendub eranditult neile olulistele ja asjakohastele aspektidele, mis tulenevad mälust – s.t pöördumisest mineviku poole – ja ilmnevad ainult hilisemate seletusviiside valguses“ (Assmann 1997: 9; vt ka Tamm 2015). Mälu lülitamine ajaloouuringutesse (vt 5. ptk) on seega oluliselt muutnud ajaloo traditsioonilist, lineaarset ajakäsitust. Lõppkokkuvõttes tähistavad kaks ülal kirjeldatud üldist suundumust – suurenenud huvi nii „süvamineviku“ kui ka „püsimineviku“ vastu – märksa laiemat ajalisuse mõistmist võrreldes nendega, mis on ajalookirjutust pikka aega iseloomustanud.
Antropotseen ja „enam kui inimese ajalugu“
Kasvav huvi „ajaülese ajaloo“ vastu annab tunnistust veel ühest radikaalsest muutusest, mis sõnastab ümber meie suhteid keskkonnaga ja seeläbi ka meie suhte minevikuga. Erinevate teadusharude esindajad on jõudnud järjest laialdasemale äratundmisele, et evolutsioon Maal on jõudnud faasi, kus inimkond on muutunud oluliseks teguriks meie planeedi saatuse kujundamisel. See on inspireerinud välmima terminit „antropotseen“, mis tähistab Maa geoloogilises ajaloos uut, holotseenijärgset ajastikku. Kuigi asjakohased organisatsioonid pole seda nimetust veel ametlikult kinnitanud ja selle täpsem defineerimine on endiselt vaidluste tallermaa, on see praeguseks levinud väga kiiresti nii loodus- kui ka humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Kõige üldisemalt viitab antropotseen märkimisväärsele inimmõjule Maa ökosüsteemidele ja geoloogiale, mis on kasvanud eriti suureks viimasel poolel sajandil (nn suur kiirendus) ja mille kõige selgemad märgid on kliimamuutus, liikide kadumine ja mitmesugused keskkonnaprobleemid. Bruno Latour (2017: 60) on selle uue ootamatu olukorra väga tabavalt kokku võtnud: „Praeguseks on dekoratsioonid, kulissid, lavatagune, kogu ehitis tõusnud püünele ja esitanud peaosatäitjale väljakutse. See olukord muudab kõiki stsenaariume, tekitab uusi sõlmitusi. Inimesed pole enam ainsad osatäitjad, nähes samal ajal endale omistatavat suuremat rolli, kui nad kanda suudavad.“
Seega mängib antropotseen radikaalselt ringi inimeste senise positsiooni, toob kaasa inimtegevuse asetamise sügavale koevolutsioonilisse aega – või nagu sõnastab Chakrabarty (2015: 181): „Me oleme langenud „süvaajalukku“, sügavasse geoloogilisse aega. Selle langemisega süvaajalukku kaasneb ehmatav äratundmine – et planeet on miski muu ja selles leiavad aset väga mastaapsed ruumilised ja ajalised protsessid, mille osaks me oleme tahtmatult saanud.“ Chakrabarty oli üks esimesi, kes tõstatas küsimuse, kuidas antropotseen mõjutab meie arusaama ajaloost, rõhutades kõige olulisema tõigana järeldust, et uus olukord tähistab „loodusloo ja inimajaloo igivana inimliku eristuse kokkukukkumist“ (Chakrabarty 2009: 201) ja et ajaloolased peavad käsitlema inimesi ja nende ajalugu palju laiemas kontekstis, „mõtlema inimestest kui eluvormist ja vaatama inimajalugu kui osa elu ajaloost sellel planeedil“ (Chakrabarty 2009: 213). Seega ei tähenda antropotseen üksnes inimliku vastutuse tunnistamist suurte keskkonna- ja kliimamuutuste ees, vaid on sügavamal tasandil osa inimese ja loodusmaailma suhte ümberkujundamisest. See on pakkunud võimaluse mõtestada ajalugu täiesti uuel ja ootamatul moel, loobuda traditsioonilisest „inimerandlikkuse“ käsitusest ning lõimida keskkond ja muud eluvormid ajalookirjutusse, kuid mitte enam passiivsete objektide või väliste dekoratsioonidena, vaid täieõiguslike aktiivsete kaastoimijatena.
Antropotseeni
