Esimene teener krahmas koti, viskas selle maha, siis tõstis mu rinna ümbert haarates maast ja kõigutas mind. Karjatasin valust ja Melisande haaras riide külge klammerdudes mu särgist, nagu jaksaks ta mu teenri käest välja rebida, nõrk nagu ta oli.
«Ei,» hüüdis ta katkeva häälega, «ei, ta ei saa mu väikest Pherist!»
Jälgisin õudusega, kuidas teener teda rusikaga lõi ja ta maha kukkus. Hammustasin meest kõvasti õlavarrest, mis pani ta karjatama ja siis vanduma, kuid ta ei pillanud mind maha, nagu ootasin. Ta ainult parandas oma haaret, nihutades kerge vaevaga mu raskust, ja läkitas jälle tulise juti läbi mu jala. Ta haakis käsivarre mu kaela ümber lukku.
«Su aeg on otsas, väike koletis,» ütles ta pigistust tugevdades.
Kunagi varem polnud teenijad mind niimoodi kohelnud. Perekonnaliikmed muidugi, aga teenrid ainult sülitasid mind nähes või tegid kurja tõrjumise märgi. Mistahes nende tehtud füüsiline kahju oli kaudne: kas siis mingi mu teele pandud asi, et komistaksin, või midagi ebameeldivat, mis mulle leidmiseks rajale jäeti. Kui nad oleksid mulle käe külge pannud, oleks Melisande nad ära hakkinud, keetnud ja sigadele söötnud. Ent Melisande oli endiselt pikali maas ja nuuksus pihkudesse, kui mu nägemine tuhmus ja veri kõrvus kohisema hakkas.
Järgmine, mida ma mäletasin, oli kukkumine. Mu pea põrkas vastu elutoa kivipõrandat peahoone keskel ja ma vedelesin lõdvalt, kuni pimedus hajuma hakkas. Kui juba suutsin, siis veeretasin ennast küljele kõverasse, nii et saaksin püüda jalahoobi, mida mõnikord anti, oma tervele jalale. Kord olin pärast seda, kui isa vastu mu vigast jalga virutas, pika talve oma voodis veetnud.
Mu ema lebaskles sohval, nähtavasti ennast vabalt tundes, tema peenikestesse patsidesse punutud helmed rippusid üsna vaikselt näo kõrval. Olin tihtipeale igatsenud neid patse liikuma lükata, kuulda nende erksavärviliste klaashelmeste tilinat, kuid teadsin, et iga katse tema lähedusse minna lõpeks laksuga. Mees tema kõrval oli kiilas ja hakkas rasvuma viisil, nagu võimsa kehaehitusega mehed vananedes sageli teevad. Ta pigistas pihus veinipeekrit ja jõllitas mind vastikusega – mu vanaisa, kes polnud emaga pärast tema abiellumist kordagi kõnelnud, keda villas väga jälestati, kes tahtis mu sündimise päevast saadik minu surma. Ma teadsin, mida ta praegu nägi.
Silmi temalt pööramata kallutasin pea viltu, et lasta peenikesel süljeniidil suunurgast põrandale nõrguda. Erondites mossitas huuli ja vaatas kõrvale. Ema näperdas helmeid, mida ta mul puudutada ei lubanud, ja norsatas lõbustatult.
«Kohtu oma pärijaga, isa,» ütles ta. «Juridius räägib mulle, et oleksin pidanud talle nimeks panema Pheris Monstrous, mitte Mostrus.»
«Sa poleks pidanud talle üldse nime panema. Oleksid pidanud temast lahti saama.» Enam ei peetud tsiviliseerituks jätta minusuguseid beebisid rebaste jaoks mäenõlvale, kuigi vahel seda ikka veel juhtus. Sagedamini uputas ämmaemand nad vaikselt ära või nad jäeti toitmata ja hooldamata seni, kuni tasakesi hääbusid.
«Ja mis sa nüüd peale hakkaksid, kui ma oleksin seda teinud?» küsis mu ema.
Eronditesele see ei meeldinud.
«Ta ei räägi?»
«Ei,» vastas ema.
«Malet mängib?» küsis mees sarkastiliselt.
«Melisande teab paremini. Tema hoiab poissi silma alt ära.»
Minu üllatuseks pahvatas vanaisa pealtnäha täiesti lõbusalt naerma. «Ta saab väga hästi hakkama.»
«Ära unusta meie kokkulepet,» hoiatas mu ema.
