oli nii tüüpiliselt ekstsentriline professor, et pidasin teda esialgu pisut napakaks. Ülimalt pikk ja ülimalt kõhn, Einsteini juuksepahmakaga, tema suur nokataoline nina meenutas mulle aga torpeedopaatide hävitaja vöörtäävi. Ning tal polnud üldse kulme, mis oleks pidanud tema kohta midagi ütlema, aga ta naeratas sõbralikult ja kutsus meid oma askeldavat kuningriiki lähemalt vaatama. Minu uudishimulik pilk jõudis märgata pabereid täis kuhjatud kirjutuslauda, igale poole jagus raamatuid ja kaugemal võis näha mingeid laboratooriumiseadmeid.
„Doktor Maxwell pole veel töövestlusel käinud,” lausus proua De Winter justkui hoiataval toonil.
„Ah soo, nojah, selge,” kohmas mees ja lasi mu küünarnuki lahti. „Noh, see siin on see, mida ma pean praktiliseks ajalooks. Milles on Kreeka tule saladus? Meie teame. Kuidas juhiti Rooma sõjavankrit? Meie ehitame teile selle valmis ja võite ise välja uurida. Kui kaugele sai heitemasinaga heita? Kui kaugele saab lennutada koolnud lehma? Kui kaua kulub aega, et kellegi aju nina kaudu välja urgitseda? Kui teil tekib mistahes seda sorti küsimus, siis tulge minu juurde ja meie leiame teile vastuse! Just seda me teemegi!”
Üks tema hoogsalt vehkivatest kätest tabas mensuuri mingi sogase ollusega, mis võis olla palsameerimisvedelik, elueliksiir või Sokratesele pakutud mürk, ja tõukas selle tööpingilt põrandale, kus see purunes. Kõik astusid sammu tagasi. Vedelik hakkas mulle ajama, susisema ja jäi mulje, et see söövitab end põrandast läbi. Märkasin palju teisigi samasuguseid laike.
„Heldeke! Jamie! Jamie! Jamie, ole hea ja lippa alumisele korrusele. Tervita doktor Dowsonit ja ütle, et see tuleb nüüd jälle läbi lae alla!”
Noormees noogutas armastusväärselt, tõusis oma töölaua tagant ja asus otsima endale teed pooleliolevate mudelite, mulle tundmatute masinate, kõikuvate raamatuvirnade ja täissoditud valgete kirjutustahvlite vahelt. Minust möödudes ta naeratas. Õigupoolest jätsid nad kõik väga sõbraliku mulje. Ainus veidi imelik asjaolu oli, et proua De Winter hoiatas enne iga tutvustamist, et ma pole veel käinud töövestlusel. Kõik naeratasid ja surusid kätt, aga mitte kusagil ei pääsenud ma pärast seda ukselävest kaugemale.
Kohtusin proua Mackiga, kes juhatas vägesid köögis. Süüa, teavitas ta mind, saab kakskümmend neli tundi päevas. Püüdsin aru saada, miks ühes ajalugu uurivas asutuses peab see just nii olema, aga tulutult. Mitte et see uudis poleks mulle meeldinud. Ma võin vabalt süüa kakskümmend neli tundi päevas, pole probleemi.
Kõrval asuvad baar ja puhkeruum olid peaaegu sama suured kui söögisaal, mis näitas huvitavat arusaama prioriteetidest. Sisustus, iseäranis baari oma, oli suurest kasutuskoormusest ja rahapuudusest üsna räämas.
Armusin raamatukogusse, mis koos halliga moodustas ilmselt kogu hoone südame. Kõrge lae tõttu jäi sellest ruumikas mulje ja tohutu kamin lisas õdusust. Igale poole oli paigutatud mugavaid tugitoole ja ühe seina kõrgetest akendest hoovas sisse päikesevalgust. Peale orvades leiduvate raamatute olid seal ka kõiksugused elektroonilised infootsinguvahendid, lugemiskohad ja andmetabelid ning läbi võlvkäigu avanes vaade suurele arhiivile.
„Nimetage ainult ja meie tõmbame selle kusagilt välja,” teatas raamatukoguhoidja ja arhivaar doktor Dowson, kes kandis mingit sorti süüdvestrit. „Vähemalt niikaua, kuni see vana jobu seal üleval pole meid vastu taevast lennutanud. Kas teate, et vahel oleme sunnitud lausa kiivreid kandma? Seletan kogu aeg Edwardile, et kui tahame üldse ellu jääda, tuleb ta kogu oma hullude kambaga majutada Hawkingi teise otsa!”
