koht, kus ta sai üksi olla. Peegel oli duši all käimisest ikka veel õrnalt udune ja ta pühkis selle värske nagist haaratud pesuloputusvahendi järele lõhnava froteerätikuga puhtaks. Kolm korda päripäeva ja kolm korda vastupäeva, kuni peegelpilt oli piisavalt selge. Talle meenus nüüd tagantjärele, kuidas mees oli terve nädala vaimustunult oma uuest paarimehest rääkinud. Kui tark ta on ja kui naljakas! Nii võrratult naljakas ja andekas. Ja mitte sõnagi sellest, et see uus paarimees isegi mitte päris mees pole. On hoopiski naine. Tark, naljakas ja kurvikas naine. Diana vaatas peeglisse. Tema oli sirge ja sale ja ilmselt ka mitte eriti naljakas. Üsnagi selline, nagu ta siiani arvas, et ta olema peaks. Nüüd aga selgus, et ta oli jälle eksinud. Ta pidi olema kurvikas. Ta asetas käed oma rindadele, mis liigagi vabalt tema peopesadesse mahtusid, ja tõstis neid. Need on liiga väikesed, otsustas ta sealsamas. Ta võttis nagist mõni hetk tagasi sinna riputatud rinnahoidja ja toppis kummassegi korvi pesurestil kuivava paksu spordisoki. Palju parem, mõtles Diana rahulolevalt, ja otsustas sellega juba täna tegelema hakata.
Diana nägi juba liftist väljudes kliiniku logodega kaetud klaasuste taga asuvat monotoonsetes toonides tühja ooteruumi. Heledad pehmed seemisnahast diivanid ja hubane valgustus lõid kallihinnalise ja luksusliku üldmulje. Ilukirurgias liikusid suured rahad ja Diana tundis ennast selles keskkonnas koduselt. Noor heledapäine administraator istus beeži nahaga kaetud laua taga ja klõbistas arvutiga. Kõlaritest kostev ambient muusika mõjus tuttavlikult ja rahustavalt, kui Diana läbi automatiseeritud klaasuste astus. Ta tippis üle heleda helisid neelava põrandavaiba lauani ja naeratas administraatorile. „Tere, ma tulin doktor Nikolajevi juurde.”
See oli jälle seesama plaatinablondi poisipeaga administraator, kelle puhas ja veatu stiil oli Diana jaoks ajaga kliiniku visiitkaardiks saanud. Mitte ükski detail selles naises ei olnud juhuslik. Kui juuksesalk oli ülejäänud soengust eraldunud, siis oli see seda läbimõeldult. Isegi kui see nii ka tegelikult ei olnud, pani tema olek vastupidist uskuma.
„Tere päevast. Kas teil on doktoriga kokku lepitud?”
Silmavaatelt sõbralik, laitmatult korrektne, aga valvas nagu narkokoer, muigas Diana ja vastas: „Ei, aga ma pean temaga võimalikult kiiresti rääkima. Ma ütleksin, et see on hädaolukord.”
„Üks moment, ma uurin, kas ta on vaba.” Administraator tõstis oma perfektselt maniküüritud käe ja sirutas telefonitoru järele, jättes Diana enda ette kannatamatult ootama ja oma kuldsõrmuseid keerutama.
„Doktor, proua Evert sooviks teid näha. Erakorraline. Jah. Kohe. Selge.” Administraator pani telefoni lauale ja naeratas oma diskreetset säravvalget ametinaeratust. „Doktor võtab teid nüüd vastu. Kabinet 322, koridori lõpus.”
Diana muigas. Muidugi võtab, Luisa, luges ta naise nimesildilt. Kuidas ta saakski oma kõige paremat klienti ignoreerida? Ta pöördus sõnagi lausumata ümber ja tippis mööda juba tuttavat halli vaibaga kaetud kitsast koridori kabineti number 322 ukse poole.
„Sisse!” kõlas madal mehehääl pärast Diana õrna, puhtalt viisakusest kuuldavale lastud koputust. Naine astus kõrgete kontsade kõpsude saatel avarasse valgusküllasesse kabinetti, kus ta viimaste aastate jooksul oli veetnud kaugelt rohkem aega kui toidupoes. Ruum lõhnas nagu alati äratuntavalt kalli meesteparfüümi ja mingi alkoholise meditsiinilise lahuse järgi. See oli parem kui kodulõhn. See oli sihikindluse ja saavutuste lõhn. Nii lõhnab koht, kust lahkudes ollakse alati parem kui sinna tulles.
Doktor Nikolajev tõusis tervituseks püsti. „Diana! Rõõm sind näha, sa näed absoluutselt imekaunis välja!” Komplimentidega ei olnud see tunnustatud kuuekümnendates ilukirurg kunagi kitsi. Diana vastas avala naeratusega ja võttis valges triiksärgis koguka mehe vastas istet. „Ma tänan, doktor. Teie töö ja vaev!”
