ection>
Helju Rebane
Õige valik
© Helju Rebane, 2021
Koostanud Helju Rebane
Toimetanud Eva Luts ja Leiger Luts
Kaanepilt Meelis Krošetskin, © 2021
Kirjastus Fantaasia
ISBN 978-9949-661-91-6
e-ISBN 9789949661923
Raamat ilmub Eesti Kultuurkapitali toetusel
SISSEJUHATUSEKS
Helju Rebane on üks staažikamaid žanriulme autoreid, kes alustas juba eelmise sajandi 80. aastatel. Enamasti kirjutab ta mõistujutte, allegooriaid ja sümbolistlikke lugusid, kus vaid mõni üksik ulmeline element (sein, liblikas jms) asetab tegelased tavatusse olukorda ning aitab sel moel avada nende sisemaailma, et näidata nende tõelisi suhteid ja suhtumisi.
Eesti keeles on Helju Rebase looming esindatud seni vaid üheainsa novellikoguga «Väike kohvik» (1986), samas kui vene keeles on neid mitu, samuti on teda tõlgitud hollandi, inglise ja saksa keelde. Ta jutustusi on avaldatud Venemaal, Hollandis, Iisraelis, Kanadas ja Saksamaal, aga valdav enamik neist pole eesti lugejani veel jõudnud. Eestis on tema lugusid avaldanud ajakirjad Looming, Noorus ja veebiajakiri Reaktor, kogumik «Tuumahiid 3: Triitium, Reaktori parimad lood aastaist 2014–2016» (Fantaasia, 2017) ja kogumik «Läbi valu ja vaeva» (Gururaamat, 2020).
Ulmekirjanduse korüfee Arkadi Strugatski on kõrgelt hinnanud Helju Rebase jutustust «Kõik võidavad», võrrelnud seda Edgar Poe ja Akutagawa loominguga. Ajapikku kasvaski sellest jutustusest ja mõnedest Helju Rebase esikraamatu «Väike kohvik» lugudest välja lühiromaan «Altrus», düstoopia ja mõistujutt, kus on puudutatud totalitarismi ebameeldivaid nähte ja paradokse. Teema tõsidusest hoolimata on autor vaadanud mõnelegi seigale lustakalt, enamasti küll aga iroonia ja sarkasmiga.
Hollandi fennougrist Cornelius Hasselblatt, kes on oma mõlemas hiljuti Eestis ilmunud raamatus, «Ma armastasin eestlast»1 ja «Eemalt vaadates»2, pühendanud Helju Rebase loomingule mõned leheküljed, on muuhulgas maininud, et kuigi Rebase lühijutud on jõudnud ka hollandi keelde, on kodumaal Eestis autor kahjuks täiesti tundmatu. Jutukogu «Õige valik», kus on 14 jutustust ja lühiromaan «Altrus», on valmis seda viga parandama.
I OSA
JUTUSTUSED
KÕIK PUUD EI OLE ÜHESUGUSED
Meenutan seda õhtut ikka ja jälle…
See oli armastus esimesest sõnast. Armastus esimesest pilgust on meie puhul võimatu.
Nagu kõik teisedki mehed, sain tol unustamatul õhtul töö juurest naise jaoks kingituse – lõhnaõli. Nagu ikka, oli see «Chanel», nüüd juba number 500. See muldvana firma loob igal aastal paar uut variatsiooni.
Liuglesin tunnelis kodu poole. Teadsin ette, milline saab olema see õhtu: hubase majakese puhtusest säravas köögis ootab mind silmipimestavalt kaunis naine. Laud on kaetud.
Eramud on küll anakronism, aga selline oli kord juba tolle rikkuri kapriis, kes annetas omal ajal meie tulevikulinna ehituseks kogu oma raha.
Kuigi tean, et see maja ja nainegi pole samad, mis eile, hakkan selles siiski vahetevahel kahtlema, sest niipea, kui ukse avan, ütleb see säravalt naeratav naine alati: «Tere õhtust, kallim! Kas oled väsinud? Kohe hakkame sööma.»
Piisab aga pilgust aknasse, kui kahtlus kaob – majast ujuvad aeglaselt mööda puude tumedad siluetid. Hiigelratas, millel majakesed asuvad, pöörleb lakkamatult, alludes juhuslike arvude generaatorile. Kord kiiremini, kord aeglasemalt pöörleb ratas, jääb teinekord viivuks seisma ning jätkab siis pöörlemist vastassuunas.
Aga see hiigelkeskus, kus meie, mehed, töötame, ja need silindrikujulised tunnelid, mis viivad keskusest majadesse, on liikumatud. Nii et maja, kust lahkusin hommikul, on õhtuks koos eilse naisega juba läinud. Asemele on tulnud teine maja ja teine naine.
Mõnikord tekib mul peaaegu vastupandamatu soov öelda igaõhtusele säravale tervitusele vastuseks midagi jämedat. Kuid luban endale vaid küsimuse:
«Ütle, mis su nimi on?»
Kaunitar jääb mulle juhmi näoga otsa vaatama – nimesid ei kasutata juba kakssada aastat.
Ma teadsin, et lähen selle küsimusega riski peale välja. Ükskord tuleb mõnele neist säravalt naeratavatest kaunitaridest pähe, et mind tuleks üles anda.
Aga kes teab… võib-olla just seda ma tahangi. Viimasel ajal on mulle kõik ükspuha. Mis minuga ka ei juhtuks, on see ikkagi praegusest parem… Kakssada aastat järjest võetakse sind igal õhtul vastu samade sõnadega. Ei tea, kas suudate endale seda ette kujutada…
Tol õhtul majja astudes imestasin, et tuli köögis ei põlenud.
Pimedas ei pannud ma naist kohe tähelegi. Ta seisis akna all.
«Tere õhtust,» ütlesin, kui olin tule põlema pannud.
Ta seisis, poolenisti minu poole pöördununa, käed rinnal risti ja vaatas pimeduses möödaujuvate puude siluette akna taga ning isegi ei liigahtanud. Silmipimestavalt kaunis. Samasugune, nagu kõik teisedki. Laud ei olnud kaetud.
«Aga õhtusöök?» küsisin nõutult.
«Jääb ära.»
Ta möödus minust, nagu oleksin ma mööbel, ja kadus magamistuppa, andes näoilme ja hoiakuga mõista, et ma käin talle närvidele.
Tema sõnad vapustasid mind, aga see põlglik pilk vapustas veelgi enam.
Õhtusöögi valmistamises ülimoodsat tehnikat täispikitud köögis pole midagi keerulist, eriti kui värsked toiduained potsatavad sinna luugist seinas. Vajuta aga nuppe piltide kõrval. Nii ma solvunult tegingi.
Aga… Millise nostalgia kutsus esile tema kummaline käitumine! See meenutas mulle neid ammuseid aegu, aastat kakssada tagasi, kui hilja peale jäänud mees tuli koju. Mina mäletan neid aegu, noored muidugi mitte.
Kuigi mõiste «noored» on meil suhteline. Kõigil meestel on ühesugune ideaalne nooruslik välimus. Kõik naised on Miss Universum 2200 koopiad.
Kuidas küll toona vaieldi, milline välimus valida naistele, milline meestele! Mehed on meil samuti kõik ühesugused ja piltilusad. Etaloniks võeti sama aasta Mister Universumi välimus. Ainuke põhjus, miks naiste välimus erineb meeste omast, aga ka see, et üldse on olemas nii ühed kui teised, on vist seotud (ega ma täpselt tea, kuid kahtlustan) tolle kröösusega, kes olevat olnud kohutav seelikukütt.
Tema raha eest viime nüüd
