suurt kasvu onupoeg oli mul alati silma peal hoidnud. Tema ja ta naine Khaki jäid minu juurde ka siis, kui kõik teised olid selja pööranud. Ma olin ühel õhtupoolikul täiesti jokkis ja pöördes, aga ma mäletan, kuidas Graham noomis Khakit selle eest, et too oli mulle raha andnud, kuigi me kõik teadsime hästi, mis ma selle rahaga teen. Khaki, kes oli peaaegu sama söakas kui vana pöörane preili Pat meie treilermajade platsil, vaatas Grahamile otsa ja sisistas: „Ma tean, mida tähendab kaotada kõige tähtsam inimene oma elus. Ta saab sellest aru, kui asjad temaga korda saavad ja ta valmis on.“
Khaki esimene abikaasa suri narkotsi tõttu, andis otsad seal Wall Streeti börsisaalis, umbes nii, nagu mulle oleks meeldinud joomisesse surra.
Graham lausus väga vaiksel sosinal: „Kui ta end varem ära ei tapa.“
Khaki ahmis õhku. Ta polnud veel aru saanud, et mina ja tema abikaasa olime üks ja seesama – ja Khaki aitas mul teha seda, mida Graham oli teinud. Ja ma armastasin teda selle eest tol päeval, nagu oleks ta tuletõrjuja, kes päästis mu kassi puu otsast.
Graham ajas mind kohe täitsa segadusse, kui ütles: „Tundub, nagu sa vajaksid kohta, kuhu oma uus kodu parkida.“
Ma noogutasin ja krimpsutasin nina. „Üks mu võõrutusravi eesmärk oli saada treileripargist välja, lõplikult.“ Tony, kes oli töötanud selles töökojas praktiliselt ajast, mil see avati, silmitses mind üsna vaenulikult. Nii et ma ütlesin: „Ma ei mõelnud midagi halba.“
Ta kehitas õlgu ja libistas end samasuguse valge 1998. aasta Oldsmobile’i alla, millega mu ema varem sõitis.
Graham noogutas ja ütles: „Mul on mõne aakri suurune maatükk maja lähedal, millel ei taha mitte midagi kasvada. See on sinu päralt, kui sa tahad.“
Ma ahmisin õhku. Me oleksime võinud istuda Rickyga aiatoolidel, hoida teineteisel käest kinni ja lasta pilgul puhata puudel, grillida õues, võib-olla saada isegi lapse või kaks. Pole oluline, et see kujutluspilt eeldas, et Ricky peaks käituma nagu tema meeldiv, inimlik „mina“ piisavalt kaua, et see teoks saaks. „Ära nüüd arva, et ma ei ole tänulik. Me maksame renti ja kõik mis vaja.“
Graham kohendas oma kauboikaabut ja ütles: „Tead mis. Sa varusta meid vanaema murakamoosiga, mis mulle nii väga maitseb, ja me oleme tasa.“
Raputasin pead, mõeldes isale ja sellele, kuidas ta iialgi armuande vastu ei võtnud. „Graham, kas sa oled jälle viskiga maiustama hakanud?“ küsisin. „Sellega ei saa ju kuidagi tasa.“
Graham naeratas mulle oma põgusat naeratust, kui ta põsele tekib lohuke, mis kõigil tüdrukutel keskkoolis jalad nõrgaks võttis ja pani nad kõik Khakit vihkama, kui Graham piigat nagu retriiver parti taga ajas. Ta ütles: „Sa tead küll, kui palju ma moosi söön.“
Ma mõtlesin sellele ja mind polnud vaja pikalt veenda, et ma nõusse jääksin. Ma ei teadnud, kui palju peab emps pingutama, et taas kaineks saada, ja kui kaugele peab pudel ta rõduservast kukutama, enne kui ta selle jalaga eemale lööb.
Minu jaoks oli see tõsine pingutus. Alles siis, kui ma ärkasin treileripargis ilma kingade ja rahakotita, nägupidi omaenese okses, omamata vähimatki aimu sellest, mis oli juhtunud eelmisel õhtul, tundsin, et olen jõudnud põhja. Või siis umbes nii, nagu tookord väikese tüdrukuna rannal, kui põhjahoovus mind vabaks lasi. Ja mind kanti kaldale.
Khaki
PÄÄSTEMEESKOND
Üks minu lemmikruume nendest, mis ma üldse olin kujundanud, pandi sisse mu esimesse kohvilauaraamatusse. See oli kohmakalt kujundatud vannituba, kus ma paigutasin – aastaid enne seda, kui see sai populaarseks ja enne seda, kui ma olin seda Verandas3 näinud – uhke antiikse küünisjalgadega vanni keset ruumi. See oli midagi sellist, mida ma polnud eales oodanud.
Ka lapsendamist polnud ma eales ette näinud. Aga ega ei olegi võimalik teada, kuidas su elu kulgema hakkab, enne kui sa seda elama hakkad.
