vajavad asju, et individueerida, diferentseerida ja identifitseerida; inimesed vajavad asju, et väljendada ja kommunikeerida seda, mis on ütlemata ja ütlematu; inimesed vajavad asju, et paigutada end ruumis ja ajas, keha pikendustena (et korvata keha piiratust), aga ka meeleliseks naudinguks; inimesed vajavad objekte, et tõhusalt mäletada ja unustada; ning me vajame objekte, et tulla toime puuduoleku, kaotuse ja surmaga.
Asjade ja mateeria poole pöördumine on tähendanud ühtlasi eemaldumist antropotsentrismist; asjad ei saa tingimata tähendust tänu inimestele, samuti võib asjadel olla inimeste üle mitte väiksem mõju kui vastupidi. Radikaalsemad mõtlejad on selles seoses rääkinud „objektile orienteeritud demokraatiast“, milles „vabastatakse subjektikeskse diskursuse humanistlikule valitsusvõimule allutatud asjad“ (Trentmann 2009: 284). See filosoofiline suundumus, mis on uusmaterialismi nime all kuulsust kogunud, rõhutab, et inimesed ja asjad kujundavad teineteist koos kuni selleni välja, et nendevahelised eristused pole lihtsalt hägustunud, vaid tegelikult ei pea enam üldse paika (LeCain 2017). „Uusmaterialistid annavad peale selle märku,“ kirjutab Sonia Hazard (2013: 67), „et meie kui nähtavalt inimesed oleme nii inimlike kui ka inimväliste asjade muutlikud kogumid. Mateeriamass, milleks on inimkeha – aju ja närvisüsteem, luud ja elundid –, pole kunagi välismaailmast hermeetiliselt eraldatud, vaid suhestub kogu aeg toidu, õhu, metallplaatide, mikroobide ja muude asjadega, ilma milleta me ei saaks elada.“
Seega käib materialistlik perspektiiv kehalisuse ümberhindamisega käsikäes. Meie aistingutel ja tunnetel on materiaalne tagapõhi ja need hõlmavad nii inimlikke kui ka inimväliseid tegureid. „Näiteks helid on õhus edasikanduvad välised võnked. Lõhnad on inimvälised osakesed, mis sisenevad ninna. Sellised emotsioonid nagu kurbus või rõõm on lahutamatult seotud oma poorse füsioloogiaga, tingitud keemilistest ainetest veres ja närvide ergastumisest“ (Hazard 2013: 68). Koos neuroteadustega on see lähenemine avanud uusi väljavaateid emotsioonide ajaloo uurimisele (vt 7. ptk) ning ladunud vundamendi neuroajaloo valdkonnale (vt 11. ptk). Küsimuse all pole enam üksnes klassikaline probleem, „kuidas see tegelikult oli“, vaid ka „missugune see oli“ (Hunt 2009). Kui alles mõnekümne aasta eest oli ajalooteaduse üks olulisi märksõnu „ajalugu altpoolt“, siis nüüd on uue lööksõna staatusesse tõusnud „ajalugu seestpoolt“ (Burman 2012). Olgugi et koostöö neuroteadustega on ajaloolaste jaoks komplitseeritud, kuna need teadused on pidevas muutumises ja ühel hetkel valitsevad ideed lükatakse järgmisel hetkel kõrvale, ei tohiks koostööd vältida. Vastupidi, neuroteadlaste ideid tuleks võtta kui inspiratsiooniallikat, mitte kui kategoorilisi argumente (Mandressi 2011; Becker 2012; vrd Kleinberg 2016).
Arutlused ajaloo uutest suundadest: käesoleva raamatu põhjendus
Ajalooteadus on käesoleval sajandil läbi teinud mitmeid muutusi. Esile on kerkinud uued uurimisvaldkonnad, uued teemad, uued epistemoloogilised platvormid. Kui 1990. aastatel domineerisid veel jutud ajaloo „kriisist“ (Scott 1989; Noiriel 1996; Fahrmeir 2003), siis uus sajand on olnud tunnistajaks taastuvale optimismile ja järjest enamatele silmapiiril terendavatele võimalustele. Kui Prantsuse ajaloolane ja kirjastaja Pierre Nora asutas 1980. aastal uue intellektuaalse kuukirja Le Débat, õigustas ta nimevalikut esimeses numbris sõnadega „Le débat, parce qu’il n’y en a pas“ („Debatt, sest seda enam ei ole“). Käesolev köide sündis ositi samuti äratundmisest, et selmet esitada võidukas lugu ajalooteaduse üha uutest vallutustest uuel sajandil, on huvitavam uute arengute üle arutleda. Me oleme veendunud, et igasuguses akadeemilises valdkonnas on uurimistöö põhialuste ja perspektiivide üle peetava debati julgus ja intensiivsus tunnistus selle valdkonna elujõust.
