ion>
Carlos Ruiz Záfon
Vaimude labürint. II raamat
Originaali tiitel:
Carlos Ruiz Zafón
El Laberinto de los Espíritus
Editorial Planeta
2017
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg
Kujundanud Mari Kaljuste
© Carlos Ruiz Zafón, 2016; Corelliana LLC, 2017
© Tõlge eesti keelde. Eva Kolli, 2021
ISBN 978-9985-3-5180-2
e-ISBN 9789985352168
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2021
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
UNUSTATUD
1
Kui Vilajuana oma jutustusega lõpule jõudis, oli ta pilk klaasistunud ja kurk kuiv. Alicia langetas pea ja vaikis. Mõne aja pärast köhatas ajakirjanik kurgu puhtaks ja Alicia püüdis näole manada midagi naeratusetaolist.
„Susana ei näinud enam kunagi oma meest ega lapsi. Kaks kuud käis ta nende järele pärides aina jaoskondade, haiglate ja hooldekodude vahet. Keegi ei teadnud midagi. Ühel päeval otsustas ta täielikus meeleheites helistada donja Federica Ubachile. Tema kõne võttis vastu teener, kes suunas selle edasi sekretärile. Susana rääkis talle juhtunust ja ütles, et proua on ainus, kes teda aidata saab. „Ta on minu sõber,” lisas Susana.”
„Vaeseke,” pomises Alicia.
„Mõne päeva pärast võeti ta tänaval kinni ja viidi naiste vaimuhaiglasse. Ta jäi sinna mitmeks aastaks. Väidetavalt oli ta sealt hiljem põgenenud. Mine sa tea? Susana jäi igavesti teadmata kadunuks.”
Järgnes pikk vaikus.
„Aga Víctor Mataix?” küsis Alicia.
„Advokaat Brians, kelle Isabella Gispert oli mõni aeg varem David Martíni aitamiseks palganud, sai tolle naise käest kuulda, et Mataix oli samuti Montjuïci kindlusse viidud. Mataixit hoiti seal vangladirektori don Mauricio Vallsi erilisel korraldusel üksikkongis, kus tal oli keelatud kellegagi rääkida, käia teiste kinnipeetavatega vanglaõuel jalutamas, võtta vastu külalisi ja üldse mis tahes viisil välismaailmaga suhelda. Samuti korduvalt üksikkongi paigutatud Martí oli ainus, kellel oli õnnestunud temaga ühendust võtta, nii et nad vahetasid sõnumeid läbi seina. Sel moel saigi Brians tema enesetapust teada. Küllap see äratas temas südametunnistuse, ning end juhtunus osaliselt süüdi tundes otsustas ta aidata kõiki neid seal lõksus istuvaid vaeseid inimesi: Martíni, Mataixit…”
„Lootusetute juhtumite advokaat…” sõnas Alicia.
„Loomulikult ei suutnud ta kedagi neist päästa. Martín tapeti Vallsi käsul, või vähemasti käisid sellised jutud. Mataixit ei nähtud enam kunagi. Tema surma asjaolud on siiamaani teadmata. Ja Isabella, kellesse vaene Brians ilmselt ära armus nagu kõik teisedki mehed, oli neist mõlemast ette jõudnud – ta suri äärmiselt kahtlastel asjaoludel. Brians ei suutnudki pärast seda kõike enam jalule tõusta. Ta on hea inimene, aga täiesti ära hirmutatud, ja tegelikult ta ju ei saagi midagi teha.”
„Te usute, et Mataix on endiselt seal?”
„Kindlusvanglas? Loodetavasti pole Jumal siiski nii julm ja on ta sealt aegsasti minema toimetanud.”
Alicia noogutas, püüdes seda kõike kuidagi seedida.
„Ja te ise?” päris Vilajuana. „Mida te kavatsete nüüd ette võtta?”
„Mis mõttes?”
„Kas te kavatsete pärast seda, mis te minult kuulsite, käed rüpes istuma jääda?”
„Minu käed on niisama seotud kui Briansilgi,” vastas Alicia. „Kui mitte rohkemgi.”
„Kui äärmiselt mugav.”
„Kogu lugupidamise juures pean mainima, et te ei tea minust midagi.”
„Eks valgustage mind siis. Aidake mul see lugu kokku panna. Öelge, mida ma teha saan.”
„Kas teil on perekond, Vilajuana?”
„Naine ja neli last.”
„Ja te armastate neid?”
„Rohkem kui midagi muud siin ilmas. Aga mis see siia puutub?”
„Kas soovite, et ütlen teile, mis te tegema peate? Soovite tõepoolest?”
Vilajuana noogutas.
„Kirjutage oma kõne valmis. Unustage Mataix. Unustage Martín, Valls ja kõik see, mis te mulle rääkisite. Ja unustage ka mind – ma pole siin kunagi käinud.”
„Aga see polnud ju meie kokkulepe,” protesteeris Vilajuana. „Te vedasite mind haneks…”
„Tere tulemast klubisse,” lausus Alicia teel väljapääsu poole.
2
Barcelona Kuninglikust Kirjandusakadeemiast lahkudes pidi Alicia tänavanurgal kinni pidama, et oksendada. Ta toetus külma kivimüüri vastu ja sulges silmad, tundes huultel sapi maiku. Ta püüdis sügavalt hingata ja ennast sirgu ajada, aga iiveldus tabas teda uuesti ja Alicia oleks peaaegu põlvili sillutisele vajunud. Kui seda ei juhtunud, siis ainult seetõttu, et keegi teda toetas. Kui ta ümber pöördus, peatus ta pilk Rovira teenistusvalmil ja ehmunud näol – nuhiõpipoiss silmitses teda sügava murega.
„Kas teiega on ikka kõik korras, preili Gris?”
Naine püüdis ennast koguda.
„Kas tohib küsida, mis asja sa siin teed, Rovira?”
„Noh, ma nägin eemalt, kuidas te vankuma lõite ja… Andke andeks.”
„Minuga on kõik korras. Hakka astuma.”
„Te ju nutate, preili.”
„Kao siit, idioot!” prahvatas Alicia ja tõukas teda tugevasti mõlema käega.
Rovira kehitas õlgu ja tegi haavunud ilmel minekut. Alicia toetus vastu seina. Ta kuivatas pisarad kätega ja hakkas huuli raevukalt kokku surudes liikuma.
Koduteel ostis ta ühelt tänavakaupmehelt eukalüptikomme, et kibe maitse suust minema pühkida. Ta astus aeglaselt trepist üles ja oma ukse taha jõudes kuulis seest hääli. Arvata võis,
