on kolmapäev,” ütles Ingrid. „Siis sõidan ma ikka bussiga Mörbylångasse ja annan ühe seeria sisse.“
„Hobuste võiduajamine,” lisas Ingrid, nähes Hanna juhmi näoilmet. „Täna on V64.“
Hanna palus end vabandada, et tal on aja peale minek, ja astus edasi Kleva rannatee poole. Lühikese teelõigu kõrval mereäärse rajani paiknes esialgu vaid kaks maja. Ühes elas lastega perekond. Teine paistis olevat tühi. Võib-olla kasutati seda suvilana. Oma teisel külaskäigul oli Ingrid võtnud läbi kõik need Kleva elanikud, kes olid kuni kolmekümnesed, ent inimeste kohta rannatee ääres polnud tal kuigi palju rääkida. Kõige rohkem oli ta kõnelenud Jörgenist. Stockholmlasest, kes paari aasta eest koos abikaasaga siia kolis ja sestpeale kõige üle kaebas. Alates hobusitast tee peal kuni nendeni, kes oma maja käest lasevad.
„Pagana vinguviiul,“ ütles Ingrid. „Ma ei mõtlegi hästi töötavaid asju välja vahetada lihtsalt sellepärast, et mingi virisev mandrimees seda ütleb.“ Hoolimata Hanna aastatest pealinnas, pidas Ingrid teda saarlaseks. Ja Ingridi sõnul oli ta külas teretulnud. Ta on ju politseist.
Mere äärde viiv tee oligi Hanna jaoks Öland. Nöörsirge kruusatee, mida ümbritsesid viljapõllud. Silomaisi väikesed harali taimed ja miski, mida ta ei tundnud. Kraavis kasvav umbrohi oli nii kõrge, et varjas madala kiviaia peaaegu täielikult. Mõnesaja meetri kauguselt paistsid puud kui lubadus millestki helgemast. Nende taga laius Kalmari väin.
Aeglaselt tulid puud ikka lähemale ja väetisehais taandus mändide ja adru lõhna ees. Hanna kallutas pead tahapoole ning lasi tuulel oma nägu kõditada. Ta oli sellest puudust tundnud. Stockholmis elas ta viiekorruselises majas kitsastes tingimustes inimeste seas, kellest ta tuhkagi ei teadnud. Siin sai hingata.
Veel mõni samm, ja väin hakkas puude vahelt sinise laiguna paistma. Laik kasvas iga sammuga. Kruusatee viis üle tillukese parkla. Hanna jättis supelranda minemata, jalutas põiki üle parkimisplatsi ja pööras lõuna poole. Rannahooaeg ei olnud küll veel kätte jõudnud ja oli varajane hommikutund, kuid kedagi kohata ta ei tahtnud.
Talle tuli vastu vanem mees labradoriga ja Hanna noogutas tervituseks.
Äkki peaks endale koera võtma. Päevasel ajal viibiks ta muidugi eemal, kuid Hanna aimas, et Ingrid vaataks koera järel hea meelega. Kaheksakümne ühe aastase kohta oli ta vägagi kõbus. Puusaprobleem oli vaevu märgatav.
Aga ei. Hannale ju ei meeldinudki koerad. Pealegi ei olnud üksindus siin Ölandil nii silmatorkav, kuigi ta polnud kellegagi peale Ingridi tegelikult rääkinudki. Stockholmist ei pidanud ta kellegagi ühendust. Fabianiga kohe kindlasti mitte.
Hanna astus mööda matkarada, jäi siis seisma ning silmitses Kalmari väina. Hingas sisse adru ja soola hõngu. Tuul oli männid maismaa poole painutanud. Ta kõrval seisis tagurpidi pööratud aerupaat. Valge värv oli kiilult maha kulunud. Tegelikult eelistas ta vaadet teisele poole. Veele, mis sai kokku horisondiga ega paistnud iial lõppevat. Merele, nagu ida pool öeldi. Läänemerele. Siin paistis teiselt poolt Mandri-Rootsi. Ingrid polnud ainus, kes leidis, et probleemid tulevad põhiliselt sealt, ja kasutas sõna „mandriinimene” sõimusõnana. Hanna reageeris sellele esimest korda siis, kui luges pärast koju jõudmist Ölandsbladetit. Neljandal leheküljel oli kaks nupukest toime pandud kuritegude kohta ja mõlemal juhul oli kurjategijatena osutatud just mandriinimestele.
Teda tabas igatsus. Selle tunde järellaine, mis oli teda haaranud sügisel üle silla sõites. Vajadus elu järele, mis teda järk-järgult ei lämmataks.
Viimati tundis ta end õnnelikuna ühel päeval kaheteistkümneaastasena.
Sõrmed pugesid pusakäistesse jopevarrukas. Tillukest tätoveeringut polnud vaja näha, et selle olemasolu ja lähedust tunda.
