suuda siin mõelda. Vajan rahu ja vaikust. Keeran ennast näoga rahvahulga poole, lootes inimeste vahelt läbi pääseda ja verandale pageda. Oma kohkumuseks näen, et tädi Bernard trügib külaliste vahelt läbi, küünarnukid laiali, lõug enesekindlalt ette lükatud. Miski ei peata teda. Ja ta on nii suur, et keegi ei suudakski.
Enne kui mul õnnestub põgeneda, vahib tädi Bernard mulle juba oma ümara kuunäo ja ümarate portselansiniste silmadega otsa. Tädi Bernardis on kõik ümar. „Tore! Sind ma otsisingi, Faye. No mis lugu see on, et Tussy tahab, et tema tuhk puistataks Iirimaale? Ma mõtlen, mida ta, jumala eest, üldse mõtles? Ja kremeerimine! Ted pöörab küll hauas ringi. See on ennekuulmatu.”
Tunnen, kuidas minus kasvab raev. „See oli ema tahe ja meie peame tema tahtmist täitma,” ütlen, püüdes jääda rahulikuks ja ärritust mitte välja näidata. Ma olen ju Claytonitega harjunud. Nad on paksu nahaga ja tundetud nagu pühvlid, naised sama vintsked kui mehedki.
„Kui ta veel elus oli, ei rääkinud ta sellest kunagi. Kas ta sulle ütles midagi?”
„Ei.”
Tädi Bernard turtsatab ja tema suur rind kerkib. „Muidugi ei öelnud, ta ju teadis, kuidas sellesse oleks suhtutud. Aga sealt, kus ta praegu on, ei saa keegi teda kätte.” Tädi Bernardi silmad lähevad veel rohkem pärani, nii et sinna tekib hullumeelse tungiv pilk. „Te ei lähe ju ometi Iirimaale? Isegi ei mõtle sellele?”
„Nojah …” Ma kõhklen.
„Muidugi ei lähe. Saate aru küll, et see on tobe mõte. Matke tema tuhk Tedi kõrvale. Nad peavad koos olema.”
„Aga ta jättis väga täpsed …”
Tädi Bernard rehmab priske käega. Tema küüned on viimseni ära näritud, sõrmed lühikesed ja kandilised nagu ta kehagi. „Ta lihtsalt lollitab teid. Ei taha ta sinna Iirimaale pääseda sugugi rohkem, kui sina ja Logan tahate teda viia. Ta keeras juba aastakümneid tagasi Iirimale selja ja kogu lugu. Minu meelest on väga imelik, et ta tahab tagasi minna nüüd, kui temast on järel vaid tuhk.” Mainimine, et minu emast on jäänud vaid tuhk, toob mulle pisarad silma. See mõte on kohutav. Kas see ongi kõik, mis järele jääb? Tädi Bernard jätkab, hoolimata mu valust – või seda märkamata. „Ma käisin korra Iirimaal, Wexfordi krahvkonnas. Ilus, aga märg. Kogu aeg sadas. Ma pole elu seeski nii läbi ligunenud. Iirimaal pole muud kui künkad, meri ja vihm.” Ta vehib taas sõrmedega. „Matke ta Tedi kõrvale. Matate ju, eks, Faye? See on õige tegu. Perekond peab kokku jääma ja sellele surnuaiale on maetud põlvkondade kaupa Claytoneid. Oleks vale viia ta teisele poole maakera. Sa tead seda sama hästi kui mina. Ja usu mind,” – tädi turtsatab ja puurib mind oma alustassisuuruste silmadega – „tegelikult te ju ei taha Iirimaale minna.”
Heidan pea kuklasse ja kuulutan: „Mina tahan küll.”
Tädi Bernard vahib mind hämmastunult. „Vabandust, mida sa ütlesid?”
„Ma ütlesin, et mina tahan minna.”
Tädi Bernardi põskedel lööb õitsele kaks punast pahameelelaiku. „Tahad?”
„Jah. Tahan näha, kust ema pärit oli.”
„Ma oletan, et seal on porised väljad ja külmad toad,” ütleb tädi Bernard äraolevalt.
„Siis näen neid,” kostan. „Ja uurin välja, kes mu ema oli.” Seda öelnud, taipan elevusevärinaga, mis tabab mind täiesti ootamatult, et olen otsustanud. Tehtud. Ma seisan enda eest ja teen täpselt nii, nagu ise tahan. Ma ei pea isegi tuhka viima, võin minna üksi, nii et sellega Logan mind takistada ei saa, ja kui Wyatt on vastu, ütlen lihtsalt, et tahan välja uurida, kas mõni ema sugulane on veel elus. Kuidas ta saab seda mulle keelata? Loodan ainult, et ta ei otsusta minuga kaasa tulla.
