süda tilgub kaotuse pärast verd, ta puhkeb kergesti ja sageli nutma. Praegu nostalgiliselt bandžot silitades nutab ta ka. „Isa õpetas mind seda mängima, kui ma olin veel väike tüdruk,” räägib ta mulle. „Isa mängis neil keeltel, nagu oleks selleks sündinud. Ja ta oskas tantsida, preili Faye, jalgadega koputades, ta oli kerge ja graatsiline nagu tulevaim ning laulda oskas ta ka. Isa mängis ja laulis, et ma magama jääksin, aga mina lamasin, silmad pärani nagu konnal, ega tahtnud sellest hetkegi kaotada.” Temperance annab bandžo tagasi. „Pärast isa surma ma enam ei mänginud. Nüüd ma kahetsen seda.”
„Kunagi pole liiga hilja alustada,” ütlen. „Sa võiksid selle bandžo endale võtta. See meenutab sulle su isa.” Näen siis Temperance’i väikese tüdrukuna koos isaga, kes on minu meelest nägus nagu ta isegi, samasuguse naeratuse ja sama õrna pilguga, ning mõtlen, kui erinev oli meie lapsepõlv. Mind kasvatati privilegeeritud valge lapsena, tema pidi nahavärvi pärast kannatama eelarvamusi ja sallimatust. See ebaõiglus paneb mu südame kaastundest üle voolama. Ameerika on Temperance’i tüdrukupõlvest käinud läbi pika maa, aga vanad mõttemallid on siiski visad kaduma. „Ma tahan, et sa selle endale võtaksid, Tempie,” käin peale.
„Kas sa mõtled seda tõsiselt, preili Faye?”
„Loomulikult mõtlen ma seda tõsiselt, Tempie. Ema tahaks, et sa selle endale saaksid.”
„Ma pean seda kalliks, preili Faye. Ja ma mängin seda ka. Mängin ja meenutan minevikku.” Tema silmad on märjad. Tahaksin temalt mineviku kohta küsida. Kuuleksin hea meelega rohkem tema isast, keda Tempie ilmselt jumaldas. Taipan korraga, kui vähe ma tean Tempiest, kui välja arvata lood tema vanaema kokakunstist, ja mul on häbi, et ma pole uudishimulik olnud. Et ma pole huvi tundnud. Siiski pole praegu õige aeg küsida. Ma ei taha teda kurvastada. Praegu on tema lein väga pinna lähedal ja väikseimgi asi võib ta endast välja viia. Ma ei tuleks praegu tema pisaratega toime. Suuri vaevu saan enda omadegagi hakkama.
Mu lapsed on vaimustavalt toetavad. Rose, kes on kolmkümmend kaks ja töötab New Yorgis moe alal, pakub, et tuleb appi, aga ma ei lase. Tal on lapsed, kelle peale mõelda. Ta kinnitab, et saab tulla küll ja ma tean, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta jätaks kõik kõrvale ja tuleks mulle toeks, aga ma kinnitan talle, et Temperance ja mina saame kahekesi kenasti hakkama. Tuleku asemel helistab ta mulle iga päev. Armas, hooliv ja kannatlik, kuulab ta ära, kui räägin talle ema kappidest leitud veidratest asjadest. Tean, et see on talle tüütu, aga ta ei kiirusta toru ära panema. Ta mõistab, et pean leinaga tegelema, ja annab mulle nii palju aega, kui mul on tarvis. Mis puutub Edwinasse, kes on kaks aastat noorem kui Rose ja alustanud filme tehes just uuel töökohal Californias, siis tema tulema ei pääse, aga mul on hea meel, et ta helistab ja tunneb kaasa. Edwina puhul on tüüpiline abi pakkuda, lootes, et ei pea midagi tegema. Armastan tema eesmärgikindlust ja tarmukust, aga tema on mu lastest see isekas, ta ei sea kedagi endast ettepoole. Meie poeg Walter on kakskümmend kaks ja õpib kolledži lõpueksamiteks. Ta tahab siia tulla, aga noorel mehel pole siin midagi teha. Walter ei helista kuigi sageli. Ta töötab kõvasti, tal on oma tütarlaps. Ma tean, et Walteril on süda õige koha peal, aga ainult Rose on tõesti empaatiline.
Muidugi tulevad nad kõik matustele, nii nagu nende isagi, minu abikaasa, kes helistas eile õhtul ja küsis, millal ma koju tulen. Tavaliselt jätaksin oma asjad kõrvale ja kiirustaksin tema juurde, seda ta loodabki, isegi praegusel juhul. Ta ei saa aru, miks ma ei või kõike Temperance’i kaela jätta. Aga ma tahan siin olla. Viimaks ometi mõtlen ma endale. Ma tahan siin olla, järelikult ma jään.
