Tõepoolest tugev lind, kuigi lennu järel üpris kurnatud. Märgistatud, jala küljes oli metallrõngas. Järelikult välismaalane, Rootsis on tuvidel ju plastrõngad. Küllatulnud lendav turist? Kindel see, et tuvi oli enne parvega ühinemist pika rännutee läbinud. Ta oleks pidanud sisse tulema, nälg oleks pidanud umbusust tugevam olema. Igavene kuradi nöök, kui peab talle plekk-katusele järele minema.
Ruben puges koos lõksuga välja. Tuvi tõusis lendu ja istus siis vihmaveerenni juurde katuseäärele ning vaatas pealt, kuidas lõksu üles pannakse. Luuki hoidis lahti pulk, mille külge oli kinnitatud nailonnöör ja võrgust puuris olid toidu peal isuäratavad kanepiseemned nagu moos pudru peal. Tule nüüd! Tule ligemale! Ruben roomas tagasi ja seisis teisel pool seina paigal, nailonnöör käes pingul. Tule nüüd! Veel natuke. Nii-nii, sul on ju kõht tühi. Tuvi vaatas poolsuletud laugude tagant lõksu ja muigas pilkavalt. Rubeni arust oli see nii põlastav, kuidas tuvi pea kuklasse viskas. Mis lind sa sihuke oled ja kust sa pärit oled? Tegelikult oli päris põnev mõelda, kui kaugelt tuvi tulnud on.
Kevadel oli Cederroth kelkinud, et oli saanud ühe Poolast pärit tuvi, aga keegi ei jõudnud seda näha, enne kui ta minema lendas, ja kahtlemata oli Jönssonil möödunud suvel olnud üks Taanist pärit lind ja hiljuti üks Skånest tulnud. Nii jah. Tule aga sisse. Eei. Tuvi keeras puuri ees jalapealt ringi ja marssis vastassuunda nagu sirge seljaga kindral. Tegi siis vihmaveerenni juures täispöörde. Nüüd tuli ta tagasi. Ruben oli valmis. Ta hoidis hinge kinni. Ükski piuks ei tohtinud lindu hirmutada. Tuvi astus otsustavad sammud. Ta ei suutnud maiusele kauem vastu panna ja luuk laksatas kinni. Jah, seal ta oli. Ruben viis lõksu koos tuviga katuselt ära ega teinud seda enne lahti, kui oli tuvilasse jõudnud. Isaslind oli tõesti tore, ehkki tema sulerüü oli pika reisi järel veidi kannatada saanud. Ruben tõmbas tuvi tiivad ükshaaval oma pihku laiali ja uuris neid hoolega. Paremal tiival oli kaks sulge puudu, vasakul üks sulg lühike, kuid kasvamas. Ta pidi prillid ette panema, et rõngal olevaid märke lähemalt vaadata. Ta leidis need transpordipuuride kohalt puidust liistult, pühkis valge tolmu ära ja uuris rõngast. Vene tähtede moodi. Asi oli tõepoolest huvitav. Ruben andis tuvidele värsket vett ja toitis neid maisiseguga. Seejärel läks ta elumajja, et Cederrothile helistada. Ent too oli Martebos oma venna juures ja pidi Sonja sõnutsi alles hilja õhtul koju jõudma.
Visanud pilgu ICA kaupmeeste tasuta kalendrile, nentis Ruben, et 29. juuni on juba käes. Ta vajus toolile ja vaatas aknast loojangu imelist värvidemängu, kui punane päikeseketas vaikselt merre vajus. On suur vedamine ja leevendus hingele, kui saad elada nii, et näed päikest merre laskumas. Ta tõusis ainult selleks, et kohvi valada ja lõigata käär leiba, mille ta kattis tüseda võikihiga ja kaunistas kahe paksu vorstiviiluga – ei mingit plastkuulidega kunstmargariini. Meri oli täna õhtul silmale nii uskumatult kena vaadata. Peaaegu nii kaunis, et tegi meele hardaks ja leebeks ning tõi pähe mõtted sellest, mis on teisel pool aega.
Ta mõtles sõnale leppimine ja mõtles Angela peale. Kas on veel ilusamat sõna kui „leppimine”? Sõlmida rahu sellega, mis on juhtunud, mitte seda unustada või pisendada, vaid mäletada ilma, et see haiget teeks. Leppida sellega, et asjad ei läinud nii, nagu sa südames mõtlesid ja lootsid. Jõuda niikaugele, et lepid ära oma saatusega.
Angela isa oli see, kes kirjatuvidega algust tegi. Kui ta nendest tüdines ja hoopis golfi mängima hakkas, võtsid Ruben ja tema noorem vend Erik tuvid üle ning kolisid tegevuse oma koju Klintesse Södra Kustvägenile. Kuid ka Erik tüdines ja muretses endale hoopis mootorratta. Ja siis läks kõik nii kehvasti, nagu läks.
2. PEATÜKK
Esimeste koidukiirtega tuli Angela üle mere tema poole. Tüdruku õhukese kleidi vedik sulas ühte laineharjade vahuga ja pikad juuksed olid kedratud hommikuvalgusest. Sinakasrohelistes silmades säras meri. Ta hoidis peos valget tuvipoega ja laskis selle taeva poole lendu. „Tule.” Ta sirutas käed Rubeni poole. „Tule siis ometi.” Tema naeratus oli täpselt sama peibutav, nagu Ruben seda tollest saatuslikust jaaniõhtust mäletas. „Tule, ka sina suudad mööda vett kõndida.” Kuid Ruben keeras merele selja ega näinud enam Angelat. Ja siis tuli tüdruk pimedusena, tormina üle maa. Puud paindusid. Pilliroopuhmad kooldusid maadligi, linnud vaikisid ja välgud sähvisid pilvede vahel nagu tulevärk. Kuid Ruben keeldus teda kuulamast, sulges silmad ja kattis kõrvad kinni. Siis tuli Angela lõhnana. Kuidas kaitsta end lõhna eest, mis mälestused ellu äratab?
