ratsionaalse protsessi, andsid need novaatorid puuduoleva koostisosa, mis on tõuganud teaduse ja ettevõtlikkuse meie ajale iseloomulikku kiiruse, võimsuse, vahetu side ja keeruka rahanduse maailma. Nende avastused riski loomusest ning valikute kunstist ja teadusest on tänapäevase turumajanduse tuum, millega riigid kogu maailmas liituma kiirustavad. Kuigi vabamajandus, mille keskmeks on valikud, on täis probleeme ja püüniseid, on see andnud inimkonnale enneolematu juurdepääsu elu headele asjadele.
Tänapäeva ühiskondade südames on oskus tulevikus juhtuda võivaid asju määratleda ja alternatiivide seast välja valida. Riskijuhtimine juhib meid paljude erinevate otsuste tegemisel, alates jõukuse paigutamisest kuni rahvatervise kaitseni, sõjapidamisest perekonna planeerimiseni, kindlustusmaksete tasumisest turvavöö kasutamiseni, maisi istutamisest maisihelveste turustamiseni.
Vanasti olid põllumajanduses, tootmises, ärijuhtimises ja sides kasutatavad tööriistad lihtsad. Need läksid küll tihti katki, aga neid oli võimalik parandada ilma, et tuleks helistada torumehele, elektrikule, arvutiinsenerile – või raamatupidajatele ja investeerimisnõustajatele. Ühes valdkonnas põrumine mõjutas harva otseselt mõnda teist valdkonda. Tänapäeval kasutame keerulisi tööriistu ning rikked võivad olla katastroofilised ja neil võivad olla kaugeleulatuvad tagajärjed. Me peame olema kogu aeg teadlikud sellest, kui suur on talitlushäirete või vigade esinemise tõenäosus. Ilma tõenäosusteooria ja teiste riskijuhtimise tööriistadeta ei oleks inseneridel olnud kunagi võimalik projekteerida suuri sildu, mis üle meie kõige laiemate jõgede kulgevad, kodusid soojendataks siiani kaminate või ahjudega, elektrijaamu poleks olemas, lastehalvatus sandistaks endiselt lapsi, lennukid ei lendaks ja kosmosereisid oleks pelk unistus.2 Ilma erinevate kindlustusteenusteta tähendaks perekonna toitja kaotus, et noored pered nälgivad või elatuvad andamitest, veel suurem hulk inimesi oleks tervishoiuteenustest ilma jäetud ning ainult kõige rikkamad saaksid endale kodu omamist lubada. Kui talunikel poleks võimalik oma viljasaaki enne saagikoristust kindlaks määratud hinnaga müüa, toodaksid nad palju vähem toitu kui praegu.
Kui meil poleks likviidseid kapitaliturge, mis võimaldavad säästjatel oma riske hajutada, ning kui investorid tohiksid omada ainult ühte aktsiat (nagu kapitalismi alguspäevil), ei oleks meie ajastule iseloomulikud suured innovaatilised ettevõtted – firmad nagu Microsoft, Merck, DuPont, Alcoa, Boeing ja McDonald’s – pruukinud kunagi tekkida. Riskijuhtimise võimekus ning koos sellega tekkiv isu võtta riske ja teha tulevikku vaatavaid valikuid on majandussüsteemi edasi viiva energia hädavajalikud osad.
Nüüdisaegse riski mõiste juured on India-Araabia arvusüsteemis, mis jõudis Läände seitse- kuni kaheksasada aastat tagasi. Kuid tõsiselt hakati riski uurima renessansiajastul, kui inimesed murdsid välja mineviku kammitsaist ja hakkasid kauakestnud veendumustele avalikult vastu vaidlema. See oli ajastu, kus suur osa maailmast oli veel avastamata ja selle loodusvarad ekspluateerimata. See oli usulise rahutuse, kapitalismi sünni ning teadusele ja tulevikule energilise lähenemise ajastu.