Kui ma juba leian, et me teeme edusamme, tabab meid kohutav hoop. Logan ja mina kohtume ema advokaadi Frank Wilksiga, kes tuleb kohale, et testament ette lugeda. Ta on väike ja kiitsakas, valgete vuntside, kiilaspea ja punetava näoga, mis meenutab mulle merivähke, keda me lastena püüdsime ja keetsime. Võtame istet söögitoas, läikima löödud kirsipuust laua ühes otsas ja lobiseme tühjast-tähjast, kuni härra Wilks teeb mapi lahti, võtab välja kausta ning asetab selle pühalikul ja tähtsal ilmel enese ette. Ta on tegelenud mu vanemate asjadega kolmkümmend viis aastat ja ema surm kurvastab teda tõeliselt. Temperance toob kohvikandiku, lahkub ja paneb ukse enda taga kinni. Härra Wilks naeratab, kui ma valan talle tassi kohvi, aga see on pingutatud naeratus. Oletan, et ema on jätnud mingeid imelikke soove. Lõppude lõpuks oli temaga elus keeruline, miks siis surmas peaks lihtne olema?
Härra Wilks avab dokumendi, hingab nina kaudu sisse ja teatab, et ema on testamendis määranud, et ta kremeeritaks. See on šokk, et mitte öelda rohkem. Meie isa on maetud Holy Crossi katoliku kiriku juurde ja me arvasime alati, et ema, kes oli samuti katoliiklane, asetatakse puhkama tema kõrvale. Ted Clayton ei uskunud kremeerimisse. Ta tegi selle meile selgeks, nii nagu ta tegi selgeks kõik muugi (tema õhtusöögilauas peetud loengud olid kurikuulsad ja neid taluti kannatlikult nagu kantslist peetud jutlusi). Kui kätte jõuab viimne kohtupäev, on Ted Claytoni keha olemas ja valmis üles tõusma. Keegi ei kahtle, et ta tõusebki. Kui keegi üldse trotsib surma ja kerkib maapinnalt üles, on see Ted Clayton. Aga ta ei uskunud, et tuhast on võimalik keha kokku panna, ükskõik, kui võimas on ülestõusmise jõud. Seetõttu ongi mõeldamatu, et ema on valinud tuhastamise ja mitte matuse. Me ei saa isegi kahtlustada, et ema oli hull, sest kui ta paar kuud enne rabandust testamendi ümber kirjutas, oli ta vägagi terve mõistuse juures. Tõepoolest, ta oli perenaine heategevusüritusel enne, kui rabanduse sai, ning kõik märkasid tema vitaalsust ja sarmi. Seega, kuigi seda on raske uskuda, oli tuhastamine tema täie mõistuse juures tehtud otsus, aga ikkagi ei mõista me, miks ta nii tahtis.
„See on ennekuulmatu!” hüüatab Logan. Tema ikka veel poisilikult meeldiv nägu hakkab nördimusest punetama. „Ma ei ole sellega nõus. Isa keeraks hauas ringi, kui teaks.” Ta vaatab mulle karmilt otsa. „Kas sa teadsid sellest?”
„Muidugi mitte,” vastan.
Logan paneb käed vaheliti ja võtab uuesti istet. „Naeruväärne,” pilkab ta, lootes, et kui ta ema soovi niimoodi suhtub, ei võetagi seda tõsiselt. „Mõni ime, et ta seda meile elu ajal ei rääkinud. Ta teadis väga hästi, kuidas me sellesse suhtume.” Logan vangutab pead, mis on ikka veel külluslikult kaetud laineliste šokolaadpruunide juustega, mis ainult meelekohtades kergelt hallinevad. „Miks ta peaks tahtma, et ta tuhastatakse? Ta oli vaga naine. See läheb tema usuga vastuollu. See ei ole lihtsalt loogiline.”
„Kohe hakkab olema,” ütleb härra Wilks ja lükkab prille ninal kõrgemale. Pöörame tähelepanu taas sellele väikesele mehele, kes köhatab kurgu puhtaks ja koputab keskmise sõrmega vastu paberit, nagu lind toksiks nokaga puud. „See pole veel kõik, mida ta soovis,” lisab ta.
„Jätkake,” kehutab Logan, langetades pilgu härra Wilksi ees olevale dokumendile. „Mis seal veel seisab?”
„Ta soovib, et tema tuhk puistataks laiali Iirimaal.” Härra Wilks ei tee väljagi järjekordsest ühehäälsest ahhetamisest ja jätkab. „Kui täpne olla, ja tema testament on tõesti väga täpne, soovib ta, et tuhk puistataks …” Advokaat kummardub allapoole ja loeb ette, mis testamendis on kirjutatud. „Küngastele Deverilli lossi juures, kust on vaade nii lossile kui ka ookeanile. Las tuul viib mu kaasa ja leebe vihm uhub mu Iirimaa mulda, kust ma pärinen. Ja antagu andeks mu patud.”
Siinkohal tunnen, justkui oleks mind hingetuks löödud. Lossi mainimine on hämmastav kokkusattumus. Surun käe vastu rinda ja püüan hingata. Ma ei saa vennale unenäost rääkida, ta on mõistlik ja pragmaatiline mees ning arvaks, et olen aru kaotanud. Heldus küll, ma ei tea, kas ma isegi Temperance’ile saan rääkida, sest tema võib sellest liiga palju välja lugeda ja ma pelgan, mida ta võib öelda. Ma kardan seda unenägu. Kardan isegi magada, sest see uni võib tagasi tulla. Mul on hirm, et näen jälle ennast seal kamina juures ja ärkan külma higiga kaetult, tunnen, kuidas süda taob, ega saa aru, miks ma nii hirmul olen.
Logan
