hääl kõlas liiga innukalt.
„Su isa helistas mulle ja rääkis sinu olukorrast. Kas tahaksid mulle ise midagi rääkida?“
Ma ei vastanud.
„Kas sa tead, et isa on sinu pärast mures?“
Vaikisin.
„Ma sain su isa jutust niimoodi aru, et sul on olnud viimasel ajal päris keeruline aeg.“
Vaatasin mehele otsa. „Mida sa kuulda tahad? Sa ju tead juba niigi kõike.“
Mehe ilmest ei saanud midagi välja lugeda. „Mis tunde on see sinus tekitanud?“
„Ma ei tea. Mitte mingisuguse. Pasa tunde.“
„Olgu peale. Hästi. Pasa tunde? Kas võiksid pisut täpsustada? Mismoodi pasa tunde?“
„Sa oskad seda kindlasti päris hästi ette kujutada.“
„Ma tahaksin, et sa ise räägiksid sellest mulle.“
Olin tükk aega vait.
„Millestki loobumine teeb haiget. Mina arvan, et kurbusest ei saa mööda minna, selle eest ei saa põgeneda. Seda tuleb kogeda, kui tahta sellest pääseda ja järgmise etapini jõuda.“
„Mitu korda ma pean veel siia tulema?“
„Vahel aitab mõnest korrast. Vahel läheb vaja pikemat ravikuuri. See on väga individuaalne. Meie eesmärk on esmalt sinuga pisut paremini tuttavaks saada ja vaadata, kuidas usaldus meie vahel areneb.“
„Kas sulle muidu tundub, et see areneb positiivses suunas?“
„Minu meelest toimub meil siin päris meeldiv vestlus.“
Haigutasin.
„Kas sa oled väsinud?“ küsis mees.
Ma ei vastanud.
„Kas ma ärritan sind?“
Mees vaatas mind.
„Sellest pole midagi. Patsiendid ärrituvad sageli terapeudi peale. Kas sa tahaksid rääkida mulle midagi oma varajasest lapsepõlvest?“
„Sa oled selles ametis vist üsna uus?“ küsisin ja naersin.
Toetusin nahktooli seljatoele.
„Lihtsalt selles mõttes, et su küsimused jätavad mulje, nagu sa oleksid need pähe õppinud.“
Sellest ei tulnud midagi välja. Pärast kohtumist küsis mees, kas ma tahaksin temaga koostööd jätkata. Küsisin vastu, mis ta ise arvab, kas meie kohtumine oli sujunud edukalt. Mees vaatas mind sooja pilguga, aga ütles, et meie keemia ei sobi just mitte kõige paremini ja ehk võiks ta soovitada mulle polikliinikust mõnd teist terapeuti.
Kuigi ma nõustusin mehega täiesti, tundsin end pärast seda siiski kuidagi hüljatuna. Isegi professionaalne terapeut ei suutnud mind aidata. Minu valu oli sellist sorti, et sellele ei leidnud keegi lahendust, kõige vähem mina ise.
Asetasin isa ravimeid õigete päevade ja õigete kellaaegade juurde, kui märkasin, et köögikardinatele joonistuvad ebasümmeetrilised varjud. Lillelise kardinariide tagant piilusid kaks tühja viinapudelit. Isa võttis mitut kesknärvisüsteemile mõjuvat ravimit ja ma teadsin kahjuks liigagi hästi, milleni viina ja kõnealuste ravimite koosmõju võib viia.
Läksin elutoa uksele, pudelid käes. Isa põrnitses arvutiekraani, ärtud ja potid olid kenasti reas, ta ümises omaette.
„Ma olen saja euroga võidus. Kas sa soovitad kolmed alles jätta või riskida?“
„Isa.“
„Mis sa arvad, Amanda? Sina oled ju alati olnud meie pere kaardihai.“
„Mul on sulle üks jutt.“
Isa mühatas pettunult nagu väike laps, kellel ema käsib lõbusa mängu lõpetada. Ta pöördus minu poole.
„Ma ei saa sind aidata, kui sa isegi ei püüa end parandada.“
„Ära nüüd hakka ... Ma saan üksi väga hästi hakkama. Ma ei vaja sinu nõuandeid.“
Tundsin justkui poomistunnet kaelas.
„Kas sa tulid siia ainult selleks, et mind kritiseerida? Kas sa sellepärast käidki siin? Et sa saaksid minu elu korraldada?“
„Kas sa üldse saad aru, kui isekas sa oled?“
„Keegi ei käsi sul siia tulla. Seal on uks.“
Vaikisime ja vahtisime teineteist nagu võõrad. Kui suureks võib kasvada vahemaa, kui paksuks võib muutuda õhk? Tundsin isa näojoonte iga viimast kui kurdu, tundsin tema iga ilmet, iga aastarõngast tema silmade ja suu ümber, tema hääletoone ja masendunud ohkeid. Oskasin oma südame selle kõige ees kõvaks teha, aga tegelikult oleksin tahtnud, et isa mind lihtsalt kallistaks ja ütleks, et mul on täiesti õigus ja ta mõistab ning on uhke, et tal on selline tütar nagu mina.
„Olgu peale. Ole siis üksi, kui tahad,“ ütlesin ja, käed vihast värisemas, panin pudelid isa ette lauale klaviatuuri kõrvale. Lahkudes tõmbasin enda järel ukse pauguga kinni.
Varem, enne ema surma, olime olnud pere. Siis jäime järele ainult meie kahekesi: isa ja neljateistkümneaastane tütar, kes püüdsid hakkama saada majas, mille tapeetidesse oli imbunud haiguse lõhn ja mille igas viimases kui esemes olid ema käejäljed. Me ei koristanud ema riidekappi ega vaadanud läbi tema asju. Lasime paberitel koltuda ja hapraks muutuda ning kleitidel, seelikutel ja pluusidel rippuda kapis aastast aastasse, kuni värvid tuhmusid ja hõbeläikeliste tiibadega koiliblikad leidsid tee kangastesse ning ketrasid pluuside kiust endale kaitsvaid katteid tekkideks.
Haiguse lõpus ema mõistus tuhmus. Ta tegi asju vales järjekorras ega suutnud eristada tõelisust väljamõeldisest. Teiste emad ei olnud sellised. Teiste emad olid tavalised: käisid poes ja postkontoris, tulid töölt koju ja heitsid diivanile ajakirja lugema, näägutasid lastega tegemata kodutööde ja koduste ülesannete pärast, käisid aeroobikas ning vaatasid õhtuti telerist tobedaid sarju. Kord, kui käisin emaga haiglas kaasas, vaatas ta mind tähendusrikkalt ja ulatas mulle oma uriinikoti, mis oli poolenisti täis kollakaspruunikat vedelikku.
„Pane see oma kotti,“ ütles ta.
Vaatasin ema hämmeldunult.
„Pane see nüüd ruttu kotti.“
Olin jahmunud. Keerutasin kotti käes ja vaatasin põrandal olevat koolikotti.
„Kiiresti, enne kui keegi näeb.“
„Kas ma peaksin minema õega rääkima?“
„Ära mitte proovigi! Kas me ei ole siis kokku leppinud, et ma hoolitsen ise oma asjade eest?“
Kes oleks säärast rumalust välja kannatanud? Neljateistkümneaastasena?