Renessansi õitsengu tippajal 1645. aastal esitas prantsuse aadlik Chevalier de Méré, kellele meeldisid nii õnnemängud kui matemaatika, kuulsale prantsuse matemaatikule Blaise Pascalile väljakutse ühe mõistatuse lahendamiseks3. Küsimus seisnes selles, kuidas jagada lõpetamata õnnemängus auhinnaraha kahe mängija vahel, kui üks neist juhib. See munga Luca Pacioli umbes kakssada aastat varem esitatud mõistatus oli sestsaadik matemaatikute päid segi ajanud. Just Pacioli oli see, kes tutvustas kahekordse kirjendamisega raamatupidamist toonastele ärijuhtidele ja õpetas Leonardo da Vincile korrutustabelit. Pascal pöördus abi saamiseks Pierre de Fermat’ poole, kes oli jurist, aga ka suurepärane matemaatik. Nende koostöö tulemus oli intellektuaalne dünamiit. Nende tegevus, mis näis kui 17. sajandi versioon tänapäeva mälumängust, viis tõenäosusteooria avastamiseni, mis on riski mõiste matemaatiline tuum.
Nende lahendus Pacioli mõistatusele tähendas, et inimestel oli esimest korda võimalus teha arvude abil otsuseid ja ennustada tulevikku. Keskajal ja antiikmaailmas ning isegi kirjaoskuse-eelsetes ja talupojaühiskondades suutsid inimesed otsuseid langetada, enda huvisid edendada ja kaubandusega tegeleda, kuid nad ei saanud tegelikult aru riskist ega otsustamise olemusest. Tänapäeval toetume me ebausule ja traditsioonidele vähem, kui inimesed seda minevikus tegid, kuid seda mitte seetõttu, et me ratsionaalsemad oleksime, vaid selle pärast, et meie arusaam riskist võimaldab meil otsuseid ratsionaalselt teha.
Sellal, kui Pascal ja Fermat tegid tõenäosuse võluvas maailmas oma läbimurde, koges ühiskond parasjagu harukordset innovatsiooni ja avastuste lainet. 1654. aastaks oli Maa ümarusest saanud vaieldamatu tõsiasi, avastatud oli tohutusuuri uusi maid, püssirohi muutis keskaegseid losse tolmuks, trükikunst polnud enam uudis, kunstnikud oskasid meisterlikult perspektiivi kasutada, rikkus voolas Euroopasse ja Amsterdami aktsiaturg õitses. Mõned aastad varem, 1630ndatel, oli kuulus Hollandi tulbimull lõhkenud optsioonide emiteerimise tõttu, mis olid oma põhiomadustelt samasugused tänapäeval kasutatavate keerukate finantsinstrumentidega.
Sellistel arengutel olid tõsised tagajärjed, mis müstitsismi põgenema ajasid. Selleks ajaks oli Martin Luther jõudnud oma arvamuse välja öelda ning aupaisted olid kadunud enamikult kolmainsust ja pühakuid kujutavatelt maalidelt. William Harvey oli vereringe avastamisega kummutanud antiikrahvaste meditsiiniõppe ja Rembrandt oli maalinud „Anatoomialoengu“, kus kujutati külma valget alasti inimkeha. Sellises keskkonnas oleks keegi varsti tõenäosusteooria peale tulnud, isegi kui Chevalier de Méré ei oleks kunagi Pascalile oma nuputamisülesannet andnud.
Aastate möödudes muutsid matemaatikud tõenäosusteooria mängurite mänguasjast võimsaks vahendiks, millega teavet korrastada, tõlgendada ja kasutada. Leidlike ideede kuhjudes tekkisid kvantitatiivsed riskijuhtimise tehnikad, mis on aidanud saavutada nüüdisaja tempo.
1725. aastaks võistlesid matemaatikud omavahel oodatava eluea tabelite koostamises ja Inglise valitsus rahastas oma tegevust eluaegsete annuiteetide müügiga. Sajandi keskpaigaks oli Londonis kerkinud esile õitsev ja keerukas äri – merekindlustus.
