tundis ta puudust oma tööst Klinte kooli sööklas. Talle meeldisid lapsed ja tema meeldis neile. Kuigi lapsi oli palju, õppis ta neid üpris kiiresti tundma ja teadis täpselt, missugune toit neile maitseb ja missugune mitte. Kui Pelle oli paar päeva järjest närvalt söönud, püüdis ta menüüd veidi muuta, et Pelle saaks seda, mis talle meeldib, ja kui Sofia oli kolm päeva jutti toitu ainult näkitsenud, oli Berit ettevaatlikult uurinud, milles asi, ja siis rääkis Sofia, et tema ema ja isa kavatsevad lahutada. Gabrieliga oli sama lugu. Ta istus pärast tunde Beriti juures köögis taburetil ja rääkis, et tal on kõht kurbust täis, sest tema küülik on surnud. Loom oli külmetanud, talle anti penitsilliini, ja siis läks tal penitsilliinist kõht lahti, ja siis jäid tal hambad haigeks ja ta suri ära. Ta oli surnud küüliku kingakarbi sees kooli kaasa toonud ja nad matsid kahekesi looma oja äärde puu alla ning Gabriel mängis hüvastijätuks plokkflöödil „Väikest tigu”.
Vana kivimaja tundus külm ja kõle, olgugi et õues oli nii soe. Peaaegu nagu pikseilm. Berit läks kampsunit tooma ja pani vee keema, et tassitäis teed teha. Kuid külmatunne keres ei tahtnud päriselt järele anda. Tal ei olnud hea olla. Lihased olid kanged ja imelikud. Ega ta ometi haigeks ei hakka jääma? See ei sobi, kui inimesel on vaja tööd teha. Lapsed peavad süüa saama. Telerist tulid uudised. Ilmselt oli ta korraks tukastanud ja osa kõrvust mööda lasknud. Enne, kui ta jõudis päriselt taibata, kuidas see kõik kokku klapib, kas jutt on olevikust või minevikust või on see mingi film, mida ta oli näinud, tulid börsihinnad. Vanasti ei olnud tavainimese argielus peaaegu mingeid börsihindu ja nüüd võisid need ükskõik kui palju ekraaniruumi raisata. Ilmselt oli ta oma tugitoolis sügavasti magama jäänud. Ta ärkas varasel koidikutunnil, oli higist läbimärg ja külmetas ühekorraga. Ta käis tiiru köögis ja jõi vett, enne kui ärataja kella kuueks helisema pani ja voodisse läks.
Kui ta pidi paar tundi hiljem üles tõusma, oli see raske. Ta ei suutnud päriselt üles ärgata ja oleks äärepealt pea vastu köögilauda ära löönud, kui noogutas hommikulehes avaldatud uudise peale, et Almedalenis tuleb poliitikute nädal. Kas aeg on jälle niikaugel? Berit pesi ennast hädapärast pesukausis, selle asemel, et duši alla minna, nagu ta oli kavatsenud. Kui ta ainult lastele lõunasöögi tehtud saaks, oleks ta tänaseks vaba. Õhtul pidid nad rannas vorsti grillima ja kubbi mängima. Hommikupooliku peaks ta vastu pidama, isegi kui on külmetanud ja tal on palavik. Ta ei oleks mingil juhul tohtinud õues tuule käes kartuleid koorida. Inimene peab vaatama, et ta maha ei jahtuks.
Oleks Berit Hoas tol hommikul oma esimese mõtte ajel tegutsenud – Ruben Nilssoni juurest läbi astunud, et vaadata, kuidas too ennast tunneb –, oleks see võinud paljude inimeste elu säästa, aga ta ei jaksanud. Siis mitte. Ka hiljem mitte, kui ta pärast jalgpallilaagrile lõunasöögi kätteandmist koju tuli. Niipea, kui ta koduseinte vahele jõudis, vajus ta voodile kokku. Peavalu ajas südame pahaks ja köha oleks peaaegu hinge välja võtnud. Kui ta pidi tualetti tormama, et õnnetust ei juhtuks, hakkas ta mõtlema mürklihautisele, mida ta oli koos Rubeniga söönud. Kas võis nii olla, et ta oli nad oma parimate kavatsustega ära mürgitanud? Need olid mürklid ja ta oli neid täpselt niimoodi kupatanud, nagu kokaraamatus kirjas oli. Kas ta oli millestki valesti aru saanud või oli mõni söögikõlbmatu seen hulka sattunud? Ta peab Rubenile helistama. Kui ta ainult natuke aega puhata saab, siis ta helistab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
