elus on olnud kaks pöördepunkti, mis muutsid kõike. Need olid hetked, kui kõik oleks võinud minna hoopis teisiti. Hetked, kui pidin tegema valiku.
Esimene oli siis, kui seisin pärast järjekordset masendavat koolipäeva oma klassijuhataja proua De Winteri palge ees. Olin jälle käitunud trotslikult ja ootasin väljaviskamist, sest mulle oli juba ammu öeldud, et „veel mõni temp ja lendad välja”. Aga seda ei juhtunud.
Selle asemel ütles õpetaja kummalise rõhuga: „Madeleine, sa ei tohi lasta kodusel olukorral oma tulevikku ära rikkuda. Sa oled taibukas – sul on võimeid, millest sul endal pole aimugi. Nende arendamine sõltub sinust, aga nüüd on sul selleks jäänud ainult üks võimalus. Ma saan sind aidata. Kas lubad mul seda teha?”
Mitte keegi polnud mulle varem abi pakkunud. Tundsin mingit sisemist hingevärinat, aga umbusk ja kahtlused ei taha ju kaduda.
Õpetaja lausus vaikselt: „Ma saan sind aidata. See on viimane võimalus, Madeleine. Jah või ei?”
Ei ühtki sõna. Olin lõksus omaenda kätega ehitatud vanglas.
„Jah või ei?”
Hingasin sügavalt sisse ja ütlesin: „Jah.”
Õpetaja ulatas mulle raamatu, märkmiku ja kaks pastakat.
„Alustame vanast Egiptusest. Loe läbi kaks esimest peatükki ja kuues peatükk. Sa pead õppima infot vastu võtma, loetust aru saama, seda töötlema ja edastama. Pead 1500 sõnaga kirjeldama Maati täpset olemust. Reedeks.”
„Kas see on karistus?”
„Ei, Madeleine. See on võimalus.”
„Aga … te ju teate, et ma ei saa neid koju viia.”
„Võid minna kooli raamatukogusse ja jätta oma asjad sinna. Preili Hughes ootab sind.”
See oli esimene hetk.
Teine hetk tuli kümme aastat hiljem. Sain täiesti ootamatult e-kirja:
Kallis Madeleine!
Kindlasti sind üllatab, et sulle kirjutan, aga pean ütlema, et olen jälginud sinu karjääri suure huvi ja teatud uhkusega sellest saadik, kui sa lõpetasid Thirski ülikooli. Soovin sulle õnne Thirskile au tegevate akadeemiliste saavutuste puhul, doktor Maxwell! Endiste õpilaste edu pakub õpetajale alati rahuldust, iseäranis aga sellise õpilase oma, kes on end üles töötanud läbi suurte raskuste ning kellele võin nüüd kirjutada tööpakkumisest, mis minu arvates peaks sinugi meelest olema erakordselt huvipakkuv.
Thirskis veedetud ajast oled sa kindlasti teadlik teisestki sealsest teadusasutusest – Saint Mary ajaloouuringute instituudist – ehk asutusest, mis minu arvates peaks pakkuma huvi igaühele, kes nagu sinagi eelistab mitte nii väga korraldatud elu. Sealne töö kaldub rohkem ajaloouuringute praktilisse suunda. See on kõik, mida saan praegu öelda.
Instituut pole kuigi kaugel Rushfordist, kus ma nüüd elan, ja töövestlused toimuvad järgmise kuu neljandal päeval. Kas oled huvitatud? Mulle tundub, et see oleks just midagi sulle ja seetõttu loodan, et kaalud seda võimalust. Sinu senised uurimisretked ja arheoloogiaalased kogemused seavad su eelisolukorda ja ma usun tõepoolest, et oled just niisugune inimene, keda seal otsitakse.
Palk on vilets ja töötingimused veelgi hullemad, aga see on suurepärane töökoht – seal on juba mitu andekat inimest. Kui oled huvitatud, klõpsa allolevat linki ja lepi kokku võimaliku töövestluse asjus.
