Öölaulik. Johanna Mo

       www.eestiraamat.ee

       www.facebook.com/Eesti Raamat

       Mikale

       Viimane päev

      Neli sammu, ja ta pöörab jälle ringi. Ta ei söanda usaldada vaikust oma selja taga. Ainsaks heliks on ritsikate sirin. Mootorimüra on kadunud. Ei ühtki lindu. Ta tunneb puudust öölaulikust. Kiiretest kõrgetest nootidest, mis ööpimeduse eemal hoiavad.

      Vari teeserval paneb ta võpatama, murdunud ribi tulitab valust.

      Kõigest põõsas.

      Pimedus on täis varje, kes ümber tema tantsu löövad – üha kiiremini, üha lähemal –, ja hingamine muutub raskeks. Võib-olla on ribi kopsu vigastanud.

      Lõpuks näeb ta valguskuma. Täpikest, mis aegamisi nelinurgaks kasvab. Pea taob ning iiveldus tuleb ja läheb, pannes valgustäpi silme ees võbelema. Ta püüab hoida silmi sellel. Sinna peab ta jõudma.

      Jalad nõtkuvad ja ta vajub põlvili. Pehmendab kukkumist kätega. Midagi hapukat kerkib hoogudena ta suhu. Nagu suruks keegi rusikat ta rindu ja keeraks seda ringi.

      Sinna jääda oleks nii ahvatlev, aga ta on juba nõnda lähedal.

      Ta upitab end püsti ja koperdab edasi. Selja taga krõpsatab miski. Sammud? Ei, ei saa olla – see pidi olema mõni loom. Ta tajub valgusvihus liikumist ning peatub. Silmad näevad, kuid nähtu ei taha kohale jõuda.

      Miks?

      Küsimus tirib teda maasse ta jalge all. Kõik on kokku varisemas.

      1. peatükk

      Hanna Duncker kõndis mööda kruusast rada sepistatud raudväravani. See protesteeris avamisele kriuksumisega. Vajalike tööde nimekiri hakkas pikaks venima. Juba kuu aega oli möödas sellest, kui ta kolis sellesse helesiniste nurkadega valgesse puumajja. Maja ei küündinud viiekümne ruutmeetrinigi ning paiknes Kleva küla serval. Üles kasvas ta teisel pool Ölandi saart, idakaldal, ent sinna naasmine ei tulnud kõne allagi. Seal oleks ta vaid Lars Dunckeri tütar.

      Möödunud sügisel oli Lars end surnuks joonud. Just üksipäini lapsepõlvekodu tühjendades mõistis Hanna, mida tahab. Silla ületamine esimest korda pärast nii paljusid aastaid oli tekitanud tohutut igatsust. Igatsust kõige järele, millest ta oli Stockholmis puudust tundnud. Tema koht oli Ölandil.

      Nii palju tööd nõudva maja ostmine polnud kuigi läbimõeldud otsus, ent see oli olnud parim nendest pakkumistest, mida ta endale lubada sai. Kui ta juba ära otsustas, ei jätkunud tal enam kannatust kauem oodata. Kolme nädalaga oli ta maha müünud oma eluaseme Bagarmossenis, ostnud maja ja hankinud uue töö.

      Alles pärast seda oli ta helistanud Londonisse vennale, Kristofferile, kes reageeris umbes nii, nagu ta oli oodanudki.

      „Sa oled peast põrunud,“ karjus too.

      Pärast seda polnud nad Kristofferiga omavahel rääkinud. Eks ta oli ise ka omajagu õelusi öelnud, nii palju viha oli paisu taha kogunenud. Et vend polnud isegi matustele tulnud. Et ta oli jätnud kogu praktilise poole, asjaajamise pärandiga ja nende lapsepõlvekodu tühjendamise õe kanda. Nende vanusevahe oli vaid üks aasta. Mingitel aegadel olid nad olnud peaaegu kaksikud.