1703. aastal kommenteeris Gottfried von Leibniz Šveitsi teadlasele ja matemaatikule Jakob Bernoullile, et „[L]oodus on loonud sündmuste taasesinemisest lähtuvad mustrid, kuid seda ainult enamjaolt,“4 mis ajendas Bernoullit leiutama suurte arvude seaduse ja statistilise valimi koostamise meetodid, mis juhivad tänapäeval nii erinevaid tegevusi nagu arvamusküsitlused, veinide degusteerimine, aktsiate valimine ja uute ravimite testimine.5 Leibnizi hoiatus „kuid seda ainult enamjaolt“ oli palju sügavam, kui ta ise võib-olla aimas, sest ta andis vastuse küsimusele, miks selline asi nagu risk üldse olemas on: ilma selle piiranguta oleks kõik ennustatav ning maailmas, kus iga sündmus on sellele eelnenud sündmusega identne, ei esineks iial muutusi.
1730. aastal pakkus Abraham de Moivre välja normaaljaotuse struktuuri, mida tuntakse ka kellukesekujulise kõverana, ning avastas standardhälbe mõiste. Need kaks mõistet moodustavad üheskoos selle, mida rahvasuus tuntakse keskmiste seadusena ja on tänapäevaste riski kvantitatiivse mõõtmise tehnikate põhikomponendid. Daniel Bernoulli, Jakobi vennapoeg ning sama väljapaistev matemaatik ja teadlane, defineeris kaheksa aastat hiljem esimest korda süstemaatilise protsessi, mille põhjal enamik inimesi valikuid ja otsuseid teeb. Mis veelgi tähtsam, ta pakkus välja idee, et jõukuse vähese suurenemisega kaasnev rahulolutunne „on pöördvõrdelises seoses eelnevalt olemasolevate kaupade hulgaga“. Selle süütult kõlava väitega selgitas Bernoulli, miks kuningas Midas oli üks õnnetu mees, miks riskid kipuvad inimestele vastumeelsed olema ning miks hinnad peavad langema, veenmaks kliente rohkem ostma. Bernoulli väide oli järgmised 250 aastat domineeriv ratsionaalse käitumise paradigma ja pani aluse tänapäevastele investeeringute juhtimise põhimõtetele.
Dissidendist inglise kirikuõpetaja Thomas
Teadlane, kes töötas välja esimese Apollo missiooni teele saatnud Saturn 5 raketi, ütles selle kohta nii: „Sa tahad ventiili, mis ei lekiks ja proovid kõikvõimalikke asju, et sellist ventiili luua. Aga päris maailmas ventiilid lekivad. Tuleb lihtsalt kindlaks teha, kui suurt leket sa välja kannatad.“ (3. jaanuaril 1996. aastal ajalehes New York Times ilmunud järelehüüe Arthur Rudolphile.)
Chevalier de Méré õige nimi oli Antoine Gombaud, ta oli prantsuse kirjanik ja tuntud renessansiaja salongifilosoof (1607–1684). Ehkki tema kirjanikunimi viitab justkui aadlitiitlile (Chevalier – rüütel ja de kui päritolu viide), ei olnud ta seda. Méré on asula Kesk-Prantsusmaal Pariisi lähedal, kus Gombaud koolihariduse omandas. Chevalier de Méré oli tegelane tema kirjutatud dialoogides, kes väljendas tema enda vaateid ja nii hakkasid ta sõbrad ka teda ennast selle nimega kutsuma. See nimi on pannud paljusid järeltulevaid kirjanikke ekslikult arvama, et Gombaud oli aadlik, ja nagu näha, pole Bernstein siinkohal erand. (Toimetaja märkus.)
John Maynard Keynes, „A Treatise on Probability“ (1921), XXVIII peatüki sissejuhatus.
Jakob Bernoulli saavutusi kirjeldatakse üksikasjalikult 7. peatükis. Suurte arvude seadus ütleb põhimõtteliselt seda, et valimi vaadeldud väärtuse ja selle tõelise väärtuse vaheline erinevus väheneb, kui vaatluste arv valimis kasvab.
