põllud ja nurmed olid kõik kadunud, maa oli edasi müüdud ja sinna olid ehitatud uued uhked eramajad. Isa ei olnud viimase viieteistkümne aasta jooksul oma elamise eest kuigivõrd hoolitsenud: valgeks värvitud maja nägi välja üsna sama vilets kui selle elanik. Katus oli lohkus ja värv murenenud, aed muutunud heinamaaks. Ma ei käinud siin kuigi sageli, kõige rohkem kord kuus, vahel veel harvem – kuigi isal oleks mu abi vaja läinud. Me küll rääkisime korrapäraselt telefonitsi, aga ega meil teineteisele palju öelda olnud.
„Noh, kuidas sealpool läheb ka?“
„Mis siin ikka. Kenasti. Kuidas sealpool lood?“
„Ikka vanaviisi.“
Kostis vaikset hingamist.
Selline see enam-vähem oligi, see meie iganädalane jutuajamine isa ja tütre vahel. Me ei osanud kuidagi minna ei edasi ega tagasi, justkui sõnatust kokkuleppest ajendatuna otsustasime olla eikuskil, nagu hoiaksime ühendust üksnes kohusetundest.
Lapsena olin olnud isa tütar ja käinud tal kõikjal sabas. Mulle meeldis istuda traktoris, kombainis, keset kollaseid põlde, mille kohal lendlesid varesed. Ma uppusin maastikesse, tahtsin kõigest osa saada. Kord, kui isa läks hilisõhtul põllule ega nõustunud mind kaasa võtma, olin nii solvunud, et pissisin isa mütsi sisse. Istusin tema pruuni nokkmütsi peale nagu potile ja punnitasin kogu põie tühjaks. Uriin imendus kangasse ja kui isa tunkesid jalga tõmbas, ei jäänud talle esikus leviv imal lõhn märkamata. Isa võttis mütsi riiulilt, nuusutas pehmet kangast ja tema näole ilmus uskmatu ilme. Mind ajas see kõik hüsteeriliselt naerma, nii et kogu ihu kiheles ja tundsin end temast üle olevat. Isa oli solvunud ja karjus mu peale, aga sel õhtul ei läinud ta kuhugi. Ta ei jätnud mind maha.
Isa köögis oli mingi hapukas lõhn. Mul ei olnud jõudu külmkappi avada ega uurida, millises potis oli missugune hallitus vohama hakanud. Vaatasin läbi pesemata akende välja aeda. Mulle meenus, milline oli aed välja näinud siis, kui olin veel laps, siis, kui ema oli veel selle eest hoolitsenud. Emal olid olnud pikad suvepuhkused, ta oli töötanud põhikoolis matemaatikaõpetajana ja suviti oli tal olnud aega aiale keskenduda. Hommikuti oli ema võtnud kohvitassi aeda kaasa, soojendanud päikese käes oma paljaid käsivarsi ja põski ning uurinud hellalt, kuidas taimedel läheb. Ta oli pannud taimedele toetuseks keppe ja teinud lillepottidesse äravooluavasid. Kui nõgesed olid nina mullast välja pistnud, oli ta neid kahe käega välja kitkunud ja valmistanud neist suppi ning pannkooke.
Aias tuttavate õunapuude taga oli ikka veel ema väike kasvuhoone. Ta oli olnud oma triiphoone suvikõrvitsate, ürtide, väikeste tšillipiparde ja jaanipäevaks valminud värskete kartulite üle lausa lapselikult uhke. Ta oli lõiganud mitu korda nädalas viinapuid, mis varjutasid õrnu tomatitaimi, ning korjanud vaasi valgeid tulpe ja punaseid astreid. Õhtuti oli ta kõndinud mustade, talle liiga suurte kummikutega mööda aeda ja kasvuhoonet ning hoolitsenud selle eest, et iga viimane kui lill ja taim saab kastetud. Ta oli väetanud taimi enda valmistatud kompostmullaga ega unustanud kunagi pärast rääkida, kui auravalt kuum oli muld olnud ja kui palju ta oli näinud selles vihmausse. Vahel olin mina istunud õunapuu all aiatoolil, aga kui ema oli palunud mind appi, olin aiast pagenud. Kasvuhoonet ei olnud lammutatud nagu ka mitte midagi muud ja nüüd seisis see üksildase ning unustatuna aia nurgas.
Olin mõelnud Onnile viimaste nädalate jooksul mitu korda. Miski temas oli jäänud mind vaevama. Püüdsin teda oma mõtteist välja raputada, aga ta tuli alati tagasi ja häiris mind nagu prügi silmas või kivi kinga sees, kiusas ja hõõrus ning sundis mind endale mõtlema.
Kogusin köögilauale isa ravimid ja poetasin neid dosaatori pesadesse. Mõtlesin, et raha tuleb raha juurde, haigused haiguste juurde, ja kuulasin kõrvaltoast isa rõõmuhõikeid. Tundus, et praegusel eluetapil ei huvitanud teda eriti mitte miski peale netipokkeri ja rändlindude. Isa tundis kakuliste, rähnide, puukoristajate huikamist, vintide ja kurgede kutseid: ta tegi lindude kohta märkmeid mustade kaantega kaustikusse. Aga viimasel ajal paistis, et kõige rohkem oli isa hakanud meelitama arvutiekraani kuma.
