oli raske hinnata, ehk kolmteist või neliteist. Tal oli seljas suur kapuutsiga pusa ning ta toetus istuvas asendis vastu kive, kapuutsis pea vaid mõne detsimeetri kaugusel saksakeelsest infotahvlist.
Oli kohe näha, et teda oli pekstud. Üks kulm oli katki ja silm kinni paistetanud. Teine oli pooleldi lahti. Pusal oli kõhu peal suur vereplekk ja temast ligi meetri kaugusel vereloik.
Jah, kahtlemata oli siin tegu mõrvaga.
Hanna uuris ümbritsevat maapinda, lootuses näha relva, mida kindlasti kasutatud oli, kuid ei leidnud. Pilk jäi pidama poisi paremal käel. See hoidis midagi peos.
„Mida ta käes hoiab?“ küsis ta kriminalistidelt.
Kriminalistid pildistasid kätt, enne kui Hannal õnnestus sõrmed teatud pingutusega laiali painutada. See oli väike roosa närbuv lilleõis.
Viimane päev
Vandudes pistab Joel pöidla suhu ja imeb verd. Pagan, kuidas saab olla nii koba ja endale juustunoaga sisse lõigata?
Molly lõpetab hommikuhelveste liigutamise kausis ja vaatab teda üllatunult. Vahepeal oli neil köögis kokaraamatute riiulis tühi moosipurk, kuhu see, kes vandus, pidi oma sümboliga paberilipiku panema. Purk kadus siis, kui ema taipas, et tema vannub kõige rohkem. Peaaegu kõikidel lipikutel oli sinine rist.
Joel naeratab Mollyle. Mõnikord on tunne, et tüdruk on ainus, kes teda näeb. Ema koogutab Barometerni ajalehe kohal nagu ikka. Artiklis räägitakse mingist näitusest Kalmari kunstimuuseumis. Ölandsbladet käib ainult kolmel päeval nädalas, seega tellivad nad mõlemat ajalehte. Petri mõtted on üldse kuskil mujal. Ilmselt mõnel neist probleemidest, mis kõik remondi käigus välja on tulnud. Sel teemal jahvatas ta kogu eilse õhtusöögi.
Joel võtab võileivast suure ampsu ning tõmbab teksataskust mobiili. Hommikul ärkamisest peale on tal olnud raske hingata ja nüüd on ta, kurat võtaks, peaaegu nutma puhkemas. Tuleks Nadine’iga ühendust võtta.
Veri purskab üle hommikusöögi, saadab ta sõnumi.
Vastus saabub otsekohe: Kellel kellest küllalt sai?
Joel vaatab oma perekonda. Kaalub, kas mõelda välja tüli ema ja Petri vahel, ent see on liiga ebatõenäoline. Pealegi ei taha ta ära sõnuda. Jääda süüdi, kui midagi seesugust peakski juhtuma.
Juustunuga kaotas enesevalitsuse ja läks pöidlale kallale, vastab ta.
Nadine reageerib nutuse emotikoniga.
„Pane see käest,“ käsutab Petri.
Joel ohkab ja teeb, nagu kästud. Ta kasuisa võib talle tõesti närvidele käia, aga täna ei jaksa Joel näägutamist kuulata.
„Ma tahan endale hobust,“ teatab Molly rõõmsalt.
Võimalik, et tõkestamaks seda, mille õhust kinni püüdis. Kuueaastase kohta on ta uskumatult taibukas. Või nagu ta ise ütleb: peaaegu seitsmese. Kuigi ta sünnipäevani on aega üle viie kuu.
„Seda tahaks mina ka väga,“ ütleb Rebecka ajalehte kinni lüües. „Aga me ei saa seda endale lubada.“
„Aga kui saame?“
„Siis muidugi.“
Ohutu lubadus. Seda ei juhtu kunagi.
Petri tõuseb püsti ja pomiseb midagi selle kohta, et peab minema hakkama. Tema ainus panus köögi koristamisse on see, et ta tõstab oma puruse taldriku ja tühja kohvitassi tööpinnale. Mõnikord imestab Joel, mida ema temas näeb. Piiratumat inimest on raske ette kujutada. Valitsuse kohta toob ta alailma kuuldavale seisukohti, mis kõlavad haiglaselt konspiratsiooniteoreetilistena. Võib-olla on ta suisa flat earther, kes arvab, et maakera on lame.
