lõhna.
«Abikaasa» – milline ajast ja arust mõiste. Sõna on küll alles, aga vanasti oleks naist, kes igal hommikul kaob koos majaga teise mehe rüppe, nimetatud veidike teisiti. Ent kui poleks sellist vahetust, poleks võrdsusest enam juttugi.
Sõin üksinda õhtust, võtsin siis kaunilt karpi pakitud ja siidipaelaga seotud lõhnaõlipudeli kaasa ja läksin magamistuppa.
Sealgi seisis ta, vaadates pimeduses vaevuaimatavate puude musti, aeglaselt liikuvaid siluette. Aeg-ajalt valgustas ta nägu möödalibisev puude vahel eredalt põlev täht «V».
Me peame teatama ebatavalisest käitumisest.
See, mis praegu toimus, juhtus esimest korda kahesaja aasta jooksul. Aga ma sülitan nende seaduste peale.
Vaadates endiselt aknast välja, lausus ta äkki mõtlikult:
«Kõik puud ei ole ühesugused.»
Olin jahmatusest tumm. Mind vapustas tema hulljulgus, kuid veelgi enam asjaolu, et ta oli osanud seda tähele panna.
«Ei ole,» sõnasin viimaks.
Ta võpatas ja vaatas mulle vaenulikult otsa: «Kas kannad ette?»
«Ei. Kuigi mul on tunne, et sa seda väga tahad.»
«Mul ükskõik!»
Midagi veel vapustavamat poleks ta saanud öelda.
«Mul on hea meel,» laususin.
«Juhmard… Saa ometi aru – ma ei karda sind!»
«Aga minul pole nüüd enam «ükskõik». Küllap oled väsinud. Võtame parem riidest lahti ja heidame voodisse.»
««Oled väsinud», «võtame riidest lahti»,» ütles ta ärritatult mind järele ahvides. «Mina magan külalistetoas.»
Külalistetuba. Tõepoolest, igas majas on see olemas. Ainult et külalisi seal ei käi. Külla minnakse ju selleks, et uusi elamusi saada. Näha teisi inimesi (teistsuguseid, mitte selliseid, nagu sa ise). Meil aga – astu peegli ette ja oledki «külas».
Tema ärritatud olek… Mulle polnud varem kunagi pähe tulnud, et ka minu sõnades pole midagi sellist, mida ei ütleks sarnases olukorras mistahes teine Mister Universum.
Nõutult ulatasin talle paelaga ilusti kinniseotud lõhnaõlikarbikese.
«See on sulle… Kingitus.»
Ta raputas pead.
«Kui midagi kingitakse ühtviisi kõigile, siis pole see miski kingitus,» nähvas ta.
«Olgu.» Panin karbikese aknalauale ta kõrval.
Vaikisime tükk aega, vaadates möödalibisevate puude tumedaid siluette akna taga.
«Ütle, mis su nimi on?» küsisin viimaks. Olin äkki aru saanud, et just see on õige küsimus.
Ta võpatas. Ta näol oli selline ilme, nagu oleks rong äkki rööbastelt maha jooksnud («rööpad» on anakronism, raske seletada).
Ta vaikis kaua. Viimaks ütles: «Ma olen alati tahtnud, et mul oleks nimi.»
«Näed siis. Just seda ma mõtlesingi. Sa oled väsinud minu ootamisest. Mis siis ikka… Sinul pole põhjust usaldada mind. Minul pole põhjust usaldada sind. Ega muud üle ei jää: minna riski peale välja ja uskuda teineteist. Või mitte minna. Otsusta sina. Mida meil sinuga kaotada? Kõik asjad on ju ühesugused. Isegi elul ja surmal pole erilist vahet. Otsusta ise. Meil on vähe aega. Ainult koidikuni.»
Võtsin riidest lahti ja heitsin voodisse. Mõne aja pärast võttis temagi riided seljast ning puges vaikselt minu kõrvale.
Mõnda aega lamasime vaikides. Akna taga sahistas vihma. Toimus midagi ebatavalist… Kui need neetud puud korraks unustada, siis võiski jääda mulje, et see on minu naine, kellega olin elanud juba kakssada aastat ja kes nagu minagi polnud selle aja jooksul põrmugi muutunud. Me ei vanane, ei sure haigustesse. Haigusi pole enam. Sind võidakse ainult hukata – karistuseks.
Aga tegelikult… Minu kõrval oli… see ainus. Mida selgemini see teadmine mulle pärale jõudis, seda suuremat hirmu ma tundsin, seda enam hakkas mind painama selle hetke peatse kaotuse eelaimus. Keelatud hetke. Sellisele öeldakse: «Oo kaunis hetk, sa viibi veel».
Naine lõpetas viimaks vaikimise ja sosistas: «Uskumatu.»
Teadsime mõlemad: homme viib aeglaselt pöörlev hiigelratas ta minu juurest minema. Õhtul, kui koju tulen, ootab mind üks teine naine, kes sarnaneb temaga nagu kaks tilka lõhnaõli «Chanel», aga too ei ütle mulle, ja ta ei usu, kui mina ütlen talle, et on olemas asju, mis ei ole ühesugused.
«Nüüd on mul põhjust saatust tänada,» lausus ta mõtlikult omaette.
«Sa täna parem juhuslike arvude generaatorit,» ütlesin ning lisasin: «Kallim.»
Esmakordselt kahesaja aasta jooksul oli mul tahtmine seda sõna kasutada…
Aega tuleks mõõta mitte minutite ja tundidega, vaid sündmustega. Meie kuritegelik öö kestis igaviku, aga kadus siiski käest nagu unenägu. Vastu hommikut panime teineteisele nimed. Kuritegu, mille karistuseks on surmanuhtlus. Ja siis saabus hommik ja ma pidin taas tööle liuglema.
Enne kurba hüvastijättu leppisime kokku parooli, et järgmine kord teineteist ära tunda.
Igal õhtul tunnelis kodu poole liueldes ootan südamevärinal, mida kostab uus miss mu ebatavalise tervituse peale. Ütlen alati ühe ja sama lause.
Aga nad vist ei kuulagi. Nad on ju veendunud, on koolis pähe tuupinud, et kõik asjad on ühesugused. Teisi pole olemas. Seepärast nad ei näegi seda, mis nii selgelt paistab väljas akna taga.
Minu igaõhtuse ebatavalise tervituse peale vastavad nad pikemalt mõtlemata: «Tere õhtust, kallim. Kas oled väsinud? Kohe hakkame sööma.»
Ma pole olnud talle truu. Meie maailmas pole sellel lihtsalt mõtet. Aga ärapõlatud lõhnaõli pole ma mõnele teisele ära kinkinud.
Need teised… Mõnikord ma lausa irvitan nende üle. Sest olles täpselt tema nägu, annavad nad mulle ärevat lootust senikauaks, kuni hakkavad rääkima.
Ma ootan kannatlikult, millal haruldaste sündmuste paarisseaduse kohaselt hiigelratas oma hiigelringe tehes ta jälle minu juurde toob.
Võib-olla läheb mööda veel kakssada aastat. Aga ühel õhtul… Ma ütlen mind ootavale naisele tervituseks: «Kõik puud ei ole ühesugused.»
Ta naeratab ja vastab: «Ei ole.»
Ma loodan väga juhuslike arvude generaatori peale.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