Doktor Nikolajev võttis tunnustuse tagasihoidliku tänulikkusega vastu ja ulatas naisele kliiniku logoga klaasi külma veega. „Diana, kuidas sul läheb?”
Diana naeratas. Doktor Nikolajev ei alustanud vestlust kunagi nii, nagu teised arstid seda tegid. Mis sul mureks on? Millise probleemiga tulid? Mis sul viga on, ah? Ei. Tema küsis alati, kuidas sul läheb. Soojalt, lihtsalt ja pealetükkimatult. Kuidas sul läheb? Justkui sul ei olekski midagi viga, ehkki sa just praegu kirurgi vastas istusid.
„Mul läks väga hästi, seni kuni ma avastasin, et minuga oleks ikkagi natukene tööd veel vaja teha.”
Doktor Nikolajevi puhmas kulm kiskus pahaendeliselt kipra ja ta tõmbas oma jämedate näppudega üle taganeva halli-mustakirju juuksepiiri. Diana taipas, et seekord ei pruugigi nii lihtsalt minna.
„Diana, me rääkisime sellest. Ma olin arusaamisel, et me mõistsime viimasel korral teineteist päris hästi.” Mehe varjamatult pettunud ja murelik hääl tekitasid Dianas ärritavat süütunnet.
„Jah. Aga nüüd on asjalood muutunud. Ma ei ole õnnelik. Te ütlesite ise ju ka, et tahate näha mind õnnelikuna. Ma ei ole seda. Igatahes veel mitte.”
Ta tõusis püsti, jättes mehe oma massiivsesse mugavasse nahktooli murelikult enda tegutsemist jälgima. Diana võttis kiirustamata seljast musta taljesse töödeldud pintsaku, nööpis lahti selle all oleva õrna elevandiluuvärvi siidpluusi ja pärast musta pitsilise rinnahoidja eemaldamist jäi ta palja ülakehaga seinal oleva täispika peegli ette end rahulolematult silmitsema. „Mu rinnad. Need peaksid olema suuremad.”
Doktor Nikolajev ei olnud ikka veel sõnagi öelnud ja Diana ei teadnud, mida oodata. Arst tõusis nahktooli nagisemise saatel püsti ja astus paari pika raske sammuga Diana kõrvale. Kolmkümmend sentimeetrit ja viiskümmend kilo neid teineteisest eraldamas, moodustasid nad peegeldusel kõrvuti seistes veidra vaatepildi. Ka doktor Nikolajev vaatas Dianat läbi peegli, naisele tundus, et peaaegu nagu läbi filtri, mis alastuse kahe võõra ja nii erineva inimese puhul normaalseks ja rutiinseks muutis.
„Su rinnad on praegu A-korv. Ma olin siiani arusaamisel, et see meeldis sulle enda juures. See oli üks väheseid asju, millega sa enda juures alati rahul oled olnud.” Mees mõõtis ja liikus pilguga hindavalt naise õblukesel roidelainelisel rindkerel. Professionaalselt ja kalkuleerivalt, kuid siiski nähtavalt murelikult.
„Meeldiski, aga enam mitte. Kas mul ei ole õigust ümber mõelda? Ise otsustada, mis mulle enda juures meeldib? See on ju minu keha!” Diana tundis end rünnatuna. Meenus lapsepõlv. Ja ema. Reeglid ja etteheited. Nüristav kohustus välja näha just täpselt selline, nagu temalt oodati.
„Sul on täiesti õigus, see on tõesti sinu keha. Aga arstina pean ma vastutama sinu tervise eest. Nii sinu keha tervise kui ka vaimse tervise eest, kui need omavahel vastuollu satuvad.”
„Millest te räägite? Topelt-D poleks mingi tohutu muutus!”
„Võimalik. Aga arstina näen, et sa tahad ennast liialt muuta. Et sa tahad olla peaaegu keegi teine. Kui sa ennast praegu peeglist vaatad, siis kas sa oskad mulle öelda, kui palju on selles siin alles sind, seda inimest, kes sa olid näiteks kümme aastat tagasi? Siis, kui me esimest korda kohtusime.”
Diana muigas kibedalt. „Loodetavasti väga vähe.” Kümme aastat oli pikk aeg, ja see oli aeg, mille ta oli täielikult pühendanud enda muutmisele. Ei, iseendaks saamisele! tuletas Diana endale meelde.
Doktor raputas peaaegu isaliku etteheitega pead. „Loodetavasti? Ei-ei… Sa oled sale ja su keha on proportsioonis! Sulle meeldisid su rinnad. Kui me esimest korda kohtusime, mäletad kui ammu see oli!, siis sa ütlesid mulle, et sulle meeldib, et need on väikesed ja peaaegu olematud. Naljatasid, et sa tahtsid lapsena isegi poiss olla. Ja nüüd siis tahad muutuda järjest volüümikamaks, kuigi minu kui