Ma tunnen mõnikord süümepiinu selle pärast, kuidas see kõik juhtus, enda osaluse üle selles, kuidas su lihane ema sinust loobus. Aga siis tõrjun ma need mõtted kõrvale, sest kui ma poleks olnud õigel ajal õiges kohas, kui ma poleks teinud seda, mida tegin, siis ei saaks ma ärgata igal hommikul beebimonitorist kostva armsa kudrutamise peale või näha sind rõõmsalt naermas, kui ma su tuppa sisse astun. Ja seetõttu ma tean, et kõik läks nii, nagu minema pidi.
Aga ma ei unusta kunagi seda päeva, kui Jodi tuli minu juurde, pea longus, silmad punased ja paistes, ning küsis kõige ängistavamalt vaikse ja kurva häälega, mida ma eales kuulnud olen: „Kas sa saad mulle natuke raha laenata?“
Praegu kõlab see kohutavalt, aga tol hetkel tundsin et mõneti häirituna. Mul oli planeeritud kokkusaamine oma disainifirma juhi Annaga. Ja ma oli üleni hõivatud kolme äärmiselt nõudliku sisustusprojektiga, ma töötasin oma uue raamatu turunduskavaga, ma pidin lõpetama blogipostituse ja pidin kohtuma Danieliga, minu New Yorgi antikvariaadi mänedžeriga, et üle vaadata, mida mul on vaja selle nädalalõpu oksjonitelt osta. Ja Alex oli ema ja isa juures ainult kolmeks tunniks. Pole vaja öeldagi, et iga sekund oli hoolikalt arvel.
Ent sellest hoolimata tõin ma Jodi peauksest sisse ja istusin tema kõrvale diivanile, võtsin tal käest kinni, vaatasin sügavalt ta vesistesse silmadesse ja mu mõte liikus esimeses loomulikus suunas. „Oh, Jodi, sa siis jood jälle?“
Ta raputas niimoodi pead, nagu nõuaks see kerge liigutus kogu ta kõhnas kehas peituvat jõudu. Ma silmitsesin teda, tema helepruune, näole vajunud salkus ja rasvaseid juukseid, tomatikastmeplekilist sviitrit ja kulunud teksapükse, mille rebendid ei olnud teadlik stiilielement. Mu silme ette kerkis nägemus õnnetust armsast Jodist, kes põlvitab maas ja kulutab seda püksiriiet ja palvetab kogu aeg, et jumal annaks talle teistsuguse elu.
„Ma laenan sulle hea meelega raha,“ alustasin aeglaselt. „Ja ma ei püüa sind kohelda nagu last. Aga ma ei saa anda sulle raha, kui ma ei tea, milleks sul seda vaja on.“ Ma mõtlesin eelmisele korrale, kui Jodi hädast välja aitasin, Grahami etteheitvale jutlusele, millest ma olin kindel, et see ei lõpe kunagi. Mu abikaasat lõbustasid harilikult minu veidrused ja ma igatsesin seda näoilmet, kui ta vaatas mind nii, nagu oleksin ma ainuke olevus maailmas, kellel on tähtsust. Ta noomis mind ainult siis, kui asi oli tõsine. Ja ta suhtus väga tõsiselt sellesse, et mitte iialgi ei antaks raha alkohoolikule.
Mööda Jodi põske veeres alla üks rasvane pisar, aga ta pühkis selle kiiresti ära ja ütles: „Ma pean tegema abordi. Mul pole selleks raha ja treilermaja eest tuleb ka maksta.“
Ma nõjatusin seljatoele ja hingasin sügavalt sisse. Mu esimene mõte oli: miks tema ja mitte mina? Aga ma võtsin end kokku. Ma teadsin täpselt, mis seisus ta oli, sest ma ise olin olnud samas olukorras mõni aasta varem, vahetult pärast mu esimese abikaasa surma. Loomulikult ei kaalunud ma aborti samadel põhjustel nagu Jodi. Ma lihtsalt kartsin. Kartsin olla lesestunud ema. Kartsin olla üksi. Kartsin surma ja seda, et minust jääb maha orb. See oli taoline hirm, mis äratab su öösel üles ega lase rahuneda nagu pidžaamapeol viimasel ärkvel tüdrukul, kes on suhkrust ja hirmujuttudest üles keeratud. Osa minust tahtis Jodile öelda, et mul on kahju, anda talle raha ja minna oma päevaga edasi. Osa minust teadis, et üheksateistaastasena ja taastuva alkohoolikuna, kes saab miinimumpalka, on tema ja ta lapse tulevik trööstitum kui vaestehaigla patsiendil.
Aga teine osa minust teadis, kuidas Alexi saabumine oli hajutanud mu mustvalge elujoonise kohal luuravad hallid pilved ja asendanud
