Nagu selgitaks elukohavalik, miks nad Kristofferiga teineteisest kaugenenud olid. Ove oli ka Kristofferi üle kuulanud. Rohkem kordi kui teda, kuna vend polnud püüdnud samavõrra koostööd teha kui tema. Ove naelutas oma pilgu temasse. Lasi lahti alles siis, kui Hanna sundis end sellesse vaatama. Mees küünitas oma koti poole, võttes sealt telefoni, mille ulatas koos uksekaardi ja mingi paberiga Hannale.
„Siin on uksekaart, töötelefon ja sisselogimiskoodid. Muuda parool kohe ära.“
„Muidugi,“ vastas Hanna.
Sõnavalik oli igatahes entusiastlikum kui ennist öeldud „okei“.
„Ja teenistusrelv?“
„Selle ajame pärastlõunal korda.“
Ove võttis lonksu teed.
„Ohver on kindlaks tehtud,“ jätkas ta. „Tal olid kaasas nii pangakaart kui ka raamatukogu laenutuskaart, mis kuuluvad viieteistkümneaastasele Joel Forslundile. Me võrdlesin neid hiljaaegu tehtud isikut tõendava dokumendi fotoga ja see on kindlasti tema. Ta on pärit Gårdbyst.“
Jälle see Ove uuriv pilk.
„Kas see on probleem?“
Hanna raputas pead. Rohkem ta ei suutnud. Ta mõistis, et see oligi põhjus, miks Ove oli kohtuda tahtnud. Forslund polnud nimi, mille ta ära tundnuks, aga oli esimene tööpäev ja ta on sunnitud tagasi Gårdbysse sõitma. Kui ta sügisel oma lapsepõlvekodu ukse lukku keeras ja võtmed maaklerile ulatas, oli ta arvanud, et on selle paigaga lõpparve teinud.
„Joel Forslund oli olnud surnud juba mitu tundi enne ta leidmist. Seal viibinud arst ütles, et ohvril on koolnukangestus.“
Hanna mäletas, kuidas kriminalist oli poisi sõrmed lahti painutama pidanud, kuid ainsana kõlasid kõrvus Kristofferi sõnad:
„Sa oled peast põrunud. Sa rikud kõik ära.“
Ove võttis veel ühe paberi.
„Siin on andmed ta ema kohta, kellega ta koos elas, lisaks väikesele õele ja kasuisale. Teie Erikuga peate sinna sõitma ja talle teatama, võimalik, et ta üle kuulama.“
Alles autosse jõudes vaatas ta Joel Forslundi ema andmeid. Aadressi ja väljavõtet liiklusregistrist. Hanna vahtis pilti.
Tumepruune juukseid, mis nüüd ulatusid vaid õlgadeni, mitte taljeni. Silmi ja tillukest ülespidi nina, mis oli täpselt samasugune nagu kuusteist aastat tagasi.
Kõik ta ümbert kadus. Nagu oleks maa avanenud ja nii tema kui ka auto endasse neelanud.
Rebecka.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