      Juba esimesel hommikul uues majas oli Hanna sisse seadnud rituaali. Jalutada seitsesada meetrit alla Kleva randa. Umbes viiekümne meetri kaugusel möödus ta Ingridi hallist kivimajast, mis oli tema omast kindlasti kaks korda suurem.

      Sel hommikul istus Ingrid oma aiakiiges, silmad kinni. Juuksed hõbehallid, nahk kortsuline. Tekk jalgadel. Sarnasus Hanna vanaemaga oli jalustrabav. Just niimoodi veetis vanaema oma päevi nüüd, mil unustus ta enda rüppe oli võtnud.

      Hanna püüdis mööda hiilida. Hetkel polnud tal tuju kellegagi rääkida. Isegi mitte Ingridiga.

      Ingrid avas silmad ja sarnasus oli hetkega kadunud. Tema silmad ei olnud rohekashallid nagu vanaemal, nendest vaatas vastu kohalolu. Arvatavasti oli ta õues vaid selleks, et Hanna ära oodata. Teisele poole, kus laiusid sirged põllusiilud, avanes ilusam vaade – siinpool oli kõigest muhklik maalapp, mis nähtavasti peagi eluasemeid täis ehitatakse. Kuid Ingridile pakkusid naabrid suuremat huvi kui loodus.

      Tekk libises jalgadelt, kui Ingrid püsti tõusis ning paar sammu tegi.

      „Tere,“ ütles ta. „Tähtis päev.“

      Hanna noogutas. Oli tema esimene tööpäev uurijana Kalmari politseis. Seal hakkab ta töötama raskete kuritegudega Kalmari läänis, mille alla kuuluvad Smålandi idaosa ja kogu Öland. Et töö algaks nii sujuvalt kui võimalik, oli ta uus ülemus Ove Hultmark leidnud, et ta võiks alustada kolmapäevasel päeval.

      Miks ta, arvestades nende ajalugu, Hanna tööle oli võtnud? Hannal oli seda praeguseni raske mõista ja see tekitas mingit vastumeelsust: nagu oleks selles midagi, millest tema aru ei saa.

      „Ära mõtle asju keeruliseks, küll näed, kõik laheneb,“ ütles Ingrid.

      Asjade keeruliseks ajamine oli kõige hullem asi, mida Ingrid teadis.

      Paar päeva pärast seda, kui Hanna oli sisse kolinud, koputas Ingrid ta uksele, käes purgitäis äsja küpsetatud kuivikuid. Hanna oli püüdnud jutuajamiseks uksele jääda, kuid Ingrid oli end ise sisse kutsunud ja palunud kuivikute kõrvale teed. Musta teed ilma igasuguste lillede ja veidrusteta. Ja kui ta siis segadust märkas, turtsatas: „Nii et see on see, mida sa ei tahtnud, et ma näeksin?“

      Selline otsekohesus purustas Hanna müürid. Vanaema oleks olnud täpselt samasugune ja ilma temata poleks Hanna ilmselt toime tulnud.

      Mõne minutiga oli Ingrid andnud ülevaate oma elust. Et ta perekonnanimi on Mattson. Et ta sünnitas kolmekümne kuue aastaselt poja pärast aastatepikkust soovi last saada. Et poeg peab talu, mille Ingrid päris oma isalt. Et Ingridil on kolm lapselast, kaks vanemat õpivad Linköpingi ja Umeå ülikoolis, kõige noorem on üheteistaastane Downi sündroomiga pesamuna. Et Ingridil on probleeme ühe puusaga. Otse pärimise peale oli Hanna öelnud oma perekonnanime.

      „Oled sa tolle Larsi tütar?“ oli Ingrid küsinud.

      Hanna noogutas, ja pärast seda nad sellest enam ei rääkinud. Ent hetkeks oli Ingridi pruunides silmades kaastunne. Vahest peaks Hanna

Скачать книгу