Ema ohkab, pöörab lehte ja Joeli valdab tema vastu soe tunne. Kõige vastu, mis selles ohkes peitub. Ema on nii palju läbi elanud ja peab ikkagi vastu. Joel ütleb Mollyle, et too hambaid pesema läheks, ja hakkab lauda koristama, kuid ema peatab ta.
„Ma tegelen sellega pärastpoole. Sa pead bussile jõudma.“
Sama mõte, mis nii paljudel kordadel viimaste nädalate jooksul. Et ta peaks rääkima. Et ta enesetunne oleks siis parem. Ent kuidas? Kuidas panna sõnadesse see, et sa pole sugugi see, kelleks ema sind peab?
6. peatükk
Hanna lükkas Färjestadenis Södra Hamnplanil Fredriks Bröd & Bakverki kohviku ukse lahti. Ta sai tervitusega viimasel hetkel pidama. Saiakeste ees ei seisnud otsustusvõimetuna sugugi mitte Ove. Soeng ja teksatagi olid Hannat eksitanud. Ta vaatas aknast välja, aga Ovet polnud ka seal. Kas peaks midagi ostma või ootama? Ta ei teadnud, kas tal tuli enda eest ise maksta või mitte.
Mees, keda ta Oveks oli pidanud, lahkus nelja Kreeka pähkli kukliga. Noor tütarlaps leti taga pöördus Hanna poole ja too astus sammukese ettepoole, tellides kohvi ja juustuvõileiva. Hommikusöögiks oli ta võtnud kohvi ja kausitäie hommikusöögihelbeid piimaga, millest ta poole alles jättis, seega oli ta näljane.
Sees olid mõned lauad, ent kuigi ruumis valitses tühjus, otsustas Hanna võtta istet märkimisväärselt avaramas välikohvikus. Tal oleks lihtsam rääkida, kui teab, et keegi ei kuule. Õues olid toolidel fliistekid, kuid Hanna lõi neile käega. Taevas oli siin selgem kui Möckelmossenis, sooja pidi olema umbes viieteistkümne kraadi ringis.
Erik pidi Saksa turistid nende oma autos tagasi pansionaati sõidutama ja nad seal üle kuulama. Nad olid liiga vapustatud, et ise rooli istuda. Surnud poiss oli vaevalt see, mida nad oma puhkuselt oodanud olid.
Sadama poole kõndis noortekamp. Nad naersid, ja seltskonna ainus tüdruk heitis käega ühe poisi poole. Võib-olla oleks Hanna pidanud hoopis sisse jääma. Ta hakkas juba püsti tõusma, kui nägi Ovet teisel pool tänavat parklasse keeramas. Mees astus autost välja ja tõstis tervituseks käe. Närvitsemine pani Hanna põsed õhetama.
Ostnud tee ja maasikaviiludega martsipanilaevukese, tuli ka Ove välja ja võttis istet. Teksatagi, mida ta oli kuusteist aastat tagasi kandnud, oli vahetatud musta nahktagi vastu. Hanna hakkas andma ülevaadet, milline pilt Möckelmosseni puhkeplatsil oli avanenud. Kuulates haukas Ove martsipanilaevukesest piraka suutäie. Liivataigen pudenes talle sülle ja ta pühkis puru ära.
„Ma tean, et sa saad imehästi hakkama,“ kinnitas mees. „Ma tahtsin pigem kontrollida, kas sulle sobis, et sind kohe juurdlusse tõmmati. Ausalt öeldes tunnen ma sinu ees teatud vastutust.“
„Miks?“
„Sest mina võtsin su tööle ja … sellepärast, mis su isaga juhtus. Kõigest hoolimata olin mina see, kes ta trellide taha saatis.“
Hanna põrnitses oma võileiba, läikima tõmbuvat juustu. Võttis hoopis lonksu kohvi. Osa temast tahtnuks küsida, kas Ove kõhkles, kuid ta ei söandanud. Selle asemel ütles ta, et ainus, kes vanglakaristuse eest vastutust kandis, oli ta isa. Oli märgata, et Ove tundis kergendust, justnagu oleks ta enne tõesti arvanud, et Hanna süüdistab teda.
„Töö enda kohta ei ole mul kuigi palju öelda,“ jätkas mees. „Seda sa ju oskad. Ja sa märkad, kuidas me siin asju teeme. Kuid ära kõhkle, kui tahad minuga millestki
