naela.
Callum ja Petra tulid lõuna ajal läbi ja küsisid, kas ma lähen kella neljaks Beltie Booksi viskidegusteerimisele. Ütlesin, et vaatan, kui palju poes tegemist on. Kella poole neljaks oli poes olnud tund aega vaikust ja just siis, kui mõtlesin varem sulgeda ja minna Andrew’ juurde viskit mekkima, saabus kümmekond kahekümnendates ja kolmekümnendates aastates inimest. Nad kõik ostsid raamatuid.
Kassa: 136.50 naela
10 klienti
ESMASPÄEV, 5. JAANUAR
Veebitellimusi: 7
Raamatuid leitud: 7
Järjekordne hall päev ja imekombel järjekordselt selline, kui mul õnnestus leida kõik tellimused.
Patrick Historic Newspapersist astus sisse, et võtta kaasa hunnik välismaalt laekunud tellimusi, mis olid jõulude ajal kogunenud. Meie siseriiklik post läheb välja Royal Maili kaudu, aga välismaalt tulnud tellimuste puhul on odavam kasutada kullerit, kellega Historic Newspapersil on leping, ja seega laseme me nende turjal liugu.
Petra astus läbi küsimaks, kas ta võiks alustada kõhutantsu-kursustega ülakorruse suures toas. Ma ei tea küll täpselt, mida ta sellega mõtles, aga ütlesin, et ta võib tuba kasutada reede hommikuti.
Üks klient küsis mu visiitkaarti, aga ma ei suutnud ühtki leida. Sellest peab küll olema rohkem kui aasta, kui minult seda viimati küsiti. Hüpertihedalt ühendatud maailmas näib see võluvalt vanamoeline asjake. Kui ma poe ostsin, siis jätsid kliendid, eriti teised raamatukaupmehed, neid alailma, aga nüüd seda enam lihtsalt ei juhtu, üsna samamoodi, nagu läks George’i ja Victoria ajastu visiitkaartidega.
Viiekümnendates aastates sakslaste paar sirvis tund aega raamatuid. Naine ostis David Cecili kirjutatud Jane Austeni eluloo. Maksmise ajal lausus ta: „Väga tore teid viimaks kohata“, mis tundus pisut veidravõitu, kuni ta seletas, et nad olid Wigtoni tulnud, kuna ta oli lugenud mu elukaaslase Anna raamatut, mis osaliselt räägib Wigtownist (ja minust). Peatselt pärast nende lahkumist saabus taas oranžides tunkedes mees, kes eelmisel nädalal ostis Anna raamatu „Three Things You Need to Know About Rockets“, ja olles saanud innustust Anna viidetest „Moby Dickile“, ostis ka selle.
Tom tuli arutama Anna välja mõeldud projekti – kirjanike maja ideed. Anna tahab asutada ettevõtte, et osta väljaku ääres maja, ehitada see ümber ja rajada sinna loomemaja, kus korraldada Spring Flingi (kohalik kunstifestival, mis toimub iga aasta juunis) ajal kirjutamise, lugemise ja kunstikursusi. Tom tahab poes korraldada ajurünnaku ja otsis nimesid, keda osalema kutsuda ning ma pakkusin talle mõned välja. Kokkusaamine toimub siin, suures toas, kus festivali ajal asub kirjanike puhkenurk. See on järgmise reede õhtul, ja ta tellis ära toidu ja veini.
Kassa: 87.50 naela
13 klienti
TEISIPÄEV, 6. JAANUAR
Veebitellimusi: 3
Raamatuid leitud: 3
Kõik kolm tänast tellimust olid raudteeraamatud.
Veel üks läbinisti vastik päev, kuigi vihm jäi õhtupoole järele. Talv ongi siiamaale olnud ainult üks tugev vihm, mida peksab takka tugev tuul. Mulle ei meenu küll ühtki miinuskraadidega päeva.
Tänases postkastis:
Saatja: xxxxxxxxxxxx
Teema: maailm vajab mu raamatut
Sõnum:
ma tahaksin teie juures oma raamatut reklaamida. kirjutasin raamatu, mis kindlustab, et inimene, kelle te leiate, saab teie elukaaslaseks, see kaotab ka vajaduse valetamise, manipuleerimise ja intriigide järele. hoiab ära emotsionaalsed kahjud ja kaotab suitsiidi tõttu tekkiva ohu inimelule, andes inimestele teadmisi isiksuse kohta.