Ta pulss oli nende mustade triipude all kui värelev linnusüda. Tätoveeringu puudutamine rahustas teda alati.
Et õigeks ajaks politseimajja kohale jõuda, pidi Hanna nüüd tagasi pöörduma, ent ta ei suutnud end veel selleks sundida. Esiteks pidi ta kokku saama Ove Hultmarkiga, seejärel osalema hommikusel koosolekul. See oli esimene asi, mis temas pabinat tekitas. Viimati selle mehega vastamisi istudes oli tema üheksateistkümnene ja Ove esitas küsimusi isa kohta. Asjade kohta, mida väitis isa teinud olevat.
Sa oled peast põrunud.
Jälle need Kristofferi sõnad, mis torkisid ja segasid. Kahtlused, et vennal oli ilmselt olnud õigus. Kui ta nuuksudes vahetult enne kõne katkestamist oli öelnud:
„Sa ei adu, mille sa kõik üles keerad. Sa rikud kõik ära.“
2. peatükk
„Hommikusöök,“ hõikas Rebecka Forslund, koputades uksele otse ükssarviku pildi all, mille Molly oma vanemale vennale joonistanud oli. Paratsetamool oli peavalu tasaseks tuikamiseks taandanud, ent iiveldus ei tahtnud järele anda. Ta oli öösel vaevu sõba silmale saanud. Kehast taanduv alkohol muutis masenduse vaid hullemaks. Ta oli püüdnud liikumatult lebada, et mitte Petrit häirida, kuid tõusis öösel, päeva esimestel tundidel voodist ja käis kuuma duši all. Seejärel puges ta tagasi voodisse. Kui Petri äratuskell helises, teeskles ta magamist. Ärkvelolekust hoolimata oli raske tõusta, kui ta enda äratuskell helisema hakkas. Joel vihkas hommikust stressamist ja talle ei meeldiks, kui ta äratatakse alles siis, kui bussi väljumiseni on vaid pool tundi. Kolmapäeviti algasid tunnid alles kell üheksa.
Rebecka ei hakanud vastust ära ootama, kui Joeli ukse lahti tegi. Poiss võis magada ükskõik millise müraga. Mõni öö tagasi oli Gerdi garaaž maha põlenud. Tuletõrjujad olid sireenide huilates kohale sõitnud ja Joel oli Gårdbys vist ainus, kes üles ei ärganud. Õnneks ei olnud tuli edasi levinud.
Toas lõhnas higi, hormoonide ja selle jubeda viiruki järele, mida poiss muudkui põletas. Rebecka astus akna juurde, tõmbas ruloo üles, avas akna ja hingas ahnelt jahedat õhku. Elu teismelise lapsega polnud selline, nagu ta oli eeldanud. Ta ise oli oma ema peale karjunud ja teda asjadega loopinud. Muidugi olid Joelil tujud, kuid tema tõmbus pigem endasse. Võis istuda tundide kaupa visandiploki kohal või arvuti ees. Tegi peaaegu alati, nagu kästi. Rebecka pidi harva tema kallal võtma pesu pärast põrandal või lohakuse tõttu õppimises. Sellegipoolest valdas teda mure, et poiss jääbki koju istuma. Et ta ei saa maailmaga hakkama. Pimedus poja sees hirmutas teda.
Rebecka pööras ringi ja läks hetk aega, enne kui ta mõistis, mida näeb. Voodi oli tühi. Kokku kägardatud must tekk oli keset voodit hunnikus, aga nii oli see põhimõtteliselt alati. Ta ei tahtnud lastele kehtestada teisi reegleid kui neid, mille järgi ise elas. Kuna ta oli kuulnud, et lestalistele meeldib tegemata voodites vähem, tegi ta voodi ära ainult külaliste tuleku ajaks.
Mõtted olid otsekohe tagasi eelmises õhtus. Nad olid käinud Gabrieli ja Ulrika juures grillimas. Tavaliselt nad argipäeviti väljas ei käinud, aga Gabriel sai neljakümneseks, Ulrika oli talle hirmkalli grilli ostnud ja kutsunud neid seda sisse õnnistama.
Gabrieli meenutamine pani ta hetkeks tarduma, ent ta peletas mõtte mehest eemale. Temale mõtlemine tegi liialt haiget. Joel oli Molly koju viinud ja tüdruku kella üheksa ajal magama pannud. Kui Rebecka ja Petri mõne tunni pärast tulid, oli ta mõlema lapse ust paotanud ja näinud, et nad olid voodites. Ta polnud näinud mitte ainult Joeli kõhna keha, vaid ka poisi tumedat juuksepahmakat. Kuid nüüd oli Joeli tuba tühi. Mida see peaks tähendama? Joelil polnud kombeks öösiti minema joosta. Iseäranis mitte nädala sees.
Rebecka läks alla kööki tagasi, aga mure muudkui kasvas. Molly tunnetas