Mul õnnestub end tädi Bernardist vabastada ja külalistetoast lahkuda. Põgenen isa endisesse kabinetti, mille lapsed on pärast tema surma kujundanud mängude toaks, kus on piljardilaud, noolemärklaud ja akna all, kus varem seisis kirjutuslaud, on nüüd kaardilaud. Leian, et toas varjavad end minu ja Logani lapsed kui ulakad kooliõpilased. Rose ja Edwina lamasklevad diivanil koos Logani tütre Maggiega, kes on neist vanem. Nad on kingad jalast lükanud ja suitsetavad, kurtes selle üle, et kohal on nii suur hulk kohutavaid sugulasi. Logani poisid Henry, Christopher ja Alexander mängivad piljardit minu poja Walteriga, kes on onupoegadest noorem ja kergesti juhitav. Ukseavas mind nähes jätavad kõik oma tegevuse ja vaatavad mind süüdlaslikult.
Ma siiski ei süüdista neid. Varjuksin ise samuti hea meelega. Aga mina ei saa. Olen perenaine ja pean oma kohust täitma. „Kas te isa olete näinud?” küsin tüdrukutelt. Nad raputavad pead. „Kui näete, öelge, et ma otsin teda.”
„Kas sinuga on kõik korras, ema?” küsib Rose. Rose’ile ongi omane muretseda.
„Oh, on küll,” vastan ja manan ette naeratuse. „See saab varsti läbi.”
„Ja jumal tänatud!” kuulutab Edwina, puhudes välja suitsupahvaka. „Kui veel üks inimene tuleb ütlema, kui suurepärane mu vanaema oli, siis ma löön teda.” Ta naeratab üleannetult, soovides sellega saavutada onulaste toetust. „Ta oli ikka kõrgema klassi primadonna!”
Noored itsitavad, vaatavad siis ärevalt minu poole, et näha, ega ma solvunud ei ole. Ei ole.
Toast lahkunud, panen ukse korralikult kinni, et otsusekindlad sugulased noori üles ei leiaks. Silmanurgast märkan, et keegi kiirustab minust paremal mööda koridori edasi. Saan aru, et see on Temperance. Valge kraega mustas kleidis, lühikeste hallinevate juuste ja lopsaka kehaga on ta eksimatult äratuntav. Ta jõuab koridori lõppu, keerab vasakule ja kaob sahvrisse.
Lähen talle järele. Tean, kui rängalt on mu ema surm talle mõjunud, aga mul on ka hea meel põhjuse üle mitte minna tagasi võõrastetuppa. Temperance nõjatub vastu kraanikaussi, taskurätt vastu huuli surutud, silmad punased. Ta näeb haletsusväärne välja ja mu süda paisub kaastundest.
„Temperance …” ütlen.
Temperance raputab pead. „Palun vabandust, preili Faye,” nuutsub ta. „Ma ei suuda seal seista ja kõiki neid inimesi vaadata, ilma et ma end lolliks teeksin.”
Lähen ja kallistan teda. „Pole midagi, Tempie,” ütlen leebelt. „Ma tahaksin samuti, et nad ära läheksid.” Võtan tal ümbert kinni ja kallistan kõvasti. Ta lõhnab selle koogi järele, mille ta peielauale küpsetas. Lõhn jääb talle juustesse ja naharasusse. Hingan sisse tuttavat kodust lõhna ja see lohutab mind samamoodi nagu siis, kui olin väike tüdruk ja istusin Temperance’i süles tema suurte käte vahel pehme rinna vastas. Aga praegu lohutan mina teda. Temperance nuuksatab, siis väriseb korra.
„Ma ei tea, kuidas ma ilma temata hakkama saan,” haliseb ta. „Tundsin teda sellest ajast, kui olin neliteist. Ta oli minu vastu hea.”
Meenutan ema ärrituvust, lõputuid nõudmisi, kannatamatust, dramaatilisust ja jonnakust. „Sina olid temaga ka hea, Tempie,” ütlen tõetruult. „Sa kannatasid palju välja.”
Temperance tõstab näo mu õlalt, jättes tumeda laigu sinna, kus pisarad riide läbi leotasid. „Ta ei tahtnud ju kunagi kannatust kaotada, preili Faye. Ta oli lihtsalt värvikas isiksus. Ühel hetkel rõõmus, siis madalseisus. Mõnikord ei käitunud ta üldse mõistlikult. Aga tal oli kuldne süda. Maa peal polnud heldemat hinge olemaski kui preili Tussy. Minu vastu oli ta alati ainult lahke.” Mõtlen teenijatemaja
