ta Eronditesele.»
Ja siis tapaks oma nalja nautinud Erondites minu ära ning teeks oma pärijaks Juridiuse. Võimetuna oma saatust muutma, keskendusin üha laienevale kolmnurgale. Esimene märg laik hakkas kuivama, sellepärast lisasin veel natuke sülge. Pilk kuningal, lasin sellel oma suust välja valguda.
«Teie Majesteet, saage temast lahti!» kuulsin kellegi protesti, ent kuningas jälgis mind tõsiselt, kui ma sõrme enda loodud tindi sisse pistsin ja oma esimest punkti uuendasin.
«Ei,» vastas ta otsusele jõudes. «Tehke ta puhtaks. Leidke talle minu ruumides ase. Ta sobib väga hästi mu kaaskondlaste sekka.»
Tõstsin pea, arvates, et olin valesti kuulnud. Kui mina olin üllatunud, siis kaaskondlased sattusid õudusesse – silmanähtavalt, eksimatult õudusesse –, siiski ei julgenud ükski neist protesteerida. See oli esimene asi, mida ma kuningast teada sain.
Nad viisid mu läbi lossi, jõllitavaist võõrastest mööda, suurde ruumi, mis oli täis korratult seisvaid mööbliesemeid ning millest ma hiljem teada sain, et see oli nii vahtkonnaruum kui ka kuninga korteri ees olev ootetuba. Nad kiskusid mul riided seljast ning jätsid mu värisevana alasti seisma, kuni teenrid ümmarguse vanni sisse tassisid ja sellesse kannudest vett valama hakkasid. Selleks ajaks, kui vann täis sai, olid mu vaiksed vihapisarad vabisevateks hingetuteks nuukseteks muutunud ning Hilarion ohkas raskelt, kui ta minu ette kükitas ja vanni poole viipas.
Raputasin pead. Mu jalg tegi liiga palju haiget, et mu keharaskust kanda. Mõtlesin, kas suudaksin ennast ühe käega vanniserval tasakaalus hoida, kuni Hilarion kannatuse kaotas ja mu sisse lükkas. Kaaskondlased kargasid kooris kirudes eemale, kui vesi igale poole loksus. Vinnasin end vannis kõrgemale, valust õhku ahmides.
«Ta huikab nagu purjus öökull,» ütles kitsa näo ja pikkade heledate juustega tüüp, kellest sain hiljem teada, et ta nimi on Xikander. Kahmasin oma terve käega vett ja pritsisin tema poole.
Ta tõstis kaitseks käe ja sõimas mind neetud koletiseks. Siiski ei tahtnud ta niikaugele tulla, et mind lüüa.
Üks teenritest tuli lähemale käterätiga, millega vett kokku pühkida. «Pese sina teda,» ütles Hilarion, kuid teener tegi kurja silma tõrjumiseks märgi ja taganes minema.
«Jumalad võtaks,» kähvas Hilarion ja ma haarasin vanni kõrvale jäetud seebi ning hakkasin seda kiirustades mööda keha vedama, eelistades ennast ise pesta, selle asemel et riskida uputamisega. Kas siis kogemata või sihilikult.
Selleks ajaks, kui sain ennast seebitatud ja küüritud, oli Hilarion taibanud, et ma omal jõul vannist välja ei pääse. Ta tõstis mu ühe käega vee kohale ja üks ülejäänud kaaskondlastest loputas seebi maha, Hilarioni selle juures märjaks kastes.
«Viige ta voodisse,» käskis ta, endalt vett raputades.
Nad mähkisid mu linasse ja üks neist kandis mind mööda kitsaid koridore, et põrandale pandud madratsile pillata. Rabelesin ahistavast riidetükist vabaks, kuid leidsin siis, et mind ümbritsevad peadeta inimesed. Kuuldes mu vaikset vilistavat hirmuhäälitsust, pahvatas üks läheduses seisev mees naerma. Ma ei mäleta praegu enam, kes see oli, ega tahagi mäletada. Siiski mäletan Philologost tema lahkuse pärast.
«Ta kardab,» ütles Philologos ukselävelt.
«Jää siis temaga, kui tahad,» ütles üks teine kaaskondlane mööda pühkides.
Philo kükitas maha, et mind lohutada. «Need on kõigest mannekeenid,» ütles ta, «täis topitud. Nad hoiavad kuninga kuubesid.» Julgustatuna vaatasin lähemalt ja nägin, et tal oli õigus. Ähmased kogud paistsid liikuvat vaid koridori lambivalguse vilkumise tõttu. Mind polnudki heidetud maa-alusesse vangikongi, kus elasid peadeta monstrumid. Ma olin suures garderoobikapis.
