peale Céleste’i on viie lapse emad, kes elavad perega äärelinnas ning on aastaid kodused olnud. Céleste elab kesklinnas, tal on ainult kaks last, ta on elanud Ameerikas, nii et ma saaksin temaga hakkama ka ilma prantsuse keeleta; ning ta väidab, et on kirjanik ja ajakirjanik. Pole küsimustki!
Palk on pisike, aga ega ma ju raha pärast lähe. Lähen, et Prantsusmaal tasuta elada ja kogeda. Kuna lapsed käivad lasteaias, on mul päevad sama vabad kui nende emal. Ma hakkan elama Prantsusmaal, ja mulle makstakse veel selle eest peale!
Olen paar kuud ära ja vaatan siis, mis edasi. Vaheldus.
Tean juba kogemuste põhjal, et ma võin väheste vahenditega ja üsna kiiresti „vahelduse” kätte saada. Vaheldus on minule nagu keemiline reaktsioon, süst, vitamiin; kuu-kaks. Ja mis kõige olulisem, ma saan korraks oma rutiinist välja – ei ole seda tugisüsteemi, neid sõpru, tuttavat linna, sama töökohta, vaid kõik on uus. Astun oma turvaümbrikust välja ja panen selle põlema. Tagasi jõudes seda ümbrikku enam pole. Tuleb uus ümbrik leida. Ka see on natuke hirmus. Kes ma olen, mis must saab? Nii põnev, nii hirmus. Meenub kellegi kuulus lause: „Tee iga päev midagi, mis sind hirmutab.”
Üheks põhjuseks on ka igatsus nähtamatuse, anonüümsuse, vabaduse järele. Et kui väsinuna ja räsituna poest kohvi tooma lähen, on välistatud võimalus kokku joosta inimestega mu oma minevikust või olevikust.
Ja suur soov lapsi saada, ja samas sügaval minus peituv realist, kes korrutab pähe õpitud argumente: „Kui sa lapse saad, jääb su enda elu pooleli. Sa ei saa teha ühtegi nendest asjadest, mida sa tahtsid. Sa ei saa suvalisel hetkel suvalisele maale kolida. Sa pead olema vastutustundlik ja majanduslikult kindlustatud.” Usun, et kui ma pisut nende võõraste lastega olen, veendun kindlasti, et ma ei ole veel valmis emaks saama. Ilmselt juba paari nädala pärast mõtlen, hambad ristis, et võtke keegi nad ära, ja karjun: „Ära nuta, aitab!”
Ma ei mõtle kordagi, et kui ma kõik Eestis sinnapaika jätan, sillad põletan ja järjekordselt välismaale lähen, siis annan alla või põgenen. Alati uus koht, uued tingimused, uued inimesed. Mulle tundub iga kord, et nullist alustada ja oma õnne eest võidelda tähendab elul sarvist haaramist.
Mõeldud – tehtud. Ehk nagu prantslased ütlevad: aussitôt dit, aussitôt fait.
AASTA VAREM…
Esimesel korral on kõik kuidagi intensiivsem ja vahetum, ning ka üllatav, ootamatu. Neid aastataguseid kogemusi taga igatsesingi.
Kui ma esimest korda Pariisi tulin, tegin seda natuke trotsist. Ma ei saanud aru, kuidas üks asi saab eranditult kõigile meeldida: Proustile ja Balzacile ning tossudes, seljakottidega ameeriklastele.
Olude sunnil saame parima sõbranna ja korterikaaslase Triinuga reisieelsel ööl magama kell kaks. Äratuskell heliseb kaks tundi hiljem, kell neli hommikul. Unesegastena viskame mõned asjad kohvrisse. Prantsusmaal pakin lahti meie ühise kohvri, millest tuleb välja üks väike must kleit, kaks väikest musta kleiti, kolm… kahe peale kokku kümneks päevaks viisteist musta värvi kleiti! Ja mitu paari kõrgete kontsadega kingi, hunnik vöösid ning ehteid, salle ja sukki, aga ei ühtki mugavat jalutuskinga või ilmale vastavat mantlit, jakki, kardiganigi mitte.
Alustame päevi ööbimiskohale lähimas kohvikus. Inimesed suitsetavad, seintel on üliülipikad käsitsi kirjutatud veinikaardid ja kõik on kuidagi üle võlli stereotüüpne. Aknaklaasil on meile üsna sobilik kohviku nimi Destination Sud2, vaasis on roosid, riiulil tühjad klaaspudelid. Naudin koha atmosfääri, teretavate inimeste mõlema põse suudlemisi, vanaaegset muusikat. Isegi kohvikupidaja joob baarileti taga veini. Õues vaheldub vihm päikesega.