Päeva esimene klient oli eakas naine, kes soovis kasutada poe telefoni, et helistada oma miniale, kes polnud talle arsti juurde järele tulnud. Teine klient oli kiilanev hobusesabaga mees, kes iga viimase kui kätte võetud raamatu hinda nähes pahaselt keelt naksutas.
Leidsin keldrist vana tahvli ja panin selle vanasse pildiraami. Näeb päris kena välja. Otsustasin, et püüan sellele kirjutada iga päev midagi lõbusat – ettevõtmine, mis on juba eos hukule määratud, sest võib minna nädalaid, mõnikord kuid, enne kui mu pähe turgatab mõni teravameelne mõte. Et asi oleks lihtsam, valisin Noel Cowardi tsitaadi, mis pärineb raamatust „Kuulsad viimased sõnad“: „Head õhtut, mu armsad, homme näeme.“
Ema astus kella nelja paiku sisse ja rääkis pausi tegemata pool tundi järjest. Käsitletud teemade seas olid kirjanike maja idee ja tema leitud võimalik rahastusallikas (ta kordas seda vähemalt kuus korda), ema sõprade sõber, kellel on Deeside’is loss, mis on üleujutuste tõttu peaaegu jõkke varisemas (neli korda korratud) ja The Open Booki2 rentnikud, kes jätsid endast maha seapesa („põlastusväärne“). Need polnud kõige viimased asukad, kaks hispaanlannat, vaid üks teine paar (neli korda korratud).
Umbes kaks minutit pärast tema lahkumist (särtsaka „Ma pean nüüd lippama, head aega, kullake“ saatel) vaatasin aknast välja ja nägin ema mõlkis Volkswagenit kehvasti pargituna bussipeatuses seismas, sellal kui tema agaralt kellegagi lobises. Kui ma poe pool tundi hiljem lukku panin, oli ema ikka veel seal, laterdades igaühega, kel oli piisavalt „õnne“ tema otsa komistada.
Kassa: 125.49 naela
11 klienti
KOLMAPÄEV, 7. JAANUAR
Veebitellimusi: 1
Raamatuid leitud: 0
Hommikul kardinaid eest tõmmates nägin vist küll esimest korda kõigi nende kuude jooksul päikest.
Esimese tunni tööpäevast lämbusin aeglaselt kliendi parfüümi kätte, mille kõigi eelduste kohaselt võis olla tootnud Põhja-Korea biokeemik, kes salajases punkris katsetas eriti jubedat närvimürki. Kim Jong on väga tõsiselt haige.
Saabus veel üks tellimus raamatule raudteetoast. Neid on alati kõige raskem leida. Õiget raudteefänni ei tohi huvitada kord raamaturiiulitel.
Kella üheteistkümne paiku astus poodi naine, kes minu meelest oli minust õige pisut vanem. Ta tuli mulle ähmaselt tuttav ette ja kui ta saabus maksma virna romaanide eest – mida kõiki ma olin lugenud ja nautinud – küsisin, miks ta mulle tuttav tundub. Tuleb välja, et ta tavatses käia sama oksjonipidaja juures Dumfriesis kus minagi ja seetõttu meenutasime kõiki neid tegelasi ja kahtlasevõitu sekeldusi, mis vältimatult näivad oksjonitega kaasnevat. Selgus, et tal on kohvik Rockcliffe’is (umbes 55 kilomeetri kaugusel), mistõttu kaeblesime klientide ja iseäranis oma äri pidamise raskuste üle, eriti kui see juhtub olema sedalaadi, mida inimesed eeldavad olevat avatud just siis, kui see sobib neile, aga mitte poepidajale. Meid ühendab jälestus sotsiaalsete kohustuste türannia vastu maakogukondades. Tuleb välja, et ta vihkab igasugust planeerimist sama palju kui mina. Ja ta lõpetas äsja ühe mu lemmikraamatu „Üks inimsüda“ lugemise.
Hakkasin sorteerima kaht ülejäänud