Kell seinal näitas pool üheksa õhtul, teler mängis ja uudistes räägiti Nokia uuest kanadalasest juhist. Teadsin ka isa olevat aastaid tagasi Nokia aktsiaid ostnud ja soovisin, et nende väärtus hakkaks pärast pariaastast langust kerkima. Mõtlesin jälle sellele, millal ma ükskord tihkan isaga rääkida majast loobumisest. Lootsin veenda teda kolima kuhugi hooldekodusse, kus mina ei peaks tema pärast muretsema ega vastutama.
Vaikne mees, erak. Olime loomult sarnased, isa ja mina. Me põgenesime kõige eest, mida meile taheti külge pookida, ka teineteise eest. Kui ma teismelisena ei olnud enam tahtnud liikuda vaikiva isa varjuna metsas ega põldudel, ei olnud ma temaga muul moel lähedust leidnud. Mäletan, et ema oli olnud aastaid meie kahe vahel tõlgiks, ema positiivsest magnetväljast olime meie kaks saanud vajalikku elektrit ja olime olnud tema küljes kinni kui käsnad kase küljes. Ema oli osanud tõlgendada isa vaikust ja oli osanud moodustada tema tummast olekust lauseid, mida minagi suutsin mõista. Kui ema suri, ei osanud ma enam isa lausete vahelt sõnumeid lugeda.
Mu vana tuba ja ema töötuba olid püsinud täpselt samasugustena nagu varem. Isa oli ehitanud suure maja seinte vahele omaenda vaikse elamise ja katnud aknad musta kilega, et valgus ka kogemata sisse ei eksiks. Omaette pomisedes liikus ta seal villastes sokkides. Vahel istusin vanal voodil ja imestasin, kuidas küll aeg eri kohtades nii erineva kiirusega kulgeb, ning püüdsin mõista seda isikut, kes oli veetnud oma lapsepõlve ja nooruse nende seinte vahel.
2. juuli 1996
Varem olin ma alati arvanud, et surm on valge. Ei ole, surm on hoopis sinine. Sinine nagu õhtutaevas, millele joonistusid kaarjad jooned, kui me isaga viimast korda haigla poole sõitsime. „Taevasse raiutakse ust,“ mõtlesin, aga ma ei öelnud midagi. Surm oli sinine öösärk ema kokku kuivanud kehal, tumesinised verevalumid käsivartel, hapraks muutunud veresooned nina läbipaistval nahal. See oli mustikamahl, mida ema ei suutnud enam neelata, sinised ploomid öökapil. Surm hõljus uduna palatis ja tursunud sõrmed jaksasid veel kätt pigistada. Ribakardinate vahelt sinisena paistvad kased ja muru, tuul ja keha piirjooned. Ema silmad, nende värv tund-tunnilt tuhmumas. Viimaks oli neis vaid vari sellest, mis kunagi kõike täitis ja tähendas. Kidur sinetav valgus. Kõik lõppes, hingamine ja südamelöögid. Tema nahk oli ikka veel soe, kuigi ema ei olnud enam seal, üksnes ema lõpuni kulutatud keha. Nahk muutus päris siledaks, läbipaistvaks ja järele jäi ainult vaikus. Ja kui sanitar riietas ema valgesse kleiti ning tema lõua kinni sidus, läksime meie isaga ära.
Surm vabastab kõik. Kõik need tunded, mida oled pidanud aastate jooksul varjama: need purskuvad välja sügavalt oma kapslitest, rebivad end lahti siidistest paeltest ja avavad tiivad. Midagi on minu sees muutunud, aga ma veel ei tea, mis see on.
Nii kirjutasin neljateistkümneaastasena. Või siis mitte just päris nii, tühjad kohad täitsin hiljem. Tint oli kohati nii laiali läinud, et sõnadest ei olnud enam võimalik aru saada.
Pärast ema surma tõmbusin endasse ja muutusin vaikseks. Ma ei kohtunud sõpradega ja eraldusin igal võimalusel aina enam oma toa hääletusse.
Arvan, et mingil hetkel helistas koolist isale keegi murelik õpetaja ja soovitas teraapiasse minna, kuigi isa esitles mulle seda ettepanekut enda mõttena. Isa survel lasin tal noorte psühhiaatriakliinikusse endale aja kinni panna.
Kliiniku seinad olid valged ja maalid kujutasid tobedat merd ning päikeseloojangut. Raamaturiiul oli täis raamatuid, mis käsitlesid masendust ja toitumishäireid. Ruumis oli ere valgustus, see pimestas ja tegi silmadele haiget: olin harjunud elama turvalises hämaruses. Kirjutuslaual oli suur nahkkaantega kalender ja ma kujutlesin, kuidas see täitus noorte kurbusega. Otsustasin sealsamas, et ei kavatse saada üheks nutvatest patsientidest. Psühholoogil