Sellest tõdemusest lähtuvalt koostasime toimetajatena loetelu mõningatest uutest lähenemistest ajaloole, mida me soovisime siinsesse koguteosesse kaasata (loodetavasti pole vaja eraldi rõhutada, et see loetelu ei pretendeeri ammendavusele), ning palusime igal kaasautoril käsitleda võtmeprobleeme ja väljakutseid, millele ta sooviks selles konkreetses ajaloovaldkonnas tähelepanu juhtida. Ent kogu selle ettevõtmise eesmärk polnud lihtsalt pakkuda kasulikku ülevaadet ajalooteaduse uutest suundadest, vaid ka anda aimu käimasolevatest ajalooteaduslikest aruteludest, ajalooteadusliku meetodi kujunemisprotsessist. Seepärast järgneb igale peatükile kriitiline kommentaar, mille on kirjutanud teine sama valdkonna spetsialist, pakkudes teemale mõningaid alternatiivseid ja/või täiendavaid perspektiive. Peatüki lõpetab omakorda esimese autori lühike vastus kommentaarile. Kuigi see kindlasti ei anna tulemuseks kõikehõlmavat portreed praegustest ajalooteaduslikest suundumustest ega neid ümbritsevatest vastuoludest, usume, et see aitab selgitada kiiresti muutuval historiograafilisel maastikul põhilisi pingekohti ja erinevaid nägemusi.
Me loodame, et selle raamatu uuenduslik formaat, mis on mõnevõrra inspireeritud Tim Ingoldi (1996) toimetatud koguteosest „Key Debates in Anthropology“, aitab paremini kui ükski teine saada lugejal aimu nüüdisaja ajalooteaduslikku mõtet valitsevatest põhiteemadest ja võimaldab mõista probleeme, mis on ajalooteaduse teoreetilises ja metodoloogilises päevakorras parajasti esiplaanil. Kuigi meie eesmärk on olla võimalikult laiahaardeliseks teejuhiks tänapäeva ajalookirjutuse juurde, oleme sihilikult seadnud raamatule mõned olulised ajalised ja ruumilised raamid. Ajalises mõttes otsustasime keskenduda ajalookirjutuse arengusuundadele alates 1990. aastatest (võttes ühtlasi arvesse tõsiasja, et eelmine säärane ettevõtmine, Peter Burke’i toimetatud „New Perspectives on Historical Writing“ ilmus 1991. aastal). Ruumilises mõttes eelistasime keskenduda peamiselt Lääne ajalookirjutuse uutele suundadele, innustades kaasautoreid samal ajal lisama oma tekstidesse võimalikult palju võrdlevat ja globaalset perspektiivi. Meil on väga hea meel, et oleme toonud kokku tõeliselt rahvusvahelise autorite kollektiivi rohkem kui kümnest riigist ja mitmest põlvkonnast, mis lubab loota, et see raamat pakub piisavalt esindusliku läbilõike tänapäeva Lääne ajalookirjutuse olulisematest traditsioonidest.1
VIIDATUD KIRJANDUS
AHR Roundtable 2014. ‘Introduction: History Meets Biology. – American Historical Review 119, 5, 1587–1607.
Anderson, S. F. 2011. Technologies of History: Visual Media and the Eccentricity of the Past. Hanover, New Hampshire: Dartmouth College Press.
Andrade, T. 2010. A Chinese Farmer, Two African Boys, and a Warlord: Toward a Global Microhistory. – Journal of World History 21, 4, 573–591.
Armitage, D. 2012. ‘What’s the Big Idea? Intellectual History and the Longue Durée. – History of European Ideas 38, 4, 493–507.
Armitage, D.; Guldi, J. 2015. Le retour de la longue durée: une perspective anglo-americaine. – Annales. Histoire, Sciences Sociales 70, 2, 289–318.
Ashcroft, B.; Griffiths, G.; Tiffin, H. 1989. The Empire Writes Back: Theory and Practice in Post-Colonial Literature. London, New York: Routledge.
Assmann, A. 2013. Ist die Zeit aus den Fugen? Aufstieg und Fall des Zeitregimes der Moderne. München: Hanser.
Assmann, J. 1997. Moses the Egyptian: The Memory of Egypt in Western Monotheism, Cambridge MA: Harvard University Press. (ee: Egiptlane Mooses: Mälestus Egiptusest lääne monoteismis. Tlk K. Hein. Tallinn: Varrak 2017).
Auslander, L. 2005. Beyond Words. – American Historical Review 110, 4, 1015–1045.
Ayers, E. L. 1999. The Pasts and Futures of Digital History. http://www.vcdh.virginia.edu/PastsFutures.html (20.12.2017).
Baratay, É. 2012. Le point de vue animal. Une autre version de l’histoire, Paris: Seuil.
Becker, P. 2012. History and the Neurocentric Age. – E. Russell (ed.), Environment, Culture, and the Brain: New Explorations in Neurohistory. RCC Perspectives 6, 69–73.
Berger,
