helistas Mart, nad kudrutasid pikalt ja lõpetuseks mainis Marju nagu muuseas, et politsei käis täna Heiki kohta küsimas.
„Ega seda joodikut leitagi, kukkus kuhugi järve või läks purjus peaga läbi soo koju ja uppus,” oli Mardi arvamus.
„Jah, võib nii olla küll,” ohkas Marju ja valas endale teed. Enam ei kuulanud ta Mardi juttu, vaid mõtles: hea, et oma kleidi sinna taha sohu viskasin. Nii ei ole ühtegi asja, millel võiks olla kübetki Heikit küljes, aga mis siis, kui politsei ikkagi midagi leiab. Kurat, nii ei tohi mõelda!
5
Nädalad läksid ja Heikit ei leitud. Kes seda üksikut joodikut ikka nii väga taga leinab. Sugulasi Heikil ei olnud ja inimesi kaob ju kogu aeg. Marju püüdis ennast rahustada, ainult et maal olemine ei tundunud enam mõnus. Mingisugune vastik kripeldus oli hinges, pagan, et see pidi just suve alguses juhtuma.
Politsei peale Marju ei mõelnud – need mökud ei suuda ju midagi, pole siiani suutnud, vaevalt nüüdki uus konstaabel midagi erilist on.
Elu oli täiesti tavaline, võiks isegi öelda, et rutiinne. Aed, mets, marjad, seened, juurikad – kõik vaja sisse teha ja kuivatada. Kuni hetkeni, mil teda tabas kummaline tundmus: ma pean põhjalikumalt ettevalmistusi tegema. Marju korjas erinevaid juurikaid, uuris vanaema vihikutest ravimteede retsepte ja loitse. Tundis ennast nagu hullunud nõid, kui luges vanaema märkmeid ja vanu maagilisi rituaale kirjeldavaid raamatuid, mida oli pööningul kümnete kaupa. Tegemata vahet ööl ja päeval, õppis ta loitse ja keetis tõmmiseid. Oma pikad süsimustad juuksed pealaele suurde krunni keeranud, põll ümber piha, nägi ta välja nagu Kunksmoor. Tumedate silmade ja mustade tagumikuni ulatuvate juustega ei andnud ta sugugi eestlase mõõtu välja – pigem peeti teda ikka mustlaseks ja linnas kõnetati enamasti vene keeles.
Valmistun järgmiseks suveks, nagu ta endale sisendas. Siis ei tohi midagi viltu minna. Veel sügiselgi pendeldas ta maakodu ja linna vahet. Oktoobri alguses sättis Marju maamaja talvepuhkusele, vaid jõulude ajal tulid nad korraks koos abikaasaga maale hoidiste järele ja jõulusauna, nii nagu Mart oli sõpradele lubanud. Natuke imelik, et Mardil siin kolkas sõbrad olid tekkinud, mõtles Marju endamisi. Noh, aga oma sorava jutu ja laia maneeriga võis ta kellega tahes suhelda. Äkki on selles linnamehes ikkagi natukene maakat ja kunagi, kui nad vanaks jäävad, kolivadki nad siia, lootis naine.
Vaikselt tuli lumi ja läks lumi, kõik oli tavaline kuni hetkeni, kui Marju avastas, et jälle on käes aeg, kui saab õues kõpitseda, nautida päikest, saabuvat kevadet, leida metsast esimesi kevadseeni ja mõnuleda, juues tassikest teed oma Metsatalus.
Talle meenus Tanel. Naine oli Tanelil sellel talvel koos lastega jalga lasknud. Seda rääkis Mart, kui „jõulusaunast” tuli ja nii möödaminnes ütles, et kahju mehest. Käib niimoodi üksi elades täiesti alla.
Marju jäi mõttesse: Tanel,Tanel, miks mitte – tugev, piisavalt nägus, maatõug! Samas ei ole temast ka kahju, kui ta peaks ära kaduma.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