„Doktor Maxwell pole veel töövestlusel käinud,” sekkus proua De Winter ja raamatukoguhoidja hakkas midagi pobisema. Ladina keeles. Uurisin uudishimulikult lage, mis oli tõepoolest laiguline ja määrdunud, aga vähemalt ei tundunud miski selle nähtavasti ajaloolise hoone laest läbi tungivat.
„Kas teile siis ei räägitudki?” nõudis raamatukoguhoidja. „Möödunud aastal püüdis tema uurimismeeskond taastada Balaklava lahingus kasutatud Vene suurtükke, aga nad arvestasid laskekaugust valesti ja purustasid kellatorni.”
„Ei,” ütlesin mina, vastates arvatavasti retoorilisele küsimusele. „Kahjuks olin sellest tõesti teadmatuses.”
Mind juhatati kindlakäeliselt edasi.
Peatusime ühte pikka koridori avaneva sissepääsu juures, mis näis viivat eraldiseisvasse, ülikoolilinnaku moodsamasse osasse. „Mis seal on?”
„Seal angaaris on meie tehnilised seadmed ja varustus. Praegu pole aega neid vaadata, peame minema doktor Bairstow’ kabinetti.”
Minu mõtted olid veel Krimmi sõja ja Balaklava lahingu katastroofi juures, kui sain aru, et keegi räägib minuga. Rääkija oli keskmist kasvu, tumedate juuste ja muidu tavalise näoga mees, aga selle näo tegid tähelepanuväärseks säravad ja heledad sinakashallid silmad. Mehel oli seljas oranž spordidress.
„Palun väga vabandust,” kohmasin. „Jäin Krimmi sõjast mõtlema.”
Mees naeratas. „Paistab, et sobite siia hästi.”
„Šeff, see ongi doktor Maxwell.”
„Ma ei ole veel töövestlusel käinud,” ütlesin, soovides anda märku, et olen olnud tähelepanelik.
Mehe üks suunurk võpatas kergelt.
„Doktor Maxwell, saage tuttavaks, meie tehnilise sektori juhataja Leon Farrell.”
Sirutasin käe. „Väga meeldiv teiega tutvuda, härra Farrell!”
„Enamasti öeldakse mulle „šeff”, doktor.” Ta sirutas aeglaselt käe ja ma surusin seda. Käsi oli soe, kuiv ja mõhnaline. Tööinimese käed.
„Tere tulemast Saint Mary instituuti!”
Proua De Winter koputas käekellale. „Doktor Bairstow ootab.”
Niisiis see oligi doktor Edward Bairstow. Kui sisenesin, seisis ta seljaga akna poole. Nägin pikka kondist meest, kelle pead ümbritsev hall juuksepärg meenutas mulle sulekraed raisakotka kaela ümber. Kaugemal istus, märkmik ees, hästiõmmeldud kostüümis hirmuäratava ilmega naine. Naine jättis elegantse ja väärika, ent kriitilise suhtumisega inimese mulje. Doktor Bairstow toetus raskelt kepile ja sirutas käe, mis oli sama külm kui minul endal.
„Doktor Maxwell, tere tulemast! Tänan, et tulite.” Mehe rahulik ja selge hääl kõlas äärmiselt autoriteetselt. Ilmselgelt polnud ta inimene, kes peab häält tõstma, et tähelepanu köita. Tema terava pilguga silmad uurisid mind hindavalt. Tehtud järeldusi need ei reetnud. Ma ei oska harilikult ülemusi kuigi hästi hinnata, aga siin oli tegu kindlasti juhtumiga, kus tuleb olla ettevaatlik.
„Tänan kutse eest, doktor Bairstow.”
„Saage tuttavaks minu abi proua Partridge’iga. Vahest istume?”
Seadsime end istuma ja jutt võis alata. Esimese tunni rääkisime minust. Mulle jäi mulje, et teadaolevate lähisugulaste ja lähisuhete puudumine on pigem plusspunkt. Bairstow oli juba teadlik minu hariduse üksikasjadest, seega rääkisime tükk aega minu tööst pärast ülikooli arheoloogi ja antropoloogina ning saadud kogemustest ja reisidest. Direktorile pakkus iseäranis huvi, mida ma arvan elust teistes maades ja teistes kultuurides. Kui kerge on mul omandada keeli ja teha end arusaadavaks? Kas olen end kunagi tundnud teistes kogukondades üksildasena? Kuidas ma hakkama olen saanud? Kui kiiresti ma keskkonda sulandun?
„Miks