«Tal on palju kuubesid,» lausus Philologos vaoshoitult. Siis ta naeratas ning mina tulin toime sisse-välja hingamisega, ainult ühe tillukese luksatusega nende vahel. Sikutasin prooviks linu, et panna need välja nägema rohkem voodiriiete, mitte surilina moodi.
«Heida pikali,» soovitas Philologos.
Panin pea padjale. Enne lahkumist sikutas ta linad sirgu ja laotas mulle teki peale. Tõmbasin ennast kerra valu tõttu puusas ja jalas. Liiga väsinud, et jäsemeid liikumatuks sundida, lamasin jalalihaste tõmmeldes ja krampi kiskudes, kuni vajusin rahutusse, võpatlevasse unne.
«Saada ta tagasi,» ütles kuninganna. «Erondites on sinu kulul juba nalja saanud.»
Eugenides jätkas edasi-tagasi sammumist.
«Ja siis?» küsis ta. «Olen juba nõustunud, et tema vanem lapselaps ennistatakse tema pärijaks. Võin lasta selle lapse Suterpesse tagasi viia – aga ma ei saa sundida Eronditest tema asemel Juridiust paleesse saatma.»
«Jäta poiss siia või saada tagasi, vanaisa tõstab Juridiuse igatahes pärijaks,» ütles kuninganna. «Ja kui parun Juridiuse kuulekusega rahule jääb, likvideerib ta selle võltspärija, kelle on sulle kaela määrinud.»
«Kui ta just ei arva, et võiksin ühel päeval Sejanuse vabastada. Siis jätab ta mõlemad poisid pärandusest ilma.»
«Ei usu, et see Marinale meeldiks,» märkis Attolia.
Ärkasin pimeduses ja mu kurk põles kui tules. Isegi koridorilambist langev vilets valgus oli kadunud. Igatsesin oma hoidjat. Melisande oleks teadnud, mis viga: liiga palju rappumist selles ratastel kastis, liiga palju päevi tõelist puhkust saamata, liiga palju nutmist, liiga palju kõike. Ta oleks mu pead paitanud ja mulle joomiseks külma vett toonud, kuid ma olin üksi ja loss vaikne kõikjal mu ümber. Pihkudesse nuuksudes jäin viimaks uuesti magama ja unenägudes ümbritsesid mind ähvardavad peata kogud.
Ärkasin jälle jalaga nügimisest, seekord hajusas valguses, mida imbus kappi väikesest õhulõõri viivast avausest. Jala omanik kummardus korraks mu kohale ja taganes siis eemale, jättes mu jälle oma viletsusega üksinda. Ma olin tihti haige ja sellega harjunud, kuid ma polnud kunagi olnud ilma Melisandeta, kes mind lohutaks. Kartsin hirmsasti, et võiksin surra, ja mulle ei pakkunud vähimatki kergendust kõhna kiilaneva mehe ilmumine ukseavasse.
«Kas keegi on talle juua toonud?» küsis mees vihaselt. «Kas keegi on tema heaks üldse midagi teinud?»
«Noh, me ei surunud talle patja näo peale,» vastas hääl koridorist.
«Tooge vett!» kähvas mees minu kõrvale kummardudes. Ta tõmbas teki mul pealt, kuigi ma selle külge klammerdusin. Töötanud aastaid heategevushaiglas, oli ta tänamatute patsientidega harjunud. «Kui sa hammustad, panen sulle pulga hammaste vahele,» hoiatas ta, kuid tal poleks tarvitsenud muretseda. Selleks ajaks oli mul hammustamiseks vaevalt enam jõudu jäänud. Ta torkis mu kõhtu ja luges ribisid, kuulas hingamist ning vaatas silmi ja kurku. Ta oli väga põhjalik ja kui oli valmis saanud, toppis tekiservad jälle mu ümber kinni.
«Päeva või kahe pärast oled kombes,» lausus ta lohutava leebusega. «Annan sulle ühte väga vastiku maitsega arstirohtu, et selles kindel olla,» lisas ta siis, võttes talle toodud tassi ja segades sellesse jäledat vedelikku, mis oli täpselt selline, nagu ta oli lubanud.
«Mirase kuldsete munade nimel,» sõnas Dionis mehe selja taga. «Ta ei suuda isegi juua.»
Petrus – sest see oli tõepoolest kuninglik ihuarst – ohkas. «Mitte kõik, mis on sinu jaoks lihtne, pole lihtne meie, ülejäänute
