päeval New Yorgis ja Jane’ist, nõustajast, kes oli aidanud mul mõista, et ma peaksin vähemalt kaaluma teisi võimalusi. Ma rääkisin talle, kuidas ma nägin esimest korda ultraheliekraanil Alexit oma kõhus võpatamas, ja ma mõistsin, et ma pole lihtsalt lesk ja ma pole täiesti üksi. Ma rääkisin sellele teismelisele, keda ma ei tundnud palju rohkem kui pangatellerit, oma varjatuimast, süngeimast saladusest, kohutavast tõest, mida olin jaganud ainult Grahami ja parimate sõbrannade Stacey ning Charliega.
Ma valasin oma hinge elutoa vaibale nagu purgitäie Carpet Freshi. Ja ma sain tema tühja, ükskõikse pilgu järgi aru, et ta on nii sügaval oma eluvulkaani purskest tekkinud tuhakihi all, et ta lihtsalt ei kuule mind.
Seetõttu ma ütlesin: „Jodi, ma pean sulle ütlema: ma olin oma elu kõige hullemas ja sügavamas augus ja see laps oli päästemeeskond, kes tuli mind välja tõmbama. Ma ei tea, kuidas ma oleksin hakkama saanud ilma temata, sest tema andis mu elule mõtte.“
Ta näoilme muutus. „Ricky jättis mu maha.“
Ma noogutasin pühalikult, ent mõtlesin endamisi, et tõenäoliselt on see parim asi, mis selle noore naisega eales juhtuda sai. Aga ma ei öelnud seda loomulikult välja. Selle asemel küsisin vaikselt: „Kas ta lapsest teadis?“
Ta noogutas, nagu hakataks teda elushoidmise aparaatidest lahti ühendama ja ees on viimane hingetõmme. Ma teadsin, mida ta tunneb. Ma mäletasin seda väsimust, mis imbub läbi su organite ja poeb luudesse, seda kurbust, mis haarab su teadvuse ning võtab niimoodi võimust, et sa ei usu, et sa pääsed veel kunagi tagasi sinna, kus naeratus võib tantsida su huultel või naer kõdistada kurgulage.
„Tundus, et tal ei olnud kogu selle asja vastu midagi. Aga ta ei ilmunud eile hommikul mu arsti vastuvõtule. Ja ta ei tulnud eile ööseks koju. Ja ta pole terve tänase päeva siia tulnud.“
Tahtsin öelda Osavalt tehtud. Aga pole võimalik panna kedagi nägema, kui kohutav tema partner on, kui ta on armastusest pimestatud, ükspuha kui mõtlematu see armastus on. „Kas ta ei kao nõndamoodi vahel ka niisama ära?“ küsisin.
Lõpuks nõjatus ta siidist kattega diivani seljatoele, vaikis hetkeks ja silmitses oma jalgu. Seejärel ütles ta murduva häälega: „Seekord lahkus ta igaveseks.“
Ma tahtsin talle öelda, et igaveseks lahkuma tähendab suremist, nagu mu abikaasa Alexi puhul. Lahkumine igaveseks ei tähenda ringi tuuritamist masinaga, mille eest su rase tüdruksõber maksab oma raskelt teenitud rahaga. See ei tähenda õllepurgi pigistamist, teine käsi roolil, ega tühjade purkide aknast autokasti loopimist – ja kui sul on väga-väga vedanud, siis purjus tüdrukut, kes ei saa arugi, milline väärtusetu sitapea sa oled. Aga ma mäletan, mis tähendas olla üheksateistkümnene. Ma mäletan seda lootust ühest armastusloost, mis pani sind uskuma, et koletis muutub printsiks, kui sa vaid ootad veel natuke. Loomulikult oli ta sitapea, aga ta kavatses muutuda sinu pärast.
Ma olin juba küllalt kaua vait olnud ja seepärast ütlesin toonil, mida pidasin julgustavaks: „Kullake, ma arvan, et sa kasvataksid seda last üksinda paremini kui koos temaga.“
Ta raputas pead. „Minu kätte ei saa last usaldada.“
Ma kallutasin pead, kohendasin raamatuid peegelplaadiga kohvilaual ja märkasin, kuidas mu teemantsõrmus läigatas peegelduses.
„Ma arvan, et sinust saab suurepärane ema. Miks ei saa sinu kätte usaldada su enda last?“ Ta raputas taas pead. Ma lisasin: „Ma tean, et sa oled noor, aga sa oled nutikas ja ambitsioonikas.“ Ma nõjatusin tagasi seljatoele, naeratasin ja masseerisin julgustavalt ta käsivart. „Taeva pärast, sa oskad vahetada autorehvi kiiremini kui mõni maanteepatrull.“
Ma arvasin, et see toob ta näole naeratuse, ent selle asemel nägin mööda ta selga üles jooksvat külmavärinat. „Mis siis, kui ma jälle jooma hakkan?“ sosistas ta, nagu kardaks, et emailkattega lambid võiks teda kuulda ja edasi rääkida.
Ja just sel hetkel sain ma aru: ma võisin püüda võrdsustada meie kahe olukordi ükskõik kuidas, aga need ei saa kunagi olema täpselt samasugused. Sest sõltuvus on jõud, mille kohta ma võin lugeda, kuulda või mõtiskleda, aga mida ma – olgu issand kiidetud – ei saa kunagi tõeliselt mõista.
3 Veranda – elustiili ajakiri.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
