jälle paljaks lõhkuda ning praegu see lihtsalt seisab ja tuuldub. Lastel tore selle pimeda suu ümber mängida, et seal elavad kollid.
Kõik naeravad, segavad üksteise jutule vahele ja tõstavad häält, nii et kostame siit jõe keskelt vist üle küla. „Pardid! Bob!” kisavad lapsed. Ma arvan, et teistest erinev valge Bob meenutab kõigile inetu pardipoja muinasjuttu ja loo ilusat lõppu.
Ootamatult küsib Céleste’i abikaasa Sébastien mu käest: „Kas sa püssi lased?”
Céleste pööritab silmi.
„Ee… ei ole lasknud. Eelmine nädal lasin metsas loomapiltidesse jahivibu. Tuli natuke välja küll.”
„Tore! Püss on lihtsam. Meil on siin tuvid ja neid tuleb maha lasta. Aga nii, et keegi ei näe, sest see on tegelikult seadusega keelatud. Ja laibad peavad jõkke kukkuma. Üle kümne lasu korraga ei tasu teha, muidu märgatakse. Naabril on summuti, ta võib kas või nelisada järjest lasta.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