Ärgates märkas Ruben, et oli nutnud. Igatsus Angela järele andis tunda terves kehas, valutas, tuikas ja käristas rinnus. Angela. Angela. Kuidas saab igatsus äkki nii suureks kasvada? Unenäos oli Angelal käes valge tuvi. Rubenil oli ikka veel meeles, kuidas siis, ühel teisel ajal, kui kõik oli veel võimalik, hoidsid Angela lühikeste, veidi tömpide pöialdega käed vigastatud tuvi, keda oli rünnanud kanakull. See oli üks nende esimesi kohtumisi. Angela paitas tuvi selga oma väikeste kätega. „Oh sa vaeseke. Me hoolitseme sinu eest.” Sel ajal, kui Angela katsus tuvi piimasupiga toita ja talle kõige pehmema pesa tegi, laadis Ruben oma haavlipüssi ja varitses kõrgel tuvila kohal tiirlevat kanakulli. Ootas ära, kuni röövlind kõrvalhoone juures kasvava männi otsa laskus. Tulistas siis haavlilaengu välja. Kanakull kukkus surnult maha. Ruben võttis röövlinnul jalgadest kinni, viis selle võidukalt kööki ja viskas lauale, et Angela näeks, et süüdlane on karistuse kätte saanud. Ta ei olnud oodanud, et tüdruk nutma hakkab. Aga too hakkas. „Kuidas sa võisid? Kuidas sa võisid ta lihtsalt maha lasta?” Ruben seisis köögis, käed külgedel rippu, ega osanud enda kaitseks sõnagi lausuda. Ainus heli, mis talle kõrvu kostis, oli köögilambi küljes rippuvale kleepuvale liimiribale kinni jäänud kärbse sumin.
Niipea kui raamatukogu avati, läks Ruben sinna. Kenasti kodus tagasi, jõi ta ennelõunakohvi ja kuulas ilmateadet. Seejärel siirdus ta tuvilasse uut tuvi vaatama. Lind oli pärast lennuteekonda olnud väsinud ja kurnatud. Tema silmad olid veidi tuhmid. Polnud ka ime, sest ta oli nii pika tee lennanud. Kuid tugeva kehaehitusega lind peaks täna täie tervise juures olema. Tõulinnuna on ta tõeliselt suurepärane eksemplar. Cederroth läheb kadedusest roheliseks. Mõelda vaid, tuvi oli tulnud lausa Valgevenest, Bjarozast. Raamatukoguhoidja oli aidanud Rubenil Internetist otsida lehekülje riikide ja igas riigis leiduvate kirjatuviklubide tähistustega ja lõpuks leidis Ruben, kust tuvi pärit oli. Valgevenelane. Ta tegi tuvi leidmise kohta avalduse. Kui omanik endast elumärki ei anna, jääb tuvi ju temale. Seda ta lootis.
Nende mõtetega astus Ruben Nilsson trepist üles tuvilasse ja väljus sealt veelgi mõtlikumana. Võõras lind lebas surnult akna all kivipõrandal. Sombusel päeval paistis tuvi sulerüü peaaegu hall. Ruben ei näinud mingeid vigastusi. Võitluses toidu ja emaslindude pärast võisid teised tuvid talle ju kallale tungida. Ent niisuguseid jälgi ei olnud. Kui ta lõtva keha kergitas, nägi ta põrandal tuvisõnniku hunnikut, vedelat paska. Ilmselt oli lind midagi ebasobivat söönud. Või oli ta haige olnud? Ruben silitas mõtlikult linnu tiibu. Tuvi oli tõesti hea kehaehitusega ja väga ilus.
Algul kavatses Ruben matta valgevenelase aiamüüri äärde, kuhu ta oli rajanud linnukalmistu ja matnud sinna ühe linnulaiba teise järel, aga tundis siis, et ei viitsi eriti kõrvalhoonesse labidat tooma minna. Valu puusades oli tugevam kui tavaliselt. Ta võib linnu väga hästi ka hiljem maha matta, kiiret ju ei ole. Maja poole minnes nägi ta naabrit Berit Hoast, kes oma maja taga pesu kuivama riputas. Kuna Rubeni tuvid tiirlesid Beriti linade kohal ja jätsid puhtale pesule oma visiitkaarte, oli sellest saanud pidev tüliõun. Justkui saaks Ruben neid takistada. Kui tuvid lendu tõusevad, lasevad nad liigse koorma välja. See on looduse seadus. Berit võiks ju oma neetud pesu hoopis maja ette riputada, kuid seda ta teha ei tahtnud. Mida inimesed ütlevad? Jah, mida nad ütlevad? Siin peetakse puhtust. Kui inimestel millegi pärast muretseda ei ole, siis tuleb neile midagi ju pakkuda, arvas Ruben. Berit oli teisel seisukohal.
„Oled sa juba kodus?” küsis Ruben viisakuse pärast.
„Jah, lapsed on hommikusöögi kätte saanud ja lõunat pole mul vaja teha, sest neil on toidukotid kaasas. Täna mängivad nad Dalhemi vastu. Nojah. See jalgpallilaager kestab kolm nädalat