Hommikuti jutustame kohvikus madame’iga, kes meid omamehelikult prantsuse keeles valjuhäälselt käsutab ja siis naeratades silma teeb, ning joome päeva esimesed café crème’id3. Kui lõunatajad tulevad, ütleb ta, et kirsiaroom meie tubakas häirib maitseelamusi ning „palun, kas söögi ajal võiks harilikku suitsu tõmmata” – nagu see maitset ei häiriks!
Tavaliselt jõuame hommikukohvi jooma keskpäevaks. Siis kaetakse kõik lauad ja meil palutakse koos teiste mittelõunatajatega baaris pukil istuda. Saabuvad sööjad, bistrooproua täidab karahvinid veega.
Laupäeval tulevad inimesed aga juba hommikul veini jooma. Kodukohviku juhatajannal on vaba päev, ta kõnnib suitsetades tänaval, jätab oma lapsed välja, tervitab sees teenindajaid, suudleb tuttavaid mõlemale põsele, surub võõrastel kätt, ja läheb edasi. Pühapäeval on kodukohvik ja suurem osa teisi kinni, suletud on ka paljud poed, tänavad on tühjad.
Pühapäeva õhtul, kui isegi surnuaiad on suletud ja õues sajab paduvihma, istume ülimeeldivas kohvikus Le Soleil d’Or4 keset Seine’i jõge Île de la Citél (millel on Jumalaema kirik) ning joome naturaalset õunasiidrit. Muusika on hea, inimesed jalutavad vihmavarjude all mööda, jooke serveeritakse armsatest pisikestest karahvinidest. Kui esimese tühjaks joome ja teist tellime, soovitab teenindav noormees murelikult, et peaksime igaks juhuks ehk midagi sööma ka.
Teenindajad on restoranides hästi osavõtlikud ja suhtlemisaltid. Nad teevad nalja, grimasse, žestikuleerivad, ning mis on teistmoodi kui Eestis: kõik on mehed. Ja kõik on mustade viigipükste ja valge triiksärgiga, kas siis musta peenikese lipsu või vesti ja kikilipsuga. Nad on väga oskuslikud oma kandikute ja pudeliavamistega – ühes käes on kandik, teisega avab veinipudeli, samal ajal teeb nalja ja selgitab menüüd.
Oma trotsist ja eelarvamustest hoolimata sain kohe aru, et see, kuidas Pariisi ja Prantsusmaad kujutatakse, on tõepärane. Et ta ongi selline nagu piltidel ja see on käsiteldamatu. Need ilusa arhitektuuriga kaadrid filmides ei ole kõik filmitud sama viie ilusa maja juures, vaid tuhanded majad on vaimustavalt ilusad. Naised kõnnivad argiste, ent hurmavatena välja lillepoest, metsikud lillesülemid kaenlas. Peened vanaprouad patseerivad promenaadil ning kohtudes stiilsete sonides vanahärradega, suudlevad üksteist mõlemale põsele. Moodsate baaride-pubide asemel on vanad bistrood ja kohvikud, mis on seal peaaegu muutumatutena olnud sadakond aastat. See mind hämmastabki – et kõik on nagu raamatus või filmis.
Ka inimesed. Ühel päeval Louvre’i muuseumist tulles võtame istet lähedal asuva kohviku väliterrassil. Romantiline asukoht, aga Pariisi kohta ebatavalisena on õues laudade kohal suured Coca-Cola päikesevarjud. On kuum suvepäev ja olen mitu tundi muuseumis ringi kõndinud, nii et kuigi ma harilikult limonaadi ei armasta, ütleb aju päikesevarje nähes: jaa, koola! Istume maha, vuntsi ja ümmarguste prillidega kelnerionkel valge triiksärgi ja musta kikilipsuga tuleb meie poole ilmega, nagu me segaksime teda. Olen lugenud Pariisi üleolevatest kelneritest ja kuidas see on ainus linn maailmas, kus teenindaja, mitte klient, on kuningas. Lauda jõudes paneb ta äkitselt suure naeratuse ette: „Daamid, mida teile?”
Tellin väikese karahvini punast veini, mille tema valib, ning ühe Coca-Cola. Mõte on see väike kofeiinijook ergutuseks ja janu kustutamiseks ära juua ning siis veini nautima asuda.
„Non!” ütleb kelner.
„Vabandust?”
„Ei! Ma ei too teile kokakoolat, see ei lähe.”
Naerame, ja ta läheb tellimust täitma. Kelnerid teevad ikka jootraha nimel nalja. Aga ta ei toogi seda koolat ja mul ei ole õigupoolest selle vastu midagi. Kui kelner veini lauda toob, küsib ta minult salvavalt: „Vabandust, kas te sooviksite kõrt ka oma pokaali sisse?” Ja meile juustuvalikut tuues: „Preili, kas toon teile ketšupit?!”
Sihtpunkt: Lõuna.
Kuldne päike.
