Heiki maja juurde, asetas ta ratta ettevaatlikult põõsasse. Heiki maja asus üsna metsa sees, eemal teistest taludest. Siinkandis asuvad majad tavaliselt metsa sees, ainult mõni loll oli oma maja keset põldu ehitanud või lasknud metsa ümbert maha raiuda.
Ta teadis, et alati on võimalus, et keegi võib juhuslikult midagi kuulda või näha. Veendunud, et kõik on vaikne, hiilis ta majani. Tõmbas kätte kindad ja otsis taskust niisked salvrätid. Sikutas paar tükki pakist välja, hõõrus nendega hoolikalt käepidet ja avas vaikselt ukse. Köögis oli kõik nii nagu siis. Laual tass kohviga. Teine tass pestud. Jumal tänatud, mõtles Marju. Toas oli voodi ikka veel segamini, riided vedelesid igal pool laiali.
Telefon! Heiki mobla! Igaks juhuks otsis ta toa ja köögi korralikult läbi. Vaatas kappidesse, lauasahtlisse, voodi alla. Ei ole. „Väga hea, väga hea,” ütles ta sosinal. Kontrollinud veel korra kogu maja, pühkis ta üle kohad, kus võis olla tema sõrmejälgi, ja läks kuuri. Seal heinte vahel oli põrandaluuk. See oli Heiki salatuba juba lapsepõlvest, nii oli ta vähemalt väitnud, tema peidupaik. Vaikselt avas Marju luugi, läks sisse, lülitas telefonis sisse taskulambi ja nägi, et siingi on kõik nii-öelda korras. Temast pole jälgegi. Tagasi koju, Mart ootab. Mind pole siin olnud. Ta otsustas koju sõita mööda rabaäärt, et olla kõiges kindel.
Kodus leidis Marju mehe juba voodis olevat. Ta lippas duši alla ja siis Mardi kõrvale voodisse. Tõotas tulla „kuum öö” ja just seda ma praegu vajan, mõtles Marju.
3
Nädal koos möödus kiiresti. Reede hommikul pakkis Marju abikaasa asjad kenasti kokku, pani kaasa paar karpi värsket salatit ja esimesed maasikad.
„Mine tea, millal sind jälle näen, linna sind suvel kuidagi ei meelita. Ma hakkan sinust puudust tundma,” ütles Mart käsi naise pluusi alla libistades. Tema suudlus oli nii kirglik, et Marju tundis, kuidas põsed õhetama hakkavad ja alakeha jõnksatab vastu mehe kõvastunud peenist. Sealsamas köögilaual tegid nad kiire kähkuka. Teineteise haardesse jäädes lamasid nad laual ümberläinud rukolakausi kõrval.
„Mul ei saa sinust kunagi küllalt,” sosistas Mart ja suudles naist laubale. Marju naeratas, sasis mehe rinnakarvu ja keeras oma näo neisse, et hingata sisse teda nii erutavat mehe lõhna. „Jää veel paariks päevaks, kohe on ju nädalavahetus,” püüdis Marju meest veenda, kuid Mart oli juba töölainel, suudles naist veel korra ja tõttas vannituppa, ise seletades midagi tähtsast koosolekust, kuhu ta hiljaks ei tohi jääda.
Marju tõusis istuli, pani jalad rätsepaistesse ja jäi enda ümber laual valitsevat segadust vaatama. Istudes keset lauda nagu jumalannakuju, pikad süsimustad juuksed katmas paljaid rindu.
„Ma pean nüüd teele asuma, mu jumalanna!” lausus kööki ilmunud Mart teatraalselt, suudles naist ja seadis sammud ukse poole.
„Ära salatit autosse unusta!” hõikas Marju.
4
Paar tundi hiljem sõitis nende hoovi politsei. Marju parajasti rohis. Politseinikke nähes ei olnud ta üllatunud. Ta tõusis, pühkis põlved mullast puhtaks, võttis kindad käest ja läks neile vastu. Politseinikke oli kaks. Üks vanem juba tuttav mees ja teine noor, äärmiselt sümpaatse välimusega ja rühikas mees.
„Tere, proua! Mina olen teie piirkonna uus konstaabel Madis Uhtras ja tema, nagu te vist isegi teate, Jaak Sild. Meil on teile mõned küsimused,” ütles noorem mees.
„Tere. Mina olen Marju. Ma keedan kohe teed ja siis räägime,” vastas Marju ja lippas kööki.
Selline nägus konstaabel, mõtles Marju. Ta sättis kiiresti juukseid ja värvis huuled. Juba ta oligi kandikuga õues tagasi, nad istusid ümber laua ja Marju valas kõigile tassikese melissiteed. Süüdanud sigareti, jäi ta ootama politseinike küsimusi. Ta ju teadis, et Heiki on kadunud.