Erondites kehitas õlgu. «Sul on mu sõna. Kui su esmasündinu on oma otstarbe täitnud, saab Juridiusest mu pärija.»
Mu vend oli vähem kui aasta minust noorem, pikem ja terve ning oma kojale uhkuseks.
«Juridius sobib sulle, isa. Ta teab, mida oma perekonnale võlgneb.»
«Paremini kui sina,» märkis Erondites.
«Ma tean, mida üks naine oma perekonnale võlgneb. Kas ma pole siis abikaasale poegi kinkinud?» Tema naeratus oli inetu.
«Kuid nüüd oled sa ennast Eronditese perekonna ees rehabiliteerinud, tütar.»
«Minu perekonda kuulub Juridius ja ma võitlen tema ja mu teiste laste eest. Kui sa kavatsed kasutada mu väikest koletist ja siis jälle ennistada oma pärijaks Sejanuse, kui oled ta vabadusse saanud, siis vaata ette. Sejanusest pole mulle vastast.»
«Ole rahulik,» vastas tema isa, silmitsedes mind ühtaegu nii omanditunde kui ka põlgusega. «Praegusest hetkest peale hakkame Eronditese Koda uuesti üles ehitama.»
II PEATÜKK
Attolia kuningas ootas väikeses vastuvõtusaalis, mille muutsid pisemaks kõrget lage toetavad graniitsambad ja punasest ahhaadist seinapaneelid, mida läbistasid mustad sooned. Kõigis seinalühtrites põlevad küünlad ei suutnud valgustada ruumi – ega ka kuninga meeleolu. Ta ootas Eronditeste uue pärija saabumist, väidetavalt oli see laps piisavalt noor, et teda võiks kasvatada lossis, perekonna kahjulikest mõjudest eemal. Parun oli pakkunud oma vanimat lapselast, kuningas oli selle heaks kiitnud ja poiss oli kohale toodud, kuid Hilarius, kes oli tõllal talliõuel vastas käinud, oli saatnud hoiatuse, et kõik pole nii, nagu oodatud.
Vastuvõtusaali uksed lendasid mürtsuga lahti ja kõik peale kuninga võpatasid. Kuningas kummardus ettepoole, küünarnukid põlvedel, kannad haagitud massiivse tooli põikpuu taha, kui kaaskondlased mu sisse tassisid, ilme nende nägudel hoiatamas kõiki haisust, enne kui see kohale jõudis.
«Tema «tõld» oli vanker, mille tagaosas kast,» teatas Hilarion meie kannul sisse astudes. «Väljastpoolt lukku pandud.»
Nad olid pistnud mu sinna kasti koos ämbri ja veepudeliga. Ämber keeras ennast iga teekühmu peal kummuli ja alles pooltäis veekann purunes teisel päeval.
«Kas see on Eronditese lapselaps Juridius?» küsis kuningas, nagu kahtleks selles.
«Ei,» sõnas Hilarion mornilt. «Juridius on paruni tütre Marina teine laps. See on tema esimene.»
«Ah,» ütles kuningas.
«Tema sünd registreeriti templis,» tunnistas Hilarion kaitsvalt. «Sestsaadik pole temast enam märkigi olnud. Kõik arvasid, et ta on surnud.» Tal polnud tarvis öelda, miks.
Kuid nähtamatu olla on midagi muud kui surnud olla, ning oli ilmne, et on juhtunud saatuslik eksitus. Jalad sahistasid ja pead vajusid kummargile, nagu oleksid need, keda võinuks vastutavaks pidada, kuninga pilgu eest peitu pugenud. Mu kätest hoidvad mehed lasksid lahti ja ma vajusin käsivarsi põlvede ümber mähkides kükakile, jõllitades tigedalt kuningat, kes mind vastu põrnitses. Sama vihane kui ka abitu, lasin süljenirel enda ette põrandale nõrguda, kuid erinevalt mu vanaisast ei pööranud kuningas pilku kõrvale. Viimaks pöörasin ise.
Teades, et kõigi silmad on minule suunatud ja mul ei ole muud põgenemisvõimalust peale oma pähe tõmbumise, pistsin sõrme väikesesse süljeloiku enda ees ja kujundasin kolme hoolikalt paigutatud niiske punktiga ühe kolmnurga. Kostis kollektiivne vastikusohe ning pilkude raskus muutus kergemaks. Lisasin kolme punktiga oma kolmnurgale järgmise rea, siis viiega veel ühe.
«Miks
