section>Loomingu Raamatukogu
Eesti Kirjanike Liidu ajakiri
LXIII aastakäik
2019 / 1‒3
Mare Kandre
Kurat ja Jumal
Rootsi keelest tõlkinud
Marin Pärtel
SA Kultuurileht
Algupärand:
Mare Kandre
Djävulen och Gud
Bonniers [1993]
Tõlget on toetanud Rootsi Kultuurinõukogu (Kulturrådet, Swedish Art Council).
Toimetanud Anu Saluäär-Kall
Korrektuuri lugenud Lauri Eesmaa
Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann
Kolleegium
Toomas Haug, Tiit Hennoste, Maarja Kangro, Lauri Kitsnik, Hasso Krull, Ilona Martson, Mati Sirkel, Marek Tamm, Udo Uibo, Vaapo Vaher
© Mare Kandre pärijad, 2019
© Tõlge eesti keelde. Marin Pärtel ja „Loomingu Raamatukogu”, 2019
© Järelsõna. Anu Saluäär-Kall ja „Loomingu Raamatukogu”, 2019
Toimetus
Harju 1, 10146 Tallinn
Tel.: 6276 425
E-post: [email protected]
E-raamat OÜ Flagella
ISSN 1406-0515
ISBN 978–9949–638–32–1 (trükis)
ISNB 978–9949–638–33–8 (epub)
See oli sel ajal, kui kogu eelmine maailm ja kogu maa oli uus, kuid
inimesega võrreldes
siiski väga vana.
Tähti oli vaid seitse ja kuu oli, nagu ikka, üksainus,
samuti päike.
Elati puust majades nagu siingi
(kuigi metsajärv oli täis mustavat vett, mida hoidis vaos sambla ja kivide niiske raskus).
Mets, mis andis järvesilmale kuju ja sügavuse, oli ühes tükis ja puutumata.
See kattis endiselt suurt osa maast, ja järvesilm ja muud veed olid omavahel maa alt ühenduses.
Ja muinasmaailmas, millest ma nüüd räägin
(selles, mida me nüüd nimetame ülailmaks ja millele me õudusega tagasi mõtleme),
oli juba siis küllaltki pime, sest inimene oli seda kurjasti kasutanud.
Võib-olla mitte palju,
aga siiski piisavalt, et seda oleks märgata õhust ja öösiti.
Jaa, inimene oli maa hoolimatult ja mõtlematult üles kündnud ja põldudeks teinud,
puud oli ta tänamatult maha raiunud ja oma isekuses majadeks, ämbriteks, taradeks, kirstudeks muutnud; loomi jahtis ja püüdis ta nii, kuidas juhtus,
ja sõi neid
tänutundeta ja austuseta, et nood olid pidanud oma elu ohverdama.
Jah, tol ajal olid Kurat ja Jumal veel lapsed,
kaks poissi,
mõlemad üksildased
(kuigi kumbki omal erilisel moel).
Sel ajal jagunes kõik veel Kuradiks, inimeseks ja Jumalaks,
kes kõik elasid eraldi,
millel,
nagu me nüüd teame,
ajapikku olid saatuslikud tagajärjed elule selles maailmas, mida taevas siin nüüd varjab.
*
Ja kõige üksildasem kõigist oli see, keda kutsuti Kuradiks.
Haiglane, nukrameelne, nälginud, karvane, väliselt ülimalt eemaletõukav väike kuju, kes
niikaua, kui ta ise mäletas,
oli uidanud suures metsas, kus sammal oli endiselt mitme meetri paksune ja kivid hõõgusid gaasidest, millesse nad olid mähkunud maast kerkides
loomise hetkel.
Seljas halvasti istuv kitsas must ülikond, mille ta kunagi pimedal ööl varastas ühest inimeste aiast, kus see pärast pikka talve oli puu otsa tuulduma pandud,
jalas liigsuured katki kulunud naistesaapad,
istus ta oma üksilduses sageli kännul või kivil ja mõtles, filosofeeris, nuttis või lihtsalt ootas eimidagi erilist,
vaadates unistavalt mõnd neist seitsmest tähest, mis võis särada männivõrade kohal.
Jah, esmapilgul võis ta ju tunduda eemaletõukav,
aga veidi lähemalt vaadates sai peagi ilmseks, et viltused tumedad silmad olid tegelikult väga ilusad, hingelised, tundlikud ja selged,
et tal olid ka puhtad, peaaegu peened näojooned kareda karvastiku all, mis pööristena kattis küllaltki tumedat nahka.
Samuti oli tal sirge väike nina
ja tundlik suu.
Käed ja sõrmed olid peened nagu väikesel tüdrukul ja oleksid sobinud viiulimänguks.
Küünte asemel olid kenad väikesed teravad küünised,
tema lagunenud hambad valutasid tihtipeale
(eriti niiske ilmaga)
ja pikk karvane saba, mis sarnanes vasikasabaga,
paistis välja kottis püksitagumikust.
Peas, umbes meelekohtades,
olid tasapisi hakanud esile tungima sarvemügarad
(mis teda päeval tihti ärkvel hoidsid, kuna tekitasid nahas enda ümber pöörast sügelust).
Ja kuigi iidsetest aegadest metsas elanud, oli ta ikkagi väga noor Kurat, kes tundis end sageli jõuetu ja mõttetu,