„Kas te tundsite sellist isikut nagu Heiki Org? Ta on nimelt kadunud. Me küsitleme kõiki külaelanikke,” alustas konstaabel Uhtras asjalikult.
„Te mõtlete seda joodikut Heikit? Ma olen teda vahel poe juures näinud ja mõnel korral temaga sügiseti metsas trehvanud. Isiklikult ma teda küll ei tundnud,” vastas Marju nii rahulikult, kui suutis.
„Mida Heiki metsas tegi?” küsis Madis.
„Kuidas mida, pohli ja seeni korjas nagu kõik maakad. Ka mina käin sügiseti pohlal. Jah, aga ma ei mäleta, kunas ma teda viimati nägin. Ja ega ma neid joodikuid seal poe juures spetsiaalselt vahtimas ei käi,” nähvas Marju vastuseks. Madis vaatas korraks Jaagu poole ja nägi, et Jaak jõllitab üksisilmi Marjut.
„Kas te elate siin aastaringselt?”
„Ei, see on rohkem suvekodu,” vastas Marju.
„No jah, siis ei ole midagi. Rohkem meil teile hetkel küsimusi ei ole, aga kui midagi meenub, helistage,” ulatas konstaabel Uhtras oma visiitkaardi.
„Aitäh, et olite nõus vastama,” ütles ta tõustes ja müksas Jaaku. Jaak kargas püsti, tänas viisakalt ning lonkis Madise kannul autosse.
Kui politseinikud olid läinud, süütas Marju veel ühe sigareti ja jäi mõttesse. Need Heiki juures veedetud õhtud. Teda valdas värin üle keha, kuidagi õudne ja samas ka hea oli sellele mõelda. Heiki käed, tema tobe habe. Tema naljakad helesinised silmad ja kohatine saamatus. Kahju, et see aeg nii lühikeseks jäi ja kõik selle tobeda lause pärast. „Loll, loll mees,” mõtles Marju. „Sa poleks pidanud seda ütlema, pagana siga,” ütles ta valjusti, kustutas sigareti ning läks uuesti rohima.
Autot käivitades ütles Madis Jaagule:„Tead, see naine ei meeldi mulle, ta on kuidagi kummaline.” Jaak ei vastanud selle peale midagi. Ta mõtles vaid, et need on tema viimased kuud politseis. Varsti saab eemale sellest kuradi jamast. Madis on noor, uurigu ise seda kadumist. Pealegi ei taha ta oma nina Marju asjadesse toppida. Jaagu mõtted rändasid Marju vanaema juurde. Nad olid noorena koos koolis käinud, tõsi küll, Milda oli temast vanem. Jaak oli Mildale ikka mitu aastat silma visanud, enne kui julges armastust avaldada ja teda endale naiseks paluda. Kuid sellest ei saanud asja, Milda oli ta välja naernud. Jaak ei saanudki sellest üle. Elab siiamaani üksinda. Ega enam polnud midagi teha, Milda oli nüüdseks juba aastaid mulla all. Marju nägemine tõi kõik jälle liiga teravalt meelde, sest Marju oli nagu täpne Milda koopia.
„Jaak,Jaak, kas te kuulete mind, mis teiega on?” küsis Madis.
„Ei midagi,” rehmas Jaak mälestustest ärgates.
Madis teadis, et Jaagu tervis on viimastel kuudel kiirelt halvemaks läinud, ega arstidki talle enam eriti lootust andnud. Egas muidu poleks mind siia kolkasse Jaagu asemele saadetud. Pole hullu, mõtles Madis, paar aastat kolkas ja siis linna tagasi. Mis sellises kohas ikka juhtuda saab, tavaline konstaabli töö, aga nüüd tundus, et polegi nii tavaline. Pidagu Jaak veidike veel vastu, saaks tema kaudu külarahva ja piirkonnaga tuttavamaks.
Madisele ei andnud see kadumise lugu kohe kuidagi rahu. Esimene nädal ja kohe mingi jama. Esiteks ei tundunud see loogiline, et inimene kaob ära sellises väikeses kohas ja keegi ei tea. Midagi oli nagu valesti, rahvas on siin ka nii kidakeelne. Ometi väike koht ja kõik justkui tunnevad kõiki. Ta ei saanud hästi aru, kas midagi oli valesti Marju olekus või selle pirukamuti Asta juures, kes teadis kõiki küla asju, kuid ikka tundus, et mutt jättis midagi rääkimata.
Veel siiamaani tunneb Madis, kuidas neist pirukatest sai ikka nii üle