Palun ära lase seda võimalust käest. Ma tean, sa oled alati unistanud töötada välismaal, aga arvestades väljavaadet, et Ameerika võib oma piirid jälle sulgeda ja Euroopa Liit lõheneb, võib olla õige aeg mõelda veidi paiksemale eluviisile.
Parimate soovidega
Sibyl De Winter
Olen alati öelnud, et minu tõeline elu algas päeval, mil astusin sisse Saint Mary instituudi väravast, mille kõrval olevalt sildilt võis lugeda:
THIRSKI ÜLIKOOL
SAINT MARY AJALOOUURINGUTE INSTITUUT
DIREKTOR DR EDWARD G. BAIRSTOW
BA MA PHD FRHS
Andsin uksekella ja üks hääl vastas: „Kuidas saan teid aidata, preili?”
„Minu nimi on Maxwell. Mul on kella kaheks kokku lepitud kohtumine doktor Bairstow’ga.”
„Tulge teed mööda otse edasi ja peauksest sisse. Te ei saa ära eksida.”
Veidi liiga optimistlikult arvatud, mõtlesin. Olen korra lihtsalt trepikojaski ära eksinud.
Peaukse juures panin oma nime kirja ja siis juhatas vormiriietuses valvur, mis oli haridusasutuse kohta pisut ebaharilik, mind viisakalt edasi. Andsin endast parima, et jätta kahjutut muljet, ja nähtavasti läks see korda, sest ta viis mu läbi vestibüüli suurde halli. Seal seisis mind oodanud proua De Winter, kes ei olnud sugugi teistsugune kui toona, kui ta mu Thirskist ellu saatis. Päeval, mil pääsesin perekonnaelust, sellest saatana leiutisest.
Naeratasime ja surusime kätt.
„Kas tahad teha enne töövestlust ringkäigu?”
„Te töötate siin?”
„Teen vahel natuke üht-teist. Tegelen näiteks uute töötajate värbamisega. Palun siia.”
Maja oli hiigelsuur. Kõmiseva kajaga keskne hall oli osa keskaegsete kitsaste akendega esialgsest hoonest. Kaugemas otsas oli kümne kitsa astme ja kaunistustega tammepuust trepp, mille laialt mademelt suundusid vasakule ja paremale harutrepid kogu halli neljast küljest ümbritsevale rõdule.
Sellelt rõdult viisid uksed paljudesse ruumidesse. Avatud uste kaudu võisin näha töötube, mis olid täis rõivaid ja muud kraami. Inimesed ruttasid toimekalt ringi, süles riidekuhi ja suus hulk nööpnõelu. Riidepuudel ja rätsepamannekeenidel rippusid pooleliolevad õmblustööd. Ruumid olid valgusküllased, täis päikesevalgust ja jutuvada.
„Täidame palju filmitegijate ja televisiooni tellimusi,” selgitas õmblustöökoja juhataja proua Enderby, väike ja ümar, armsa naeratusega naine. „Vahel küsivad nad ainult ajalooliste riietusesemete kohta nõu ning me saadame neile vajalike kostüümide detaile ja materjale, aga mõnikord teeme need ka valmis. See siin näiteks on mõeldud ajaloolise loo jaoks Charles II elust ja restauratsioonist. Ilmselt hulk paljaid rindu ja palju seksi, aga mina olen alati olnud arvamusel, et Charles II on vägagi alahinnatud valitseja. See kleit on Nell Gwynnile tema oranži perioodi ajaks ja see prantslannast lipaka Louise de Kérouaille’i jaoks.”
„Väga kena,” ütlesin leebelt, püüdes kangast mitte puudutada. „Detailid on suurepärased. Kahjuks on see minu jaoks pisut liiga modernne.”
„Doktor Maxwelli eriala on antiikajalugu,” tähendas proua De Winter. Vabandavalt, nagu mulle tundus.
„Oh heldeke,” ohkas proua Enderby. „Noh, ega selles